Hildegard Lernt Fliegen pani publiku rõkkama

26. aprill 2013

Vaieldamatult hüpermusikaalse solisti ning perfektse mängutehnikaga Šveitsi ansambel Hildegard Lernt Fliegen hullutas Tallinna publikut 25. aprillil pöörase kontserdikavaga. Saalis oli näha nii vaimustunud ja imestusest kätt suu ees hoidvaid inimesi kui ka veidike segaduses ja umbusklikke külastajaid. Jahmunud publikuga vestlesid Mari Hiiemäe ja Kristin Viljamaa.

Laval olid tõeliselt tugevad puhkpillijõud, muhe kontrabassimängija ja vapustav perkussionist, kes mängis rabavalt nii trumme, hiiglaslikku ksülofoni, muid löökpille kui ka vana head kirjutusmasinat. Laulev liider Andreas Schaerer oli etenduse lavastajaks ja andeka koosluse võimsaim „pillimängija“. Tema võimuses oli esitada ooperit, räppi, uskumatut beatbox’i, imiteerida elektroonilisi helisid, bassi ja mida kõike veel…

Kaja Kallas (35), poliitik: Väga meeldis! Unikaalne muusika, uskumatu, mida omaenda häälega saab teha. See oli väga šeff! Ja tegelikult see, kuidas ta suutis eestlased, kes on teatavasti suhteliselt tuimad, panna oma laulus kaasa lööma, oli minu meelest fenomenaalne.

Andres (37): Väga vaimukas, ootamatu, vokaalselt väga võimekas. Tõesti ettearvamatu ja humoorikas. Võiks isegi pooled vaskpillimehed nii-öelda lahti lasta, siis saaksid nad ikkagi tänu lauljale hakkama. Tulin siia täiesti puhta lehena, mingit ettevalmistust ei teinud. Väga lahe oli!

Taavi Toomsalu (20), jazzmuusika üliõpilane: Ütlen ühe sõna – võimas! Väga tugevad torud, väga head muusikud. Loomulikult ka laulja oli põnev. Selline uudne stiil või käsitlus muusikas. Võtsid rahva endaga täielikult kaasa. Võiks ise ka sellist muusikat teha. Minge kõik homme Viljandisse kuulama!

Mari-Liis (30), mehaanikainsener: Väga huvitav oli, hoopis teistsugune kui tavalised jazzikontserdid. Sellepärast me muidugi tulimegi siia, tutvustav materjal oli juba see, mis andis märku, et tasub tulla kuulama. Sellist jazzi kuulaks veelgi. Huvitav oli ka see, et valge nahaga inimene suutis selliseid hääli enda seest võtta. See ei ole väga tavaline, et valged inimesed ka suudaksid niimoodi teha. Vähemasti minu jaoks.

Ene (30), puidumüük: Olen täna kutsutud kontserdile kaasa ja ei teadnud, millega tegu on, aga väga positiivne üllatus. Meeldis, et meeletult palju erinevaid pille kasutati ja muidugi see laulja hääl.

Eila (23), kultuurikorralduse üliõpilane: See oli väga üllatav ja minu jaoks väga naerma ajav. Seal leidus selliseid asju, mida ma ei osanud üldse ette oodata ja mulle väga meeldis. Ostsin plaadi ja saan seda kõike nüüd plaadi pealt ka nautida.

Karl (24), tõlkija: Olin varem ühes populaarses videokeskkonnas nende esinemist vaadanud ja teadsin, et nad on parajad vembutajad. Kuid see, mis seal laval täna sündis, ületas kõik minu kujutlusvõime piirid. Vahva kooslus, võrratu talent!

Kristin (23), veebireporter: Kui kõik seni nähtud Jazzkaare kontserdid on väga head olnud, siis nüüd Hildegard Lernt Fliegen’i ajal naha alla pugenud külmavärinad tahtsid vist mulle öelda, et see oli erakordne kontsert! Tekkis küsimus, et mis keeles nad mõned lood laulsid – kas Šveitsi kohalikus romanši keeles? See kõlas pigem balkanipärase rahvamuusikana kui saksa mõjutustega.

Kirke (31), muuseumitöötaja: „Ma polnud sellelt bändilt midagi enne kuulnud, ei osanud oodata nii rütmikat ja nii mitmekülgset kontserti. Nad olid väga mitmekülgsed kõigi nende erinevate instrumentide kasutamisel ja solisti tohutult kihvti tämbri ja hääle kasutamisel. Ei ole vist asju, mida see mees ei oskaks oma häälega teha. Kõik esinesid ülihästi, puhkpillimängijatest eriti jäi meelde tromboonimängija, ka trummar jäi meelde, aga ei saa öelda kellegi teise kohta, et keegi neist oleks jäänud kahvatuks. Väga mõnusalt kaasati publikut.

Jaanus (55), disainer: See oli nii erinev. Minu jaoks hakkas alguses kõlisema üks väga hullumeelne film – „Must kass, valge kass“, sealt hakkas kontsert pihta oma balkani rütmidega. Täitsa hämmastav oli. Ainult üks muusikutest mängis ainult ühte pilli, kontrabassi. Ülejäänud kõik olid multiinstrumentalistid, mängisid mida iganes. Viimane lugu oli ka hästi sümpaatne, mängiti oma lemmikrahvaviisi töötlust või tont teab mida. Tundub, et nad mängisid hästi lusti ja rõõmuga. Ainult lühikeseks jäi kontsert. Oleks võinud teha mõne õllepausi sisse ja jälle edasi mängida.

Mõtlesin, et oleks huvitav neid näha parema akustikaga kohas, kusagil kirikus. Siin see iseenesest ei häirinud, et katus tuulega klobises, ikkagi festival ja sel puhul see ei sega, kui ei ole perfektset heli. Aga teistsuguses ruumis annaks see teise elamuse. Kõik need äkilised pausid ja ajastused – kui see juba siin kõlas, kuidas ta siis veel mõnes perfektse akustikaga kohas kõlaks!

Šveitsis on instrumentaliste, aga jazzigeeniusi sealt nagu ei ootakski. Me oleme seal ise käinud, kohapeal ei paistnud seal küll midagi peale suvise juustu lõhna. Sellest bändist jäi üle ootuste mulje.

Artur (64): Kuulates on täpselt selline tunne, et nad on vist Zappa lugusid ka mänginud. Kontsert oli kirju ja jube teatraalne. Pöörasemad kohad olid kohati väga vahvad ja need, kus nad ootamatult tagasi tõmbusid, ka. Imelik oli, et ta sedalaadi häälitsustega publikut üritas dirigeerida. On ka lihtlabasemaid võtteid, kuidas seda teha oleks saanud.

Marju (32), finatsvaldkonna esindaja: Andekaid inimesi nii harva näeb ja see on tore, et neid ikka siia tuuakse. Balkani muusika, Haydamaky’t meenutas mulle vahepeal. Nooruslikkus.

Jete (26), üliõpilane ja Stelle (29), tarkvara koolitaja: „Tunne on sõnatu. See oli naljakas, südamlik ja rõõmus. Eklektiline. Kogu see kontsert oli nagu ameerika mäed, emotsioonid käisid kogu aeg üles ja alla. Sai positiivse emotsiooni kogu päevaks, lähen koju naeratusega.

Mari (36), ülliõpilane: Nad loovad sellist väga positiivset aurat, mida endaga kaasa võtta. On selliseid bände, kes punnitavad ja püüavad, aga midagi jääb puudu. Neil oli see sära olemas. Üllatas erinevate elementide miksimine, see, et samas loos liikus muusika ooperikatketest beatbox’ini ja võttis kogu aeg uue suuna. Pidev põnevus oli, et mida siis nüüd nad veel välja pakuvad.