Intervjuu: Danske jazziauhinna võitja Mart Soo

26. aprill 2017
Jan-Erik Aavik

Mart Soo on helilooja, kitarrist ja muusikaõpetaja. Ta on ansambli Weekend Guitar Trio liige ning korraldab koos Taavi Kerikmäega improvisatsioonilise muusika üritust Improtest. Samuti on ta ansambli Tunnetusüksus üks asutajatest ning liikmetest.

 

2017. aastal Danske jazziauhinna pälvinud kitarristiga tegi intervjuu Jazzkaare reporter Jan-Erik Aavik.

 

Mismoodi ilmus Sinu ellu kitarrimäng?

 

Peamiselt seetõttu, et mõned sõbrad ja koolikaaslased tegid bändi. Kui läksin 10. Keskkooli, siis oli meie koolibänd Generaator M, see oli tolle aja kõige tegijam punkbänd. Mulle oli aastaid varem kingitud kitarr, mis lihtsalt seisis kodus, kuna keegi seda häälde panna ei osanud. Aga sel hetkel, kui punk oli hästi aktuaalne, tegime kohe ka oma klassi punkbändi. Salvestasime kooliraadio jaoks ühe loo ja lasime selle kooliraadios eetrisse. Pärast seda kutsuti meid muidugi kohe direktori juurde ja öeldi, et kui seda veel teeme, siis visatakse koolist välja. Nii see algas.“

 

Punk ja jazz on päris kontrastsed stiilid, kas jazz tuli koheselt või jõudsid selleni läbi teatud arengu?

 

„Seal olid igasugused vaheastmed. Seal oli heavy-metal ja jazz-rock. 1984. aastal kohtasin sellist kitarristi nagu Ants Laig, kelle käest sain väga palju jazzialast infot, mis tollal oli hindamatu väärtusega. Ants oli ka väga huvitav filosoof. Mõned kohtumised on elus väga suundamuutvad ja see oli üks nendest.“

 

Kas arvad, et jazzi sünteesimiseks ja mõistmiseks peab olema saavutatud teatud küpsus?

 

„Ma arvan, et igal inimesel käib see isemoodi, sellel ei ole ühest vastet. Alati võib muusikale läheneda puht emotsionaalselt, teadmata muusikute taustu ja teooriat. Mingi pala või bänd kas kõnetab või ei. See on kõige ilusam ja lihtsam. Ja enamik inimesi ju kuulabki muusikat nii… Muusikud muidugi mõtlevad sageli palju keerulisemalt.

 

Mis on Sinu eesmärk muusikas? Kas soovite anda edasi mingit sõnumit, väljendada oma tundeid, oma elu, oma emotsioone?

 

“Vast kõige huvitavam on kaardistada enda jaoks tundmatut. Mingis mõttes sarnaneb muusika alpinismiga, iga vallutatud mäe tagant paistab järgmine, mis on eelmisest kõrgem. Aga erinevate plaatide ja projektide puhul on rollid ja eesmärgid erinevad.”

 

Kas võtsite Improtesti kontserdisarjaga mingi eesmärgi või lihtsalt nautisite seda tüüpi loomingut, tahtsite inimesed kokku kutsuda ja seda koos nautida?

 

„Improtesti üks põhieesmärke on soov tekitada Eesti improvisatsioonilise muusika skeene, tuua rohkem Eesti improviseerijaid ühe mütsi alla ja tutvustada mujal maailmas toimuvat. 12 aasta jooksul on esinenud väga palju oma ala tippe ja ma väga loodan, et mingisugust infot ja uusi tuuli on väliskülalised siia toonud ja siia maha jätnud. Oleme kõik kontserdid salvestanud ja andnud välja seitse kogumikplaati, mis dokumenteerivad kogu seda ettevõtmist.“

 

Kui Sa ise improviseerid, siis kas see tuleb läbi intuitsiooni või on see pigem segu intuitsioonist ja ratsionaalsest mõttest? Või lähed sinna, kuhu käed viivad?

 

„Arvan seda, et kui ma mängin kirjutatud muusikat, siis olen üks inimene ning kui ma improviseerin, siis ma olen teine inimene. Ehk siis töötavad täiesti erinevad ajupoolkerad ja teised meeled. Seda on keeruline seletada, aga nii see on.“

 

Kas võib öelda, et improviseerides toimub midagi müstilist?

 

„Alati ei toimu midagi müstilist, sageli tuleb teha avastusi ja otsinguid selleks, et tekitada mingi keel, ja siis kui seal sees tekib mingi sähvatus, mingisugune säde, siis see on justkui väga suur kingitus. Seda iga päev ei juhtu. See on väga eriline kogemus ja tunne. Tegelikult kõikidel improviseerijatel, isegi nendel, kes väidetavalt mängivad täiesti vaba improvisatsioonilist muusikat, ikkagi kujunenud mingisugune oma helikeel ja nad on selle keele raamides. Seal on oma võttestik, mida nad kasutavad ja seal on kindlad asjad, mida nad ei kasuta, või mida nad totaalselt väldivad. Seal võib olla rutiini täpselt sama palju kui on mõnikord kirjutatud klassikalises muusikas.“

 

Kas on lihtne ära tunda professionaalset improviseerijat?

 

„Kui konkreetsete stiilide raamides kuulata, siis kindlasti. Igal stiilil on omad helikeele reeglid (näiteks bluus, be-bop, free jazz), mis on juba varem välja töötatud ja nii muusikad kui ka melomaanid, kes on asjadega hästi kursis, ütlevad kohe ära, kes on kes.“

 

Talent vs tahe. Kas inimesel, kes püüab ja tahab, kuid kel puudub talent, on ikkagi võimalik saavutada sama tulemus? Kas teooria ja puhta praktika kaudu on võimalik jõuda tippu, saada professionaaliks?

 

„Nii ja naa. Ma arvan, et on juhtumeid, kus mingisugune töö ei aita mitte kuhugi jõuda, aga on ka juhtumeid, kus inimene on nii andekas, et tal tuleb kõik nii kergesti ja talle ei paku süsteemne harjutamine pinget. Lõpuks ta hakkab tegelema mingisuguse muu asjaga, näiteks maalima või kirjutama raamatut. Ta saavutab kõik ühe sekundiga, kõik õnnestub. Need on äärmused, igapäevased variandid asuvad vahepeal.“

 

Mis pakub Teile muusikaga seoses pinget?

 

„Väga paljud asjad pakuvad pinget. Tahaksin mingid otsad kokku sõlmida, mis siiani on lahti.“