Jõulujazzil külastab Eestit trummar Bodek Janke, kes kuulub Kristjan Randalu ansamblisse. Jankega vestles Ivo Heinloo.
Ema poolt kasahh, isa poolt poolakas, enamiku oma elust elanud Saksamaal ning hetkel tegutsemas USA-s – sellise kirju taustaga on Jõulujazzi raames Eestis kontserte andva Kristjan Randalu kvarteti trummar Bodek Janke.
Nii nagu Randalu, tuleb ka Janke äärmiselt musikaalsest perekonnast. Ivo Heinloo tegi Bodek Jankega intervjuu, milles trummar räägib oma muusikuteekonna algusest ning kiidab eestlastest bändikaaslasi.
Bogek Jankega vestles Ivo Heinloo.
Kuidas te löökpillide juurde jõudsite? Alustasite ju hoopis klaveriga…
Jah, mu mõlemad vanemad on klaverimängijad, emalt sain ka esimesed klaveritunnid. Ka mu vanavanemad ning nende vanemad on olnud muusikas tegevad. Üks onu on samuti pianist ning elab Riias. Nii et muusikahuvi on mul kindlasti geenidest. Ühel hetkel sai aga klaveri mängimisest kõrini ning otsustasin hakata trummariks.
Praegu elate Ameerikas nagu ka Kristjan Randalu. Mis on suurim erinevus Kölnis ja New Yorgis elamise-töötamise vahel?
New Yorgis on džässmuusikul suur võimalus läbi käia paljude teiste kõrgetasemeliste muusikutega. Bändikaaslaste leidmine ei ole mingiks probleemiks. Igal õhtul on võimalik ainuüksi Manhattanil kuulata elusat džässi vähemalt 40 klubis. Ma olen väga õnnelik, et mul on võimalus New Yorgis sellist intensiivset elu elada. Köln on ka väga ilus linn, Saksamaal tunnen ma end tõeliselt koduselt.
Ameerikasse päriselt jääda ei tahaks. Isegi siin Eestis, kuigi ma teie oludega kursis pole, tunnen end mugavamini kui USA-s. 99% ulatuses pean ma end siiski eurooplaseks.
Eurooplaseks kultuurilises, aga ka kitsamalt muusikalises mõttes?
Kindlasti. Kirjutan ka ise palju muusikat ning üritan oma kompositsioonidesse põimida rahvamuusikat eelkõige Euroopa erinevatest paikadest – põhiliselt Ida-, aga ka Lõuna-Euroopast. Aga tunnen huvi ka kõige vastu, mis on väljaspool. Iga trummar peab tundma näiteks Aafrika muusikatraditsiooni, sest paljude asjade algus on just seal. Orientaalne muusika on mind samuti mõjutanud, eriti seetõttu, et minus on ema kaudu kasahhi verd.
Missugune on Kristjan Randalu muusikuna?
Kristjan on minu parimaid sõpru, me oleme koos üles kasvanud, samas koolis käinud. Koos esinema hakkasime teismelistena. Kristjan mängis klaverit ja mina marimbat ning kooli ajal oli meie repertuaaris esialgu klassikaline muusika.
Muusikuna on Kristjan väga sihikindel, väga tundlik ja teadlik kõige suhtes, mis teda ümbritseb. Ta otsustas juba varakult leida oma lähenemise ning mitte langeda liigselt teiste mõju alla. Selle tulemusena on ta väga originaalse helikeelega ja mul on väga hea meel, et saan temasuguse muusikuga koostööd teha.
Teie duo Kristjaniga on üllitanud nüüd ka uue albumi?
Jah, lindistasime tänavu suvel Saksamaal ühe kontserdi. See muusika on pisut erinev sellest, mida möödunud sügisel Eesti publik kuulis. Tõime pisut CD-sid ka siia kaasa.
Mida te arvate Siiri Sisaskist kui lauljast?
Kindlasti ei ole Siiri džässlaulja traditsioonilises mõttes. Ta on lihtsalt hea laulja, tugev isiksus ning kirjutab imeilusat muusikat, mida on nauding esitada. Tema idamaade taust on ka väga põnev ning ta valdab erinevaid tehnikaid nagu näiteks kõrilaul.
Millisena tundub teile Eesti rahvamuusika?
Meenutab natuke Poola traditsiooni, väga lauldav ja tantsitav. Kui teie rahvamuusikat kuulata, siis on kohe aru saada, et see rahvas ei ole suur ning elab mere ääres.
Kes on teie lemmiktrummar džässiajaloos?
Vanade aegade trummaritest Elvin Jones ja Philly Joe Jones. Nooremana meeldis mulle väga ka Vinnie Colaiuta, keda siiani pean oma suureks eeskujuks.
Aitäh, et leidsite aega küsimustele vastata ja kõike head eelseisvateks kontsertideks!
Aitäh!