Inspireeriv ning sulnis Becca Stevens

28. aprill 2016
Liisi Lasn, Helle Ly Tomberg

 

Nädala selgroo murdis kolmapäeva õhtul Punases Majas esinenud ääretult mitmekülgne New Yorgi artist Becca Stevens, kes on kogunud rahvusvahelist tuntust nii roki, jazzi, popi kui ka kaasaegse klassikalise muusika vallas. Esmamulje on kontserdi puhul tavaliselt väga oluline ning juba hetkel, kui Stevens lavale astus ja rahvast tervitas, oli aru saada, et tegu on väga sümpaatse ning sooja artistiga. Sama soojust sai tunda ka lugude vahepeal, mil ta ei pidanud vaevaks korraldustiimi meeldiva võõrustamise eest tänada ning publikuga avalalt suhelda. Stevensi lavaline kohalolek oli väga orgaaniline ning oskus ruum enda hääle ning isiksusega ära täita ei andnud ühtki vihjet sellele, et tavaliselt esineb ta koos bändiga. Muljetavaldava kergusega laveeris Stevens pidevalt erinevate keelpillide vahel ning kostitas kuulajaid emotsionaalselt laetud lauludega. Lisaks paladele enda repertuaarist esitas ta kavereid Frank Oceani, Joni Mitchelli ning The Smithsi loomingu seast.

 

Pärast kontserti kogusid publiku arvamusi Liisi Lasn ja Helle Ly Tomberg

 

Mario (32), ettevõtja: “Kui oleksin Hollywoodi filmiprodutsent, ütleksin Beccale, et “mul on sinu jaoks filmiroll ootamas!”, sest ta suutis sekundiga enda meelolusid muuta – ühel hetkel oli hästi leebe, avatud ja rõõmus ning järgmisel hetkel kui murdja. Iga tema pilk suutis pakkuda erinevat emotsiooni. Oskust nii pikalt inimest „kinni hoida“ ja kuulama panna on artistil keeruline leida, eriti kui ta mängib üksinda, mis on topeltraske.”

 

Kalle (49), ettevõte juht: “Mina jäin etteastega väga rahule, ta oli hästi isikupärane esineja. Tema keelpillioskused ning hääl – kogu kombinatsioon on heas mõttes väga ootamatu.”

 

Sirje, õppejõud: “Artist tekitas tahtmise minna koju mängima ja lugusid tegema, inspireeris seni niisama kodus seisvaid lugusid valmis tegema. Mulle meeldis tema lihtsus ning samas süvamusikaalsus – see, kuidas ta hästi lihtsate vahenditega suurepärast muusikat tegi. Samuti visualiseeris ta oma muusikat väga hästi ning ma ei tundnud üldse bändist puudust, minu jaoks oli kõik olemas.”

 

Maarja, muusik: “Julgust andis isiklikult juurde, tahaks kohe minna ning katsetama hakata. Tõesti kihvt artist! Tundus mõnusalt aus ka – oli kohe näha, et inimene ei teeskle, vaid on tema ise. Tema märksõna oleks vast „perkussiivne“ – hakkasin mõtlema, kuidas eesti keelega on raske mängida, sest see on meie emakeel ning me ei hakka seda väänama. Kuid kui kuulata ingliskeelseid artiste, siis kõla ning kõigega annab nii palju mängida, ja seda ka tehakse. Pani mõtlema, kuidas eesti keele häälduse ning rütmikaga panna muusika niiviisi gruuvima, et see oleks ka loomulik.”

 

Riina, juuksurisalongi omanik, ja Hille, kokk: „Kuulasin teda kodus Youtube’ist ning mulle väga meeldis. Siin kohapeal oli saal nii suur ja ta “kadus” pisut ära. Aga peale selle ei oska küll midagi halba öelda. Nagu aru sain, ei mänginud ta üht lugu enda kitarriga – see oli iseenesest väga vahva. Musikaalselt on ta väga tugev ning hääl hästi huvitav, nüansirohke.“

 

Anneli (40) ja Maris (41), koduperenaised: „Kontsert tekitas väga palju positiivseid tundeid. Meile meeldis Becca Stevens väga.“

 

Piret (48), bioloog, ja Ede (36): „Becca Stevens oli väga huvitav artist. Kuigi väga ilus, oli kindlasti tegu muusikaga, mis pani mõtlema sügavamatel teemadel. Tema loominguga tekkis peas palju küsimusi ja vastuseid, mille üle edaspidigi mõtiskleda. Nii et võib öelda, et kontsert oli nii mitmekihiline kui ka lõõgastav. Becca Stevens mõjus rahustavalt ega jätnud meid ükskõikseks.“

 

Elo (29), tegutseb kultuuri vallas: „Becca Stevens meeldis väga! Ta oli üks esimesi artiste, kelle emaga koos kavast välja valisime, ja ootasime kontserti väga. Küll aga võiks natuke nuriseda asukoha pärast – Stevensi muusika oleks sobinud paremini intiimsemasse atmosfääri, eriti kuna ta esines seekord ilma saatebändita. Praegu aga suur osa inimesi seisid, rääkisid ja sagisid ringi – nii polnud elamus päris õige. Lisaks ei teadnud me, kes inimestest saavad istekohtadel istuda, nii et seisime natuke ja läksime siis nurga taha istuma, aga siis oli osa kontserdist meie jaoks juba natuke kadunud. Aga Stevens ise kõlas hästi, oleks olnud veel parem, kui kontsert oleks toimunud väiksemas lokaalis.“

 

Hardi (22), antropoloogiatudeng: „Mulle meeldis esineja väga. Aga kontserdi kõrval käis pidev sumin ja ka kontserti kuulavad inimesed hakkasid ringi vaatama, nii ka mina. Aga suutsin selle muuta postmodernseks eluviisiks ja lõpuks ka muusikasse süveneda. Becca Stevensi helil oli mitu taset, kuhu langeda. Ka visuaalselt oli kontsert väga ilus – laulja õõtsus enda rütmis ja olekust oli näha siirast rõõmu olla ta ise, lisaks head visuaalid. Edasi läks kontsert nagu läks – laval oli särav inimene, aga vahepeal kuulsin ikka kõrvalist suminat. Aga mõtestasin selle lahti nii, et kontsert pole ainult koht, kus kuulata muusikat. Stevensist veel: eriti meeldisid mulle viimase loo visuaalid, mis võimendasid lauljatari tantsulist puusaliigutust ja panid justkui terve ta seljataguse tantsima.“

 

Becca Stevens (USA)
27. aprillil Telliskivi Loomelinnaku Punases Majas

 

Koosseis:

Becca Stevens – vokaal, kitarr, ukulele

 

Vaata pilte kontserdist siit.