Intervjuu Arve Henrikseniga ansamblist Supersilent - Festival Jazzkaar

AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

18/04/2004 Intervjuu Arve Henrikseniga ansamblist Supersilent

Intervjuud

Euroopa praeguse jazzmuusika üks omanäolisemaid trompetiste ei taha seada inimestele mingeid piiranguid muusika mõistmisel või tõlgendamisel.

Laupäeva 17. aprilli öösel andis norra ansambel Supersilent Rotermanni Soolalaos vaimustava kontserdi. Anneli Lepp Jazzkaare pressikeskusest vestles kontserdijärgselt Supersilenti klahvpillimängija Arve Henrikseniga.

Millise elamuse saite tänasest kontserdist?
Meil oli siin väga hea mängida. Täna ei olnud meiega küll klahvpillimängijat, kes kahjuks esines samal ajal mujal, aga jõudsime trioga ka väga huvitava tulemuseni. Oleme Supersilenti keskselt proovinud mitmeid erinevaid triosid. Tänane lahendus oli väga hea. See aitas meil endal bändi võimalusi paremini näha.

Kuidas tundus, kas teie muusika jõudis Eesti publikule kohale?
Tundub, et jõudis. Ma ei tea kuidas, aga jõudis küll, sest nad tõelist kuulasid. Seda oli näha silmadest ja olekust. See, et publik oli nii osavõtlik, muutis mind laval õnnelikuks.

Kas Eesti publik on kuidagi teistmoodi kui mujal maailmas?
Ma ei teagi, kas kuulajaid saab niimoodi eristada. Oleme mänginud väga paljudes Euroopa riikides ja see, mis saalis toimub, on alati harukordne. Enne kui me lavale tulime, inimesed lihtsalt seisid ruumis. Kui hakkasime mängima, istus publik põrandale maha. Minu jaoks oli see imeline. Nad ootasid iga heli. Seda ei näe Euroopas väga tihti. Eesti publik tekitas minus tunde, et olime siin oodatud.

Teie kontsert oli Jazzkaarel põhjamaiset vaimsust kandvas alajaotuses? Milles väljendub põhjamailisus Supersilenti muusikas?
Me alustasime 1987. aastal triona, mille eesmärgiks oli mitte piirides kinni olla, vaid proovida kõike, mis tundus huvitav. Ma ei tea, kust põhjamaine vaimsus algab või lõpeb. Seda kannavad kindlasti mõned norra muusikud, kellelt oleme inspiratsiooni saanud. Pisut kardan sellest liiga palju rääkida, sest ma ei mõista päris täpselt põhjamaise vaimsuse olemust. See on lihtsalt miski, millele ajakirjandus on tähenduse andnud. Nii on küll banaalne öelda, aga võibolla on see loodusest saadud inspiratsiooni tulem. Kindlasti on selle üheks osaks ka Norra rahvusliku muusika sugemed meie muusikas.

Mida Supersilent sinu jaoks tähendab?
See on koht, kus saan olla vaba. Punkt. Ma tunnen, et just nende inimestega võin minna kontsertile ilma igasuguse hirmuta ja lihtsalt end muusikas väljendada. Tänased kaaslased on minu jaoks parimad muusikud, kes teevad just sellist muusikat, mida armastan. Nendega koos on fantastiline musitseerida, seepärast on Supersilent on minu jaoks väga eriline. Olgugi et oleme koos mänginud juba väga palju aastaid, on mul ikka tunne, et meil on veel palju teha. Ma ei näe mingeid piire ja see inspireeriv.

Kust teie muusika tuleb?
Loodan, et see koht on süda. Ma ei tea. Kuskilt seestpoolt tuleb..See ei ole selline intellektuaalne muusika, mille üle me kõvast arutleks. Me ei tee isegi proove. Vahel räägime küll muusikast, kuid me ei lepi kunagi kokku, kuidas me midagi teha kavatseme. Me lihtsalt improviseerime. Otsime. Me ei tea kunagi ette, kuidas mingi lugu kõlab. Lihtalt järgime üksteiset ja see annab loole iseloomu. Kõik on tunnetuse küsimus. Kõlab küll klisheena, aga see tuleb südamest.

Kui palju te esinedes üksteisele iseolemise ruumi annate?
Sellises muusikas nagu meie teeme tuleb üksteise suhtes olla äärmiselt tähelepanelik. Me teame, kuhu mingi kommunikatsiooni vormiga jõuame ja kui see ei tundu hetkel õige, siis lähme teises suunas. Me kõik anname ja kõik ka võtame. Täna näiteks tahtis trummar ühe meloodia üksi lõpetada. Me andsime talle ruumi seda teha, kuna ta tahtis migagi öelda. Austame seda.

Kas iga kontsert on uus looming?
On. Ma panen kõik oma hetke mõtted, tunded ja ideed muusikasse. Iga hetk on oluline ja kordumatu. Nagu ka iga publik.

Milline on kuulajate roll selles loomeprotsessis?
Ma vajan publikut väga. Saan tohtult energiat sellest, kui tunnetan, et publik on meie muusikast huvitatud ja tõesti tahab kuulata.

Miks Supersilent oma lugusid ei pealkirjasta?
Meid ei huvita pealkirjad. Me ei taha panna inimestele peale mingeid piiranguid muusika mõistmisel või tõlgendamisel. Oletame, et paneksime ühele loole nimeks “Päiksesloojang”. Kuna suur osa sellest on improvisatsioon, siis kui me seda järgmine kord esitame, oleks see juba osa hoopis teisest diskursusest ja see pealkiri ei omaks mingit tähendust. Me võtame selle, mis pähe tuleb ja kasutame seda. Muusika räägib ise enda eest.

Kas muusika loob meeleolu või loob meeleolu muusika?
See toimib mõlemat pidi. Kui ma ei ole heas tujus, aga publik on väga innustunud, siis nendelt saadud energia kaldub üle ka mu muusikasse. Või kui mina olen näiteks kurb ja bänd tahab rõõmsameelset muusikat teha, siis võin nendega kaasa minna. See on liiga keeruline psühholoogiline diskursus. Igal kontsertil on oma areng, oma siseelu. Muusika ja meeleolu loovad üksteist.

Keda te Eesti jazzmuusikutest teate?
Ei teagi ühtegi kahjuks. Kuulasin pisut seda bändi, kes astus üles enne meid (Luarvik Luarvik – toim). Mulle meeldis see, mida nad tegid. Ja kohtusin korra ka ühe Eesti saksofonisti ja ühe kitarristiga, kes olid väga meeldivad inimesed. Nimeliselt ei tea ma paraku ühtegi.