Hiram Bullock

18. märts 2003

Kogenud stuudiomuusik ja üleküla mees nii jazzis kui rockis on mitmekülgne ja bluusilembene kitarrist

Üleküla stuudiomuusikuna on mitmekülgsus kitarristile suisa kohustuslik. Vähemalt siis, kui õlul lasub kohustus mängida igasuguste tüüpidega ja mitmesugust muusikat. Kas seda Hiram Bullocki plaadilt just luubiga otsida tasub, kuid nii mõndagi aitab pisike eelteadmine paremini mõista küll. Mitme stiiliga mäslemine näib tänapäeval muusikule kui kohustus. Möödas on need ajad, mil vaid üht trikki osates sai hakkama ning sama trendi voolisängis võis rahulikult enesearendusega tegeleda aastaid kui mitte aastakümneid. Kuid ega Bullock nüüd nii kirjususe fänn pole, et tema plaati peaks ettevaatlikult suhtuma kui lipp-lipi-lapp-lapi-peal kurioosumisse.
Sest see pole seda. On üpris rockihõngune, jazzi sugemetega, bluusikas-funkiv, souliteadlik ja vokaaliga meelelahutus, mida esitaja heatasemelisuse pärast peaks liigitama etemasse klassi.
Avalugu, Bullocki enda kirjutatud «Café Luna», meenutab avaakordidest saati veidike Jeff Becki mängu tema ühel hiilgeajal 70ndate lõpus. Kergelt bluusikas ja õrnalt jätsiv tempokas lugu annab päris hea suunaosutuse sellest, kes on Hiram Bullock heatujulise optimistliku kitarristina ning milline on tema lauluhääl.
Heale sõbrale ja innustajale Kenny Kirklandile pühendatud «Window 2K» kuuluks üht otsa pidi nagu smooth-jazz’i aladele kogu oma aeglase jazz-funk’iga, kuid siin on veidi rohkem karedust ja dissonantsi kui klantspoisid taluda suudavad. Aga on ka lobedat rockikäredusega ja jazzi nõtkusega soolotsemist ning Bensonlikke kitarriga unisoonis laulmisi. Niisugune lugu ja säärane esitus paneb märgi maha – Bullock on tippude killast, igale mehel pole niisugune nagu muuseas lahe virtuoossus jõukohane.
Hendrixlikult Texase bluusi raiuv «Hurricane» annab piiri Blullocki energiaskaala punasest otsast. Ei lähe lõpuni, hoiab sündsalt lubatud piiri taha.
Soulikas ja siidine «Ghetto Heaven», kus Bullock laulab duetti Lalah Hathaway’ga, näitab meest üllatavalt ja huvitavalt sarnase tekstiümisejana a la Gil Scott-Heron. Ja muidugi kõlab taas bensonlik hääl-kitarrinoodid vokaliisiga soolo – seda ta oskab.
«Peace», samuti Bullocki enda lugu, on päikeseline ja heatujuline jätsiv-bluusikas. Hendrixit pidavat Bullock mängima mitte sellepärast, et legend oli samuti mustanahaline rockikitarrist ja seega oma rassikaaslaste seas anomaalia. Ei, Bullockile lihtsalt meeldivat Hendrix ja tema energia. «If Six Was Nine» on päris hea töötlus, mustanahalisem kui kitarristaar ise ehk oligi. Ja kahtlemata ka tublisti lustakam, kuigi raiuvat kitarrienergiat jagub siin üksjagu.
Gospellik «Give Me One Reason» kerkib optimistlikult kõrgusse, «I’m Your Fool Tonight» aga on selge üritus luua tujutõstvat tempokat popmuusikat. Seevastu popmuusikaline ballaad «Your Face» on just täpselt mõne jätsuliku nüansi võrra ja paari tavalisest keerulisema harmooniaülemineku jagu popmuusikast erinev. Kuid hõngu selles kostab, häid meloodiakeerde ja seda veidi võltsi võrgutamise tunnet, mida heades lauludes alatasa leida võib.
Hiram Bullock on meisterlik ja oma näpujooksu-käekirjaga kitarrist, kelle kõige eristuvamaks tunnusjooneks on helgelt optimistlik lähenemisnurk kõigele. Ta nagu mängiks kerge muigega suunurgas.