Hugh Masekela

20. jaanuar 2003

Jazz võib siin tunduda vaid lisand neis lugudes, millest enamik võiks kinnisilmi paigutada maailmamuusika kategooriasse märkega «Aafrika popmuusika».

Sellest ajast kui 63-aastane trompetist oli noor ja mängis oma sünnimaal Lõuna Aafrika Vabariigis koos Abdullah Ibrahimiga, on möödas palju aastaid. Legend räägib, et ta sai oma esimese trompeti ei kelleltki muult kui Louis Armstrongilt eneselt. Tema õpetaja Father Trevor Huddleston sai selle legendilt omakorda ühel New Yorgi-reisil ja naasnuna kinkis õpetaja selle noorele muusikaandele.
1960. aastal maandus Masekela apartheidipõgenikuna Londonis ja paar aastat hiljem tegi seal juba oma esimese albumi. 1968 saavutas trompetist aga üllatusedu Ühendriikide singlitabelis esikohalooga «Grazing In The Grass». Sellest hetkest saati on Masekela olnud vaieldamatult üks tuntumaid Aafrika muusikuid jazzis. Teda on võimalik pidada peaaegu et staariks. Kümmekond aastat on Masekela elanud nüüd taas oma kodumaal, mistõttu on ta praegu sõna otseses mõtte Aafrika jazzmuusik. «Time» on Hugh Masekela esimene plaat pärast kolmeaastast vaheaega. See on selgelt aafrikalik, kasutades põhiliselt sealseid viise ja harmooniakäike, kuid siin ja seal lisades ka latiinot ja Lõuna-Ameerikat («Conchita»). Jazz võib siin tunduda vaid lisand lugudes, millest enamik võiks kinnisilmi paigutada maailmamuusika kategooriasse märkega «Aafrika popmuusika». Aga seda vaid siis, kui jätta välja Masekela trompetisoolod, mis annavad muusikale otsekui mitu ruumilisuse lisadimensiooni. Tema trompet on otsekui vastand käredale ja kohati suisa kohmakale lauluhäälele. Pillitoon on selge ja kirgas, esitus nõtke, hõljuvalt laulev ja meloodiline. Laululugude põhiline iva on maailmale armastuse ja rahu soovimine. Guinea itkulaul «Mamoshaba» on esileküündiv rahulik instrumentaal, pühendus Masekela kunagisele iidolile Elijah Nkwanyanele, «Thimiela». Tasub tutvuda, teeb meele heaks.