Muusikat peab kogema, mitte analüüsima

28. november 2011

Artikkel ilmus 24. novembril Eesti Kultuurilehes Sirp. Autoriks Ivo Heinloo.

Bugge Wesseltofti nimi ei jäta külmaks ka jazzikaugemaid inimesi. 1964. aastal Norras Porsgrunninimelises väikelinnas sündinud pianist ja jazziuuendaja on nu-jazz’i pioneerina andnud nordic sound’i mõistele 1990. aastate keskel uue mõõtme ning tähenduse. Tema pretensioonika pealkirjaga album „New Conception of Jazz” polnud omas ajas grammigi vähem revolutsiooniline kui näiteks Ornette Colemani „The Shape of Jazz to Come” 1960ndatel. 2. detsembril on teda taas oodata Eestisse, kontserdist Kumus loodetakse tänavuse „Jõulujazzi” üht tipphetke. Wesseltoftil on neil päevil käsil mitu projekti ning side ka Eestiga – nimelt on ta olnud seotud Šveitsis elava eesti lauljatari Ingrid Lukase oktoobris Universali label’i all ilmunud plaadi „Silver Secrets” („Hõbedased saladused”) produtseerimisega.


Olite Ingrid Lukase uue plaadi valmimise juures. Milline on teie arvamus Lukasest, keda peetakse üheks põnevamaks uueks talendiks kogu Euroopas?

Bugge Wesseltoft: Jah, ma polnud otseselt produtsendi rollis, aga olin kogu protsessi tunnistajaks ja aitasin Ingridit seal, kus vähegi võimalik. Ingridi lähenemine meeldib mulle väga – see, kuidas ta on kaevunud oma juurtesse, kombineerides neid jazziga. Ta on päris oma karjääri alguses ja ma olen kindel, et ta läheb üha tugevamaks. Näen, et tal on väga selge ettekujutus sellest, mida ta tahab teha. Ja eesti keel kõlab tema lauludes väga kenasti.

Tänavu möödub 15 aastat Jazzland Recordingsi asutamisest. See plaadifirma on maailmale tutvustanud hulganisti uut põnevat Norra jazzi: Beady Belle, Jon Balke, Wibutee, Torun Eriksen on kõik Norra jazzi sound’i omal moel defineerinud. 

Meil oli Oslos punt ühtmoodi mõtlevaid muusikuid, keda ühendas peamiselt huvi elektroonika võimaluste vastu – seda joont oleme Jazzlandiga jätkuvalt ajanud. Norra on ikkagi üsna väike riik, mistõttu oli loomulikult hädavajalik murda piiridest välja ja äratada tähelepanu ka välismaal. Juubeli puhul on tõepoolest plaanis ka väikesed pidustused. 

Samal ajal kui Jazzland Recordings alustas, tulite lagedale plaadiga „New Conception of Jazz”, mis oli nii ennekuulmatu, et raputas kogu muusikaüldsust. Kas see, mida nimetasite tollal „uueks kontseptsiooniks”, on jätkuvalt uus ja aktuaalne ka aastal 2011? 

Sel sügisel on mul käsil üks projekt, kus vaatan nii-öelda tagasi kogu sellele perioodile. Praegu tunnen küll, et see, mida toona sai tehtud, kõlab ikka veel värskelt. Idee akustilise ja elektroonilise heli kokkusulandamisest, võib-olla ka mõne DJ toomine lavale – kui see tekitab saalis hea vaibi, siis on kuulajal võimalik tõeliselt muusikasse siseneda. Traditsioonilise jazzi kuulamine käib kuidagi teisiti – ratsionaalselt, mõistusega. Enamik jazzist on liiga teoreetiline ja nõuab analüüsimist. Muusikat tuleb ikkagi kogeda, mitte analüüsida.

Viimasel ajal teete koostööd hoopis tantsumuusikažanrite viljeleja Henrik Schwarziga? 

Oleme andnud duoga palju kontserte ja ka plaat on väljas. Seal on stuudios tehtu segamini live-materjaliga. Schwarz on väga nutikas, tõsi küll, elektroonilise taustaga ja hoopis teise stiili mees, aga vahet pole – peaasi et idee töötab ning energia on olemas. 

Olete loonud omalaadse portaali gubemusic. com, kus jagate kuulamissoovitusi, pakute muusikat allalaadimiseks, suhtlete fännidega foorumi vahendusel. Mis selle saidi idee peaks olema?

Jah, lisaks kõigele sellele, mida te nimetasite, striimime sellel leheküljel aeg-ajalt ka live-kontserte. Mõte on selles, et ajal, mil kõik püüavad hakkama saada järjest niruma kvaliteediga ja plaaditööstus liigub niikuinii allamäge, tahan mina liikuda vastupidises suunas ja propageerida tõeliselt head kvaliteeti. Seetõttu olen ka flac-formaadi pooldaja, mis kõlab peaaegu nagu CD ja on kõvasti parem kui mp3. Lisaks on sellelt lehelt kättesaadav muusika olemas ka 24-bitise sound’ina. Praegu on vastukaja veel kaugel sellest, et projekti nimetada edukaks, kuid pole põhjust alla anda. 

Seda, et Norra jazzis on praegu kuldsed ajad, räägivad kõik. Kas ka teie tunnetate seda?

Ma olen väga uhke selle üle, et meil on nii palju töökaid ja tublisid muusikuid. Euroopa jazz on olnud liigselt Ameerikast mõjutatud. Kedagi kopeerida pole mõtet, tuleb ikka oma asja ajada. Norras peame seda alati silmas, kui midagi tegema hakkame. 

Eestis esitate detsembris soolokava. See pole teie esimene visiit Tallinnasse, aga mida võiks publik seekord oodata?

Kui teile on kätte juhtunud mu plaat „It’s Snowing On My Piano”, siis umbes samasuguses lumises meeleolus tuleb ka mu kontsert „Jõulujazzil”. Ei midagi ambient’set. 

 
Artikkel ilmus 24. novembril Eesti Kultuurilehes Sirp. Autoriks Ivo Heinloo.

Loe artiklit SIRBI KODULEHELT