Hubert Dupont seab oma mängureeglid

01. november 2014
Kaisa Keizars

Hubert Dupont sai esmase kokkupuute muusikaga tänu klaverit mängivale vanaemale, kuid alles hiljem läks asi päris jazziks kätte. Tol ajal omal käel pillimängu õppima hakanuna oli ta vaimustunud John Coltrane’i rütmilisusest, meloodilisest ulatusest ning spirituaalsusest. „Coltrane’i looming tõi kananaha ihule“, ütleb Hubert Dupont. 

Hubert Dupont’i ja produtsendi ning mänedžer Charles Gil’iga vestles Kaisa Keizars. Tänu Charles’ile on Eestit väisanud väga mitmed prantsuse muusikud, sh Eric Echampard.

Millised on Su ootused KUMU auditooriumis ja Viljandi Pärimusmuusika Aidas toimuvate kontsertide suhtes?

Hubert Dupont: Ma olen esmalt väga tänulik, et Charles mu esinema kutsus. Mul on selle tuuri jooksul 13 kontserti ja olen väga õnnelik, et saan oma muusikat väljaspool Prantsusmaad mängida. Minu jaoks on see väga värskendav kogemus mängida võõrale publikule, kes minu muusikat nii hästi ei tunne kui Prantsusmaal.

Eestis olen esinenud juba 2001. aastast alates ja põnev on vaadata eesti publiku kiiret arengut seoses hiljutise iseseisvumisega ning avatust väga paljudele huvitavatele ja kaasaegsetele muusikastiilidele. Eestlasi on ju väga vähe, kui ma ei eksi. Juba ainuüksi eesti keele kõnelejaid on väike arv ning äärmiselt vastutusrikas on hoida oma keelt elus, anda välja eesti keelseid raamatuid, ajakirju. Eestlaste optimism muusika suunas on vist kiire evolutsiooni tulemus.

Prantsusmaa kui vana kultuur on natuke liiga ülbe ja võtab end vägagi iseenesestmõistetavalt. Muide, ma olen alati vaimustunud Jazzkaare kavast, kui see mulle pihku satub. Väga professionaalne kollektiiv ja programm. Ja siis mõtlen, et meil pole midagi sellist Pariisis (naerab).

Charles Gil: Tunnen alati sidet Eestiga. Välisartistid armastavad siinmail esinemist, sest eestlased tõesti armastavad muusikat. Tänu pikaaegsetele sidemetele Eestiga on ka palju eesti muusikud Prantsusmaal esinemas käinud, Taavi Kerikmäe ja Jaak Sooäär näiteks.

Mis on Jasmim Trio?

Hubert: Esmaversioon Jasmimi projektist sai alguse 2011. aastal, kuid ametlikult oleme koos alles aasta hiljem. Jasmim Triot selle tuuri jaoks kokku pannes pidasimegi silmas just tuuri pikkust ja Jasmimi projekti liikmetest on kolm nüüdsel tuuril Soomes ning Balti riikides. Jasmiinide revolutsioon on mulle südamelähedane alates ajast, mil ise külastasin Alžeeriat, Marokot ja mängisin iraanlastest, liibanonlastest muusikutega koos ning sain aru, millist tähendust on jasmiinide revolutsioon omanud Vahemeremaades. Nimi Jasmim Trio tuleb aga portugali keelest ning see sümboliseerib ka brasiilia rütme lähtuvalt kitarrimängija Nelson Verase päritolust.

Esmalt kujutlen, mis muusikat järgmise projektiga tahan luua, siis valin muusikud ja lõpuks mõtlen välja, milleks me seda üldse teeme (naerab). Muusika ja inimesed on ühtaegu tähtsad.

Jazz on loomult improvisatsiooniline. Kas Sinu jaoks on muusika loomise juures oluline sajaprotsendiline keskendumine või hoopis täielik vabadus ja instinktidele allumine?

Hubert: Mõlemad on vajalikud. Keith Jarrett ütles kunagi, et muusikat luues kogeb ta erilist ekstaasi. Sa ei mõtle niivõrd tehniliselt, mida teed, sa lihtsalt mängid. Või nagu Dave Holland on öelnud: „See lihtsalt tuleb heli kujul sinust. Muusika sünnib kõikide su eelnevate kogemuste kogumina.“

Üksteise kuulamine on koosmusitseerides tähtsam, kui see, mis sul endal öelda on. Enamjaolt kõik sujub ning helid on intensiivsed ja liigume bändikaaslastega ühes suunas. Koosmusitseerimine on kui mäng bändikaaslaste vahel, muusikaliste sõnumite vahetamine. Sellistel hetkedel ületab iga muusik mingi piiri ja see paneb teise muusiku omakorda piire nihutama ning korraga tõuseb kogu kontseptsioon õhku.

Rääkides kontseptsioonist, siis heliloojana on Sul oma nägemus. Palju sellest algsest visioonist koostöös teiste muusikutega alles jääb?

Hubert: Vanema ja kogenenumana on mul üks suund ja see on minu suund. Nooremana mängisin teiste koosseisudes, sest tahtsin saada võimalikult palju kogemusi. Nüüd läheb fookus aina kitsamaks. Täna ma valin ise muusikud, kellega koos tahan musitseerida ja kes räägivad minuga n-ö sama keelt. Mõned muusikud on mulle väga sarnase mõtteviisiga ja samas on neid, kel on minust hoopiski erinevad kogemused ja lähenemine. 

Helilooja ja bändiliidrina panen paika mängureeglid, mille raames muusikat loome. Kitsad mängureeglid seavad limitatsioone, kuid samas annava fookuse, et arendada oma kindlat stiili. Vahest juhtub nii, et kuulaja saab aru kui laval muusikute vahel just midagi müstilist on toimunud.

Olen arendanud välja trikid, mis aitavad mul mängu juhtida. Samas on vahest hea kui reegleid ei jälgita. Kõik muusikud, kes minuga mängivad, on mu külalised ja mitte vangid. Iga muusik on erinev ning tal on oma värvinguid minu muusikale lisada. See on tasakaal respekteerides mängureegleid, aga samas võimalus ise midagi täiesti uut meie loomingusse panustada.

Aga mis juhtub siis kui koostöö ei suju?

Hubert: Bassimängija on tavaliselt rütmi ja tausta looja ning heliloojana haruldasem nähtus. Vahest ma mängin midagi ja mu bändikaaslased peaksid tähelepanelikult kuulama ja minu mängu peale suunda muutma. Ja siis ma märkan, et nad ei kuulanud. See on mulle häiriv (naerab). Kuulama peab, et oleksid kohal ja valmis instinktiivselt reageerima, sest enamasti mängitakse ikka samu käike, samu soolosid, kuid ma tahan iga loo värske ja üllatavana hoida.

Noorena oli koostöö keerulisem. Nüüd tean, mis suunas ise liigun ning millist muusikat keegi mängib ning mida oma projektides kuulda tahan.

Kas on muusikuid, kellega tahaksid tulevikus koostööd teha?

Hubert: Koos tahaksin musitseerida kitarrist Marc Ducret’ga ja ühe uskumatult ägeda ameeriklasest trummari Dan Weissiga, kellega alles hiljuti esmakordselt kohtusin.

Kuidas Sa ise suhtud sellesse kui teised muusikud Sind mängu jooksul üllatavad? Kas Jasmim Trio koosseis on Sind üllatanud?

Hubert: Ohjaa, ma tahan olla üllatunud ja mulle väga meeldib mu praegune koosseis! Kui ma Naïssami endaga mängima kutsusin, siis ei olnud ma midagi talle spetsiaalset kirjutanud. Tegelikult kirjutan ma ju enda jaoks. Mul pole aega ega tahtmist kellelegi õpetama minna, et nüüd mängi nii ja nüüd naa. Naïssam astus väga sujuvalt mu koosseisu, kuigi tal ei ole sarnast jazzitausta nagu mul. Tal on klassikaline taust Kairost, Beirutist, Damaskusest. Mullegi ootamatult osutus ta suurepäraseks kohanejaks minu muusika ebatavaliste ja kohati polürütmiliste käikudega, mida on aeg-ajalt keeruline tabada. Nii Naïssam kui Youssef on nende rütmidega kohanenud. Olin üllatunud kui avatud ja aldis Naïssam ise oli erinevaid lahendusi pakkuma. 

Rääkides orientaalsetest rütmidest, kas oled suutnud kohaneda teistsuguste rütmidega?

Hubert: Ma ei ole tegelikult kohanenud. Orientaalsed rütmid ei ole minu muusikaline emakeel ja ma ei saaks kunagi oma nime sellele alla kirjutada. See poleks õige. Youssef ja Ahmad on mind orientaalsetes rütmides harinud. Mina komponeerin ja mängin lihtsalt oma muusikat, Youssef ja Ahmad mängivad oma instrumente lähtuvalt oma taustast ja kogemustest ja siis see näibki orientaalsena. Igaüks annab oma värvingu meie kõlale.

Mida võime Sult lähitulevikus oodata?

Hubert: Hetkel on mul ühe ameeriklasest räppari ja senegaallasest sõbraga plaat välja tulemas, koosseisu nimi on VoxXL, kus saavad kokku vokaal ja elektroonika, ameerika räpp ja senegali räpp.

Aga järgmise aasta sügiseks on samuti üks projekt käsil, orientaalse kontseptsiooniga. Projekti nimi on Golan ja minuga koos mängivad Youssef Hbeisch, Ahmad Al Khatib, Naïssam Jalal ja lisaks prantsuse klarnetist ning üks tuneesia viiuldaja. Kavatsen selle projekti tarbeks rohkem orkestraalse kirjutamisega tegeleda.

Bändi nimi Golan tuleb Iisraeli poolt okupeeritud Süüria mägipiirkonnast. Seal on ennenägematult kaunis loodus mägede ja veega, väga poeetiline paik.

Milline oma koosseisudest on Sulle kõige enam meelde jäänud?

Hubert: Kvartetiga oleme koos mänginud 25 aastat ja see on siiani minu lemmikkoosseis. Nendega olen kogenud seda koosmusitseerimise ekstaasi, millest ka Keith Jarrett on rääkinud. Oleme sõbrad ja muusikaliselt koos kasvanud juba 1980ndate keskpaigast. Vahest toob keegi mingi uue kompositsiooni ja kui see alguses ka veider tundub, siis oleme selle kuidagi enda omaks teinud, improviseerinud ja harjutanud; ning see kõlab hästi.

 

2. novembril kl 17:00 KUMU auditooriumis

3. novembril kl 19:00 Viljandi Pärimusmuusika Aidas 

Koosseis:

Hubert Dupont – kontrabass

Naïssam Jalal – flööt

Youssef Hbeisch – löökpillid