Ingrid Lukas: “Olen uhke oma juurte üle”

02. detsember 2009

Ingrid Lukas tunnistab intervjuus, et õhkkond Eestis on tema jaoks üllatusvõimeline ja õhus on palju inspiratsiooni.

Šveitsis elav lauljatar Ingrid Lukas annab neil päevil Eestis taas kontserte. Nii nagu möödunud Jazzkaarel, on ka nüüd Lukase kavas terve hulk esinemispaiku erinevates Eestimaa nurkades. Ivo Heinloole antud intervjuus mõtiskleb ta stiili leidmise ning muusikaliste mõjutuste üle ja mitmetel teistel teemadel.

Oled nüüd juba 15 aastat Šveitsis elanud. Millisena Eesti sealt kaugelt pärast kõiki neid aastaid paistab?
Eestis on elu viimasel ajal ikka väga palju muutunud. Siinne õhkkond on minu jaoks üllatusvõimeline ja õhus on palju inspiratsiooni. Elutempo on rahulikum. Võrreldes Šveitsiga, kus kõik toimib nagu kellavärk, on siinne elu ka kaootilisem.
Samas tundub, et kultuur on eestlastele lähedasem. Zürichis on küll kultuuriliselt palju valikuvõimalusi ja tänavapilt on kirju. Minu lemmikpaik Zürichis on rongijaam – seal on nii palju inimesi ja sagimist.

Kuidas publik Šveitsis eestikeelse laulmise vastu võtab?
Eks see eesti keel ole nende jaoks väga eksootiline. Vahel ma ka seletan, millest laulud jutustavad, ent kuulajad on väitnud, et saavad tunnetuse kätte ka ilma teksti teadmata. Mulle on öeldud, et mu plaadi kuulamine toob kuulajate silme ette metsa, lume ning võib-olla ka mõne jänese kusagil tagaplaanil.
Publik on üldiselt Šveitsis ikka temperamentsem. Eestis avanevad südamed pigem pärast kontserdi lõppu.

Teed oma debüütplaadil koostööd Nik Bärtschiga. Kuidas temaga kokku said?
Kohtusime kaks aastat tagasi. Minu stiil tundus talle eksootiline ja eriline. Olen Bärtschi projektiga Ronin koos esinenud. Juba neli ja pool aastat mängivad nad igal esmaspäeval ühes klubis Zürichis.
Bärtsch on mind palju aidanud ja inspireerinud kui bändiliider. Ta on fantastiline pianist. Ma võtan tema juures praegu klaveritunde.
Esitasid eelmisel korral Eestis esinedes ka ühe džässistandardi – “My Funny Valentine”. Üldiselt sa standardeid ei esita?
Džäss on minu background. Olen ju seda viis aastat õppinud ning saanud džässist palju mõjutusi. Tegelikult olen ma džässist juba edasi liikunud ja püüdnud oma stiili leida. Mulle on need stiili ja väljendusviisi otsingud alati tähtsad olnud. Aga eks mu repertuaaris leidub ka standardeid, nii et kui leiduks mõni hea džässpianist, kellega koostööd teha, siis teeksin seda meeleldi.

Kuidas see stiili otsimine ja leidmine käib? Oled sellest varem kirjutanud…

Muusikaõpingute alguses on tähtis kopeerida. Minagi olen kirjutanud laule popstiilis, džässistiilis, Björki stiilis. Viimaks on vaja siiski enda identiteet leida.
Stiili otsingud viivad lõppkokkuvõttes tagasi su enda juurde. Mind on viinud need tagasi Eestisse. Väga tähtis on see, kust sa oled pärit. Samuti on olulised elu- ja muusikakogemused. Nende summast moodustubki see oma stiil.

Milliseid muusikakogemusi sa antud juhul silmas pead?
Minu puhul eelkõige õpingud Šveitsis muusikaakadeemias. Mul on seal olnud mitmeid häid õpetajaid. Aga ka näiteks Bugge Wesseltofti muusika.

Ka Björk, kellega su häält on võrreldud?
Jah. Ning Islandilt veel Sigur Ros.

Nii et pigem vaatad sa ikkagi Skandinaavia poole?
Jah. Kuid olen kokku puutunud ka Eesti pärimusmuusikaga. Uurisin oma diplomitöös regilaulutraditsiooni.

Mind vaimustas su Jazzkaare kontserdi ajal see, kuidas on võimalik minimaalse koosseisuga maalida nõnda võrratuid helimaastikke. Minimalistlik hoiak on sulle üldiselt omane?
Küsimus “How little is enough?” on minu jaoks peamine. Ma tahaksin kontsentreeruda kõige olulisemale. Komponeerides paned muusikasse kõikvõimalikku ja pärast hakkad ükshaaval elemente ära võtma, mis pole üldse vajalikud. Mulle sobib muusika kirjutamine väikesele koosseisule, kuigi olen ka bigbändile arranžeerinud. Trio tundub mulle praegu optimaalne variant.

Sestap ka su armastus Arvo Pärdi teoste vastu, mis ilmneb ka plaadil?
Pärt on hästi rahustav. Tema teostes pole midagi üleliigset. Ja nende jaoks peab võtma aega – paned küünla põlema, kustutad tuled ära ja kuulad.

Kes sul hetkel plaadimängijas leidub?
Bugge Wesseltofti ja Sidsel Endreseni album “Out here in there”.

Oled tegelenud ka ujumisega? Miks sa sellest loobusid ja muusika valisid?
Ma ei tea ise ka täpselt. Tee viis mind muusika suunas.

Jälgid hetkel, mis tolles vallas toimub?
Mitte tahtlikult. Kui ma juhuslikult seda näen, siis tuleb muidugi kõik meelde. Olen ikkagi tuhandeid kilomeetreid ujunud. Muusikat ja sporti ühendab see, et mõlemas peab hea tulemuse saavutamiseks kõvasti vaeva nägema.