Innanen – Sooäär – Bennink

09. aprill 2006

Eesti-Soome-Hollandi ühistrio viib kuulaja postmodernse jazzi ja vaba improvisatsiooni maailma. Kuulamine olgu seiklus, ütlevad nad kuulajale.

Jah, sama trio, mis tutvustas ennast ja oma improv-muusikat ka Jazzkaarel. Kuigi hollandlane Han Bennink on kolmikust kõige pikem, kõige vanem ja aastatega mõõdetult umbes sama suure kogemustepagasiga kui ülejäänud kaks kokku, näib vähemalt plaadiümbrise avamise järel – enne muusikat – et peaettevõtjaks on siiski kitarrist Jaak Sooäär.
Ta kirjutab Kevadodüsseia heliseikluse-plaadi saatetekstis, et kui ta oli 1998. aastal Kopenhaageni Rütmimuusika konservatooriumi teise kursuse tudeng, pidasid tema õpetaja Pierre Dørge ja euro-impro suurkuju Peter Brötzmann seal terve nädala vältava workshop’i. Kõigile see vabade helidega mäslemine kangesti meeldis ning soov oli suur midagi sarnast korrata. Järgmiseks kutsuti õpetuse andjaks Han Bennink, kellega Dørge oli koos musitseerinud kusagil 60ndate kandis. Sealt see siis algas. Eriti veel seepärast,et enne jõudis Pierre Dørge õpetajaametist lahkuda ning Benninkiga workshop’i korraldamine langes Jaak Sooääre õlule. Ta oli hollandlast korra varem näinud ka laval, kui too 1994. aasta Jazzkaarel käis Tallinnas koos Myra Melfordi ja Dave Douglasega. Erilist muljet avaldasid noorele muusikule siis puust õllekapad, millega Han Bennink tollal laval rütme nikerdas ja ka mööda saali ringi tuiskas. Õigupoolest oli see õppetund muusika ja mustseerimise võimaluste avarusest.
Sooäärega samal ajal õppis Taanis ka soomlane Mikko Innanen. Just Han Benninki workshop’i 1999. aastal saab ja tuleb pidada trio alguspunktiks. Vaba jazziga selle nähtuse algusajast saati koos viibinud Bennink õhutas noori muusikuid otsima ja kuulama improviseerides oma häält. Kannustas otsima ja avastama. Selles plaadiümbrise tekstis ütleb Jaak Sooäär, et need õpitundide päevad hollandlasega muutsid tema järgnevat muusikuelu oluliselt. Mõtlemine muutus.
Bennink avaldas muljet kõla- ja detailirikkusega, oskusega kuulata teisi mängijaid, nendega arvestada ja luua isikliku panusega suuremat tervikut. Ehk mäletate, kuidas trio Jazzkaare-kontserdil oli tema põhiinstrumendiks tühipaljas väike soolotrumm ja veel mõned pudinad, kuid selle välise lakoonilisusega suutis ta luua üllatavalt rikkaliku kõlapildi, rääkimata rütmimustritest ja -väljadest.
Mis Kopenhaagenis õppuritele veel suurt muljet avaldas, oli vanameistri sõbralikkus ja lahke huumormeel. Sama sõbralikkus tõi lõpuks kokku ka kõnealuse trio. Han Bennik ise arvas ühel järgmisel kohtumisel mõned aastad hiljem, et võiks proovida.
Põlvkondade vahe, pikkuse ja kogemuse erinevus ei loe. See on näiline ja kehtib üksnes paberil või pildi peal. Reaalses helide-elus on sellisel kohtumisel teistmoodi väärtused, sest ühtivad nooruslik ägedus ja tunnetatud paratamatus ehk siis aastakümnete praktika ning sadade improvisatsioonipartneritega vahetatud energiast õpitu.

Plaat on salvestatud Yleisradio poolt 2003. aasta aprillis. Seega sama turnee ühel kontserdil, mis tõi trio Innanen-Sooäär-Benninki ka Jazzkaarele. Kui soovite täpsust, siis on daatum 29. aprill. Rõhutada tasub seda kasvõi seepärast, et veel kord öelda – see on vahetu musitseerimine, ilma ülemängudeta stuudios, ilma kõrvatrikkideta, mis peaksid püüdma jätta paremat muljet. See ON kontsert. Vahetu hetk ja ajadokument.
Kuigi plaadiümbrise saatetekstis loetleb ka Jaak Sooäär mõningaid komponente, millest koosnes kolmiku ühismuusika, ei peaks sellele enne kuulama asumist siiski eriti tähelepanu pöörama. Jah – swing, flamenco, calypso, rock, folk, blues, country, ambient jne. Kuid postmodernistlikuks kuulutatud maailmas sellega ei üllata. Pigem tuleks meenutada algupärase vabajazzi ideaale, kus samuti kahmati ühiskatlasse peaaegu igasugust, milleni kõrv küündis. Mida kõike Albert Ayler ja teised oma muusikasse ei põiminud. Suurim erinevus tollase ajaga on ehk see, et on uusi moestiile ja väljendusvahendeid-kõlasid, mida kasutada. Ning pole enam ka free-jazz’i juurde kuulunud kohustust, et kindlasti mitte mahtuda tavaraamidesse, vaid neid rikkuda-käänata-väänata-tallata.

Tulles plaadi enda juurde, siis trio ei tegele läbinisti vaba improvisatsiooniga, vaid väidab ennast mängivat lugusid. Seal on küll palju – isegi väga palju – vabadust, kuid iga killukese juurde kuulub ka mingi varras ehk muusikalis-kompositsiooniline märk ja nimi. Jaak Sooäär kasutab kitarri puhul üpris palju elektroonikat; Benninki vaheldusrikkad rütmimustrid on tihti dirigendirollis, saksofon jääb kõrva, kuid see tuleneb suures osas ka pilli enda kõlast ehkki Innanen mängib märkimisväärse vaheldusrikkuse ja fantaasiaga.
Paariminutiline avalugu “South” maalib suuri plaane ja kasvatab mäkke ning veel kõrgemale kerkivat kõlavälja. “Far”bopib ennast sõgedal kombel pildituks. “Away” aktiivsus, pinge ja interaktsioon on puhas nauding. “Grey” laseb sellest samast üle rääkida elektroonikasse sukeldunud Jaak Sooäärel.
Pärast energilisi väljaelavaid möllamisi helidega, mis isegi plaadilt kõlavad tõeliselt kaasakiskuvatena, on modaalsesse meditatsiooni laskuv ja lõpuks bluesi suubuv kuueminutiline “Ahead” suur vaheldus. Väide “erinevatest kollektiivse improvisatsiooni meeleoludest” ei ole triol sõnakõlks. See ongi nii.
“Trinkle Tinkle” kohtleb Thelonious Monki bop’i ja aktiivse meditatsiooni seosundis mängitud “Floating” pakus sellele kontrasti. Innanen on siin oma Coltrane’i tujus. Puhtast kariibi-elurõõmust ja päikesest sädeleb veider kalüpso “Bermuda”.
Kahu ütles Ekspressis, et siin on muusikas kärsitust. On küll. Aega mõõdetakse kiiresti. Kui midagi kiht-kihilt arendatakse ja mingi punkti poole liigutakse, siis toimub see jooksujalu nagu linnaelus kombeks. Et vabaimprovisatsiooni üheks põhimõtteks on kollektiivsuse saavutamine ilma indiviidi omapära alla surumata, siis peaks see muusika enesestmõistetavalt kajastama mängijaid. Kärsitus kuulub noorte meest loomusesse ja kehalisse olemisse. Seda siin helides on. Seepärast ongi eriti huvitav kuulata just seda, mismoodi Han Bennink sellele reageerib – kus kaasa läheb ja tagant õhutab, kus pisut pidurit tõmbab ja rahustab.

Lood plaadil:

South (02.43)
Far (03.02)
Away (02.14)
Grey (01.50)
Sea (05.09)
Ahead (05.48)
Trinkle tinkle (04.47)
Floating (08.20)
Bermuda (04.21)
Delta (04.06)
Green (03.11)
Dreams (02.21)
Soon (05.07)
Reality (07.21)