Iisraeli muusika sulatuskatel

04. veebruar 2003

Jazzkaare Korraldaja Anne Erm käis Iisraelis kuulamas väljapanekut sealsest muusikast.

Iisraeli välisministeeriumil tuli hea mõte kutsuda külla Euroopa festivalide ja kontsertide korraldajad, et neile tutvustada oma maa muusikat, eeskätt etnomuusikat ja dzhassi. See oli ahvatlev võimalus avastada tundmatut. Küll aga teavad kõik kümneid ja sadu silmapaistvaid juudi muusikuid ja heliloojaid, olgu siis tegu Yehudi Menuhini, David Oistrahhi, Zubin Mehta, Daniel Barenboimi, Bob Dylani, Leonard Coheni, Dave Brubecki või tuhandete teiste suurustega, kes mööda ilma laiali. Olla rohkem kui 2000 aastat kodumaast kaugel ja säilitada rahvus, see on tõesti imede ime.

Oodatust kirevam heli

Tel-Avivi lennates arvasin, et saan põhiliselt kuulata Klezmer-muusikat. See Ida-Euroopas juurdunud juudi muusika traditsioon on just viimastel kümnenditel saanud populaarseks – Don Byron, Tony Trischka, Wayne Horwitz, Nigel Kennedy jpt muusikud on salvestanud klezmerist inspireeritud heliplaate. Ja vastavaid festivalegi on maailmas kümneid. Muusika, mida Tel-Avivis kuulsime, omas klezmeriga vast niipalju ühist, et pea igas teises ansamblis oli viiul ja igas kolmandas tsimbel, kuid skaala oli väga lai, ulatudes rockist nüüdismuusikani. Iisraelis on muusikute üleküllus. Häid ansambleid, millest meil pole aimugi, on sadu. Jazzi- ja popi poolelt teadsin vaid Jeemenist pärit lauljatari Noad ja Nõukogude Liidust lahkunud dzhässmuusikuid. Ürituse korraldajad olid ekspertide abiga välja valinud 50 ansamblit. Igaüks neist esitas lühikese kontserdikava valitud seltskonnale, kuhu kuulusid Eesti, Läti, Leedu, Ungari, Austria, Ameerika, Armeenia, Gruusia, Usbeki, Lõuna-Aafrika ja Keenia festivalikorraldajad. Kutsutuid oli küll sadakond, kuid jätkuvalt ärevad uudised Iisraelist tegid ilmselt paljud ettevaatlikuks. Elu Tel-Avivis kulges üllatavalt rahulikult. Et midagi on teisiti, andis märku vaid turvakontroll suuremate kaubanduskeskuste ja hotellide ustel ja tegelikult, nagu pärast taipasin, valvas turvamees ka meie väikese kuulamissaali uksel.

Jazzmuusikud Iisraelis

Rahuajal elavad nad hästi, sest rahvas armastab kontserte, räägitakse, et rohkem kui kusagil mujal maailmas. Praegu on olukord teine. Turiste on vähe ja omadki eelistavad vähem väljas käia. Seega on muusikutel praegu tööd vähe. Peamine päästerõngas on Euroopa kontserdilavad. Moslemimaad ignoreerivad juudi artiste. Ühest sellisest juhusest kuulsime tuttavalt muusikult Gobi Shefilt. Nimelt mängis tema ansamblis Egiptuse trummar, kes aitas organiseerida turneed Egiptuses, kuid valitsus keelas juudi muusikute esinemise ära. Et aimu saada tõelisest kontserdiatmosfäärist külastasime jazzikontserti Tel-Avivi Ooperimajas. Meile ostetud piletid maksid umbes 700 krooni. 1500 kuulajat mahutavas saalis esinesid samad muusikud, keda olime juba erinevates ansamblites kuulnud. Populaarsete jazzilugude kontsert ei üllatanud meid. Õnneks kuulsime traditsioonilist jazzi 50 ansambli kontsertidel üpris vähe. Selles vallas äratas erilist imetlust vaid 19-aastase pianisti Jedidi trio ülima virtuoosse ja sisemise energiaga. Ta on Leedust pärit kuulsa jazzpianisti-helilooja Vjatðeslav Ganelini õpilane. Rõõmsalt võtsid lätlased vastu oma saksofonisti Boriss Hammeri, kes Oscar Petersoni Tallinna kontserdil oli olnud üks väsimatumaid jämmijaid. Tema ja pianist Leonid Ptaðko, Igor Brili kasvandik Moskva Gnessinite nimelisest Instituudist, õpetavad iisraeli noori jazzmuusikuid. Konservatooriumi dzhässiosakonnas õpib praegu 80 noort. Oma pillimehekarjäärile panevad paljud noored (ka naised) aluse sõjaväes, kus on loodud soodsad tingimused muusikutele harjutamiseks ja ansambliloominguga tegelemiseks. Iisraeli jazzist rääkides meenuvad etnojazzi viljelev Common Bond, karismaatilise saksofonisti Albert Bergeri kvintett, B.B. Kingi bändist võrsunud valge blues-kitarrist-laulja Ronnie Peterson ja kompositsioonilist jazzi viljelev Alon Oleartchik Jazz Sextet. Muljet avaldas seegi, et ansamblites mängib päris palju naisi ja ka naiste instrumentaalkvintett Eve’s Women esitas maitseka kava. Need ansamblid esinevad tihti Jeruusalemma ja Tel-Avivi kuulsamates dzhässiklubides Milstone, Nest, Camelot ja Pargot.

Muusikas kõlas optimism

Iisraeli muusika on suur sulatuskatel. Muusikuid on sinna tulnud kaugelt ja lähedalt– Jeemenist, Marokost, Süüriast, Indiast, Poolast, Tðehhist, Armeeniast, USA-st, Etioopiast – kust iganes. Pole siis ime, et nägime-kuulsime eri nahavärviga muusikuid, kes laulsid mitmes keeles ja mängisid paljude rahvaste instrumente. Viiuli, tsimbli, igas suuruses vilepillide, zurnade, santouri ja oudi kõrval olid soositud ka aafrika trummid. Mitmes ansamblis oli aukohal austraallaste didgeridoo, ei puudunud ka ðoti mitmeharuline torupill. Etnomuusika ansmblid olid igaüks omamoodi põnevad. Ei olnud seal mingit nukrat hala kurva saatuse üle. Iisraelis ollakse optimistid. 52 aasta jooksul on Eestist väiksemasse riiki tulnud viis ja pool miljonit inimest, kes teevad kõik selleks, et oma maad kauniks muuta. Rohelust on Iisraelis praegu rohkem kui eales varem ja õitsemiseilu jätkub aastaringselt. Muusikas lummas eksootika – Araabia, India, Jeemeni, Egiptuse, Süüria, Rumeenia, Hispaania ja jumal-teab-veel-milliste rahvamuusikate virrvarr. Pea iga ansambel on rahvusvahelise koosseisuga, mis kahtlemata mõjutas muusikat. Vanimaid ja kuulsamaid etnobände – 1977.a. Marokost pärit laulja–trummar Shlomo Bari loodud Habrera Hativeet on ka rahvusvaheliselt tuntuim. Esta bändi pilliderohkus võimaldas neil hiilata helivärvide vaheldusega. Rumeeniast pärit kitarrist Baldi Olier lummas ülivirtuoossusega. Amir Shahsar oma kauni tenorihääle ja õrn sopran Vered Harari olid mõlemad värsked rahvamuusikansamblite konkursi laureaadid. Kaks laulvat ja klahvpille mängivat neidu jäid meelde just loominguga. Tori Amose loomingust inspireeritud õrna poppi tegi Paula Valstein. Hadara Levin-Areddy eeskujudeks paistsid olevat Janis Joplin ja Ani Di Franco. Hadara teenis mitu aastat USA-s elatist näitlejana. Aastast 2000 hakkas ta palavikuliselt lugusid kirjutama ja neid armsaid intrigeerivaid stoorisid on tal nüüd suur hulk.

Neid tahaks kuulata Eestis

Tel-Avivis kuuldu seas olid kõige muljetavaldavamad siiski kaks tohutu pillidearsenaliga löökpilliansamblit – duo PercaDu, kellele Iisraeli heliloojad on kirjutanud spetsiaalselt lugusid ja Hollandis, Taanis ja New Yorgis õppinud Ziv Eitan oma noorte löökpillimängijatega. Zivi muusika on põnev kuulata ja vaadata. Tema löökpilli-show’d varieeruvad vastavalt vajadusele moodsa elektroonikaga tantsumuusikast kuni keelpillide-löökpillide nüüdismuusika orkestrini. Seda jõulist ja ehedat ansamblit tahakski esmajoones Eestis kuulata. Ainult et, kust võtta luksuslik komplekt löökpille, mida nad vajavad? Aeg annab arutust. Iisraeli muusika haruldasi sulameid tasub avastada, eriti maailmamuusika sõpradel.