Kontserdikaja: Inimlikkus suubus hämarasse tehismaailma

09. november 2007

Sügisjazzil esinenud The Humansist õhkus industriaalset karmust ning kummituslikku õudu, mis ümbritseva külma õhu värelema pani. Loe muljeid Tartu kontserdist.

26. oktoobril, reede õhtupoolikul oli Tartu Jaani kirikusse kogunenud kenake rahvahulk, kuna üles astusid inglise lauljatar Toyah Willcox ansambliga The Humans ning Pat Mastelotto ja Markus Reuter instrumentaalduost Tuner.

Laura Paju uuris publikult arvamust.

Jazzkaare sügishooaja kõige ebatavalisema kontserdina välja reklaamitud üritus ei jäänud üllatustega võlgu. Kõigepealt esines kolmeliikmeline ansambel The Humans, laveerides osavalt inimliku ja elektroonilise muusika piirimail, segades progerokki ja elektroonikat, ooperlikkust ja funkisugemeid. Peale lühikest vaheaega tuli lavale duo Tuner, kelle ambientlikud helimaastikud juba esimestest taktidest peale eksperimentaalsuse poole kaldusid.

The Humans on lauljatar Toyah Willcoxi värske sooloprojekt, milles ta teeb koostööd multiinstrumentalistist helidirektori Bill Riefliniga ning meisterlikult kitarri täristava Chris Wongiga. Vaatamata sellele, et tegemist on suhteliselt uue kooslusega, kõlas Humans vägagi viimistletult. Lavale asetatud tehnikarägastik suutis end õigustada – elektrooniline taust ning kihiti asetatud vokaalikordused sobitusid omavahel üsna perfektselt kokku. The Humans sobis Jaani kirikusse hästi, kuna Toyah hääl lõi kirikuvõlvide all kaunilt kaikuma.

The Humansi kava raamis esimese ja viimase loona kõlanud hümnilik „We are the Humans“, mille sõnum oli justkui koosluse motoks. Nad seadsid huvitaval moel küsitavaks inimlikkuse piirid, julgedes paljastada ka inimloomuse tumedamaid tahke. Toyah’ hääl võis kõlada kord deemonlikult ja veidi kurjaltki, suubudes juba järgmisel hetkel pehmetesse helletustesse, mis aeg-ajalt ingellike kõrgusteni ulatusid.

Eriliseks võib pidada lauljatari abikaasa Robert Frippi kirjutatud pala „This Belongs To You“, mis erinevalt ülejäänud lugude progelikust keerukusest vaikse ja ajatu lihtsusega võlus. Üldiselt aga õhkus Humansite esinemisest teatavat industriaalset karmust ning kummituslikku õudu, mis ümbritseva külma õhu värelema pani. Ja tuleb tõdeda, et publik seda külmust rohkem juurde ei tahtnud, sest lisalooks neid tagasi ei kutsutud.

Tuner seevastu plaksutati elava aplausiga lavale tagasi. Aga seda tegid loomulikult need, kes kontserdi lõpuni vastu suutsid pidada. Lahkujaks osutus põhiliselt vanem publik, kes progerokki ületavat eksperimenteerimist oodata ei osanud. Tehnikat ja juhtmeid täis laval mängis trumme endine King Crimsoni trummar Pat Mastelotto ning bassi ja elektroonikat sättis Markus Reuter.

Mastelotto ei hakanud rokiliku karmusega trumme taguma, vaid üllatas iseleiutatud mitmekülgse trummikomplektiga, millel ta oma tehnilist meisterlikkust hoopis peenemalt demonstreeris. Markus Reuter täitis rütmika bassikäikude ning nuppude keeramisest sündivate helikumerustega. Kokku moodustas see ambientliku helimaastiku, kus oma osa oli rahutuks tegevatel rütmidel ning atonaalsetel meloodiakordustel, mis kontserdi keskpaiku enyalaadsete rahulike vokaalsämplitega asendusid.

Pigem sobinuks selline muusika kuhugi klubisse või niisugusesse saali, kus nii rahutute kui ka hüpnootilisemate rütmide saatel vabamalt ringi kõndida oleks saanud. Mastelotto tunnistas isegi, et see on tema jaoks alles teine kord, kui tal kirikus esineda tuleb.

Publik jäi kontserdiga üldiselt rahule. Seejuures tõmbasid paljud paralleele aasta tagasi toimunud kitarrist Robert Frippi kontserdiga. Loe publiku arvamust:

Merilin (21), üliõpilane:”Sattusin siia kontserdile juhuslikult, varem ei teadnud ma sellest asjast mitte midagi. Huvitav oli lihtsalt jälgida, mis laval toimub, see on üsna ebatavaline. Mulle meeldib Toyah’ hääl ning mõnusad on need madalad bassikäigud, mis taustaks kõlavad.”

Priit (23), üliõpilane:”Head muljed on. Mind ehamatati alguses ära, et sõbra isa käis kuulamas Tallinnas ja ütles, et väga hull oli. Aga mis siin nagu oli – väga muhe ikkagi. See Frippi lugu meeldis väga („This Belongs to You“ ). Fripp on ise muidugi teist masti mees, et teeb natuke rahulikumat muusikat. Seal ees istudes natuke heli moondus, aga pilt oli see-eest väga hea. Tavaliselt on kontserdil niimoodi, et vaatad siin rohkem inimesi või kuklaid, kui seda mis laval toimub. Teiste nagistamine rikub kontserdi ära. Aga ees istudes saad kõik kätte ja seetõttu jäi selline vahetu mulje.”

Grigori Lotman:”Üldiselt kontsert meeldis. Kohati Tuner oli isegi parem, aga üldiselt ei olnud viga. Kunagi käisin ka Frippi kontserdil, aga Fripp meeldis mulle muidugi üle prahi rohkem kui see. Kohati tundus, et nad natukene tegid haltuurat, vaatasid et rahvas ei ole äkki päris selline…
Kui Fripp mängis, siis oli kohe näha, et see tuli südamest. Aga need Tuneri mehed nagu natuke vähe pingutasid. Toyah puhul oli lihtsalt see, et ta on kõvasti Frippi varjus, aga ta ei olnud ka paha. Aga võib öelda, et ikkagi täitsa meeldis.”

Sulo, Kairi ja Pille, üliõpilased, ning Taavi, IT-spetsialist:
Pille:”Minule meeldis näiteks esimesest osast ainult esimene lugu (The Humansi „We are the Humans“) ja siis tundus, et kogu aeg käib sama asi edasi. Mulle meeldis Tuner rohkem, ei tea isegi miks. Lood „Milky Drops“ ja „Melting Together“ olid hea vokaaliga.

Kairi:”Ei, minu arust The Humansi puhul ei saa öelda, et nad olid kogu aeg ühesugused. Olid unisemad kohad ja vahepeal jällegi rajumad. Mulle see naine väga meeldis ja kooslusena on nad nii head kuidagi, moodustus selline tervik. Tuneri kohta ütleks seda, et mulle lihtsalt ambient ei sobi, teeb uniseks. Aga nad tegid ka muidugi pulli asja.”

Taavi:”Ma kogu aeg ootasin, et Toyah võiks hakata ka Tuneriga koos laulma, sest need lood olid väga head, kuhu vokaal oli sisse miksitud. Kindlasti pettusid need, kes järjekordselt kuulsid, et Mastelotto on King Crimsonis trummi tagunud ja ootasid progeteemat rohkem – paljud läksid minema. Mulle endale tegelikult meeldis Tuner, ma olen küllaltki ambiendi inimene, aga mulle meeldib see sellisel juhul, kui seal veel midagi juures on (näiteks vokaal). Teise osa algus oli minu jaoks võibolla natukene igav, aga asi läks ainult ülesmäge.”