Holler My Dear – hea tuju muusika sünonüüm

26. aprill 2017
Liisi Lasn

Jazzkaare teise päeva viimaseks kontserdiks oli Berliinis tegutsev, kuid erineva geograafilise ja musikaalse taustaga liikmetest koosnev bänd Holler My Dear. Enne kontserdile minekut sain meeldiva üllatuse osaliseks, kui lugesin, et live on välja müüdud, mis mulle isiklikult alati justkui garanteerib hea kogemuse. Samuti avastasin nende tutvustusele põgusa pilgu heites säärase kirjeldava sõnapaari nagu Motown-tango. Oma lustakuses jäi see mulle silmapilkselt eredalt meelde ja terve kontserdi ajaks ka alateadvusesse.

 

Kõige esimese asjana lõi mind pahviks bändi solisti Laura Winkleri (kes on kusjuures Austria päritolu) lavaline kohalolek – tema naerusuisus ja vastupandamatu heatujulisus mõjusid absoluutselt nakatavalt –, rääkimata tema vokaalsest võimest, mis eksponeeris ta sonoorset häält selle kõige parimas mõttes. Eriti nauditavaks pidasin Winkleri osavat laveerimist laulmise ja spoken word-stiilis loo sõnade lausumise vahel, kuna see demonstreeris efektiivselt bändi laia žanriampluaad, ekseldes ning kombineerides omavahel folki, jazzi ja popmuusikat. Ühtlasi haaras vahepeal vokalistirolli endale britt Stephen Molchanski, kes trompeti korraks sinnapaika jättis ja üllataval kombel hoopis räppima hakkas. Publik oli sellise lükke üle vaimustuses ja elas täiel rinnal kaasa. Eraldi sooviks veel välja tuua Valentin Butti akordionimängu, mis andis meloodiatele tihtilugu kerge slaaviliku rõõmsameelsuse.

 

Loomulikult kõlas tempokate tantsulugude kõrval ka sõnumilt melanhoolsemaid ja tempolt aeglasemaid lugusid, mis oma õrnuses ning unelevates toonides panid kuulaja tõsisemalt süvenema ja kuulama. Winkleri oskus transformeeruda kelmikast energiapommist müstiliseks sireeniks on tähelepanuväärne. See on korralik näide sellest, et versatiilsusest sellel bändil puudu ei ole ega ka tule. Ning saan kindlasti enda eelmainitud välja müüdud kontsertide teooriat veel edaspidigi vettpidavaks nimetada.

 

Holler My Dear

22. aprillil Punases Majas

 

Koosseis:

Laura Winkler ‒ vokaal

Stephen Molchanski ‒ trompet, vokaal

Benjamin Barritt ‒ kitarr

Valentin Butt ‒ akordion

Lucas Dietrich ‒ kontrabass

Elena Shams ‒ löökpillid

 

Vaata kogu kontserdi galeriid siit.