Ingrid Lukas hõivas lavalauad koos UFOde, härjapõlvlaste ja mantikoridega

25. aprill 2015
Ave-Lii Idavain, Mari Hiiemäe

Ingrid Lukas on ikka midagi muud. Tema kohta kehtib absoluutselt lause, et lihtsuses peitub võlu. Mitte, et tema looming lihtne oleks. Kindlasti mitte. Asi on selles, et ta suudab endast jätta lihtsa, ligipääsetava ja kena mulje. Laval on ta tema ise, trikitamata ja pingutamata. Jääb mulje, nagu tal oleks iga kuulajaga oma isiklik side. Kõik oleks kui vanad tuttavad. Nii ta vähemalt lavalt neisse suhtub. See on mõnus. Seda eestimaiselt artistilt ootakski, mis sest, et füüsiliselt Lukas Eestis ei resideeri.
Lukas viis publiku maakerast valgusaastate kaugusele kosmosesse hõljuma. Muusika oli niivõrd ulmeline ja tantsijate liikumine nii ebamaine, et mõte hulpis vabalt läbi stratosfääri muid eluvorme otsima. Kõhupõhjani jõudev elektrooniline kõmin mõjus teraapiliselt. Trummid ja kontrabass raputasid kõik kanged luud lahti istuva töö koormatest. Mõte lõi selgeks kohe, kui Lukas puudutas klahve. Kontsert oli kui talisuplemine – vabastas, ravis ja rahustas.
Publiku muljeid küsisid Ave-Lii Idavain ja Mari Hiiemäe.

Sirje (64), kunstnik: „Üllatav ja põnev kontsert oli. Tulin otse teiselt kontserdilt ja Ingrid Lukasest ei ole varem midagi kuulnud. Meeldis, et kontsert oli täielik tervik, ja tõesti üllatusin meeldivalt, sest ei ole varem Lukast kuulnud ega näinud. Ilus inimene ja ilus muusika.“

Rait (63), kunstnik: „See on teine kontsert, mida täna kuulan. Lukasele eelnenud norrakad – Mathias Eick Quintet – olid väga head. Aga noored peavadki uut ja eksperimentaalset muusikat tegema, see on väga loomulik. Lukas ei ole vist Eestis väga palju üldse askeldanud. Ma ei ole varem tema kontserdile sattunud. Noori tuleb ju nii palju peale, ei jõua kõikide tegemisi jälgida. Kuulanud olen ka ainult ühte lugu.“

Helen (28), koreograaf: „Tantsijad tulid totaalse üllatusena ja läksid väga hinge. Sattusin siia kontserdile päris juhuslikult ja nüüd on emotsioonid laes. Ta meenutab mulle tohutult üht välismaist staari ja mulle ei tule meelde, mis selle lauljanna nimi on. Ma oleks jubedalt tahtnud kaasa tantsida, aga pelgasin. Inimesed siiski istusid ja kuigi Lukas kutsus küll tantsima, ma siiski ei julgenud.“

Ardi (28), hooldusinsener: „Nii meeldis! Ingrid on sõbra sõber, oleme tuttavad ja seetõttu tulin kuulama. Ma ei ole uut plaati kuulanud, nii et tahtsin end kurssi viia. Käisin ka eelmisel korral, kui ta Tallinnas esines, teda kuulamas. Minu jaoks läheb ta aina futuristlikumaks. See on tema puhul domineeriv omadus.“

Piret (49), kultuuritöötaja: „Kogu kontsert oli nii hea! Jazzkaarel on alati hea! Olen Ingridi varasemat loomingut kuulanud, aga viimast „Demimonde’i“ ei olegi veel kuulanud. Teadsin, et tulen kontserdile ja otsustasin, et ma enne seda ei kuulagi seda viimast plaati. Kui inimene on live’is esinemas, siis see on ikka hoopis midagi muud, kui kuulata plaadilt. Nüüd tekkis absoluutselt tahtmine „Demimonde’i“ plaati kuulata!“

Mari, Jazzkaare veebireporter: „Ingrid Lukase värske plaadi „Demimonde“ esitluskontserdil koges publik erinevaid emotsioone. Osad olid lummatud lauljatari isikupärasest stiilist, teistes tekitas see segadust.”

Tiia (33), hingelt noor: „Ingrid Lukas on mulle ammu meeldinud. Tema live-esinemised on väga kihvtid. Tema muusika on väga aus ja ehe, ja see muusika, mida ta teeb, ongi tema ise. Märkimisväärne on see, et ta on eestlane, ta loob ise selle muusika ja ise ka esitab ning selles on nii palju karakterit ja omapära. See on väga eriline. Mul on tema esimene plaat, aga tema stiil on arenenud elektroonilise muusika suunas ja ta ise on väga palju arenenud, nii et selle plaadiga seda väga võrrelda ei saa. Tulin Jazzkaarele just selle kontserdi pärast, rohkem mulle ei ole vaja.“

Kristiina, vabakutseline ajakirjanik: „Väga lahe ja julge kooslus, ja nad on sidunud selle tantsuvormiga, mis oli hästi kihvt. Seda oli vahepeal lahedam vaadata kui kuulata. Nagu mingi häppening oleks laval toimunud. Nad lihtsalt nautisid laval seda muusikat, mida nad tegid ja seda oli ilus vaadata.“

Ott (34), ametnik: „Päris äge sünergia oli laval. Ainult ma ei tea, miks see kontsert Jazzkaarel oli.”

Urmas (32), metallitööline: „Väga vaimustatud ma ei ole. Depressiivne oli minu jaoks. Terve see kontserdiosa oli kuidagi üksluine ja tuim kuni tantsijateni ‒ siis oli midagi vaadata. Mingit maagilisust üritasid nad luua, vihmaloitsuga ja tantsuga, aga tuim oli ikka. Tantsijatele oli antud minu meelest laiba välimus. Ja see, kuidas nad publikut viimase looga üritasid käima saada… See muusika ei ole tantsumuusika. Plaadi pealt on ehk seda huvitavam kuulata.“

Mari (38), kunstiõpetaja: „Live´is tundus hoopis teistsugune kui plaadilt. Esimese hooga mõjus kontsert väga temperamentselt ja võimsalt, aga see võimsus hakkas väsitama juba pärast esimesi laule. Seda massiivset bassi, mis kokkuvõttes kurnas, oli päris palju. Samas tuleb austada Lukase isiklikku stiili. Ta teeb seda, mis talle korda läheb ja väljendab oma elu tõekspidamisi just sel kombel, kuhu punkti ta parasjagu jõudnud on. Iseenesest vaatamist oli päris palju. Laval olid muusikud, tantsijad, visuaalid, aga nad ei sütitanud kuigivõrd. Neil oli küll, mida anda, aga mina ei olnud valmis seda vastu võtma.“

Ingrid Lukas Meets Dance
23. aprillil Punases Majas

Koosseis:
Ingrid Lukas – laul, klahvpillid
Patrik Zosso – trummid, süntesaatorid, elektroonika
Céline-Giulia Voser – tšello, vokaal, süntesaatorid
Manu Rindlisbacher – bass
Rene Köster – tantsija ja koreograaf
Helina Reinjärv – tantsija
Kristel Jänes – tantsija
Kreete Pillenberg – tantsija