Iniminstrumendi vereringe eesmärgipäratu muusika

24. aprill 2015
Helena Tamm

Jazzkaarel puuduvad dogmad. Ta muutub üha distsipliinide ülesemaks nagu ka kultuuriruum tema ümber, ning käib ajaga sama tempokalt kaasas. Ta möllab linnaruumis, korraldab joogahommikuid ja programmi kuulub ka tantsulavastusi. Festivali teises pooles, neljapäeval  23. aprillil toimus Sõltumatu Tantsu Laval kaasaegse tantsuduo Külli Roosna ja Kenneth Flaki etendus „Blood Music“.

Sellel õhtul sai jatsupublik teistsuguse heli- ja muusikakogemuse osaliseks. „Blood Music“ kõneleb kogu keha ja vereringe pulseerimisel tekkivatest helidest, erinevatest rütmidest ruumis ja iniminstrumendi eesmärgipäratu oleku näilisest võlumaast.

Keset sõltumatut tantsulava on otse punase prožektori alla taburetile asetatud südant kui organit meenutav pooltühi kummipall. Mäletate ehk neid sätendavaid erivärvilisi kummipalle, millega esimesed rahvastepallid ja mädamunad mängitud said? Vot, see on südameks maskeerunud ja vahib taburetilt ainiti saali suunas. Järgmisena langeb valgus Külli Roosnale ja Kenneth Flakile. Nad istuvad laua taga ja on valmistumas. Mees laulab, naine muudkui sätib end ees ootavateks heli- ja kehamaastikeks valmis. Pop-biit ja laulja mahe põhjamaine tämber tekitavad mõnusa olemise. See on kuulatav, isegi nauditav, kuniks laulu katkestavad Roosna helivõimendatud sõrme-ja küünetõmbed vineerplaadil.

See küllaltki häiriv võte kandub edasi sõnadesse. Roosna kannab ette eksistentsialistliku filosoofi Albert Camus’ „Sisyphose müüdi“ käsitlust. Absurdi- ja elukunstnik usub mõtte puudumisse, kõik võib olla mis tahes ning eesmärgipäratus on ideaal, kuhu püüelda. Sellest kõneleb ka Roosna monoloog, mille lõppedes astub ta lavale. Tema keha küljes on heliinstrumendid. Roosna ja Flaki taotlus on võimendada ja laiendada keha liikumise mõjusid nii, et see muutuks muusikainstrumendiks. Näen, et tantsija juhib helisid, kuid on ka nende kandja. Ta püüab olnuid taas esile kutsuda ja uusi juurde luua, eesmärgitu ta tegevus ei ole.

Kõik see mõjub ja Roosna ongi laval kui kõigele väljastpoolt ja enese seest tulevale reageeriv keha, kuid suhe heliga jääb alla suhtele reaalse lavapartneriga, teise tantsijaga. See ei ole nii intensiivne. Jah, mitmekõlalisus küll tekib, aga sümfoonia jääb sündimata. Sümfoonia sünnib siis, kui need kaks koos tantsivad. Lõpuks on tantsija nagu dirigent. Ta juhatab iseenda iniminstrumenti oma kõla ja eesmärgituse suunas. Hoiab tasakaalu südamel seistes ja muutub iseenda universumiks. See on ilus lõpp, mis viib meid tagasi päris etenduse algusesse ja sulatab üheks ideega. Kenneth Flaki ja Külli Roosna distsipliinideülene loovülesanne „Blood Music“ oli ergas kogemus ja õnnestunud valik 2015. aasta Jazzkaare programmi.

„Blood Music“
22. ja 23. aprillil 2015 kell 20 Sõltumatu Tantsu Laval

Koosseis:
Kenneth Flak ‒ heli
Külli Roosna ‒ tants