Fatoumata Diawara: Rahu on minu jaoks kõik!

26. aprill 2014
Liisa Taul

Paari päeva eest Jazzkaarel üles astunud Fatoumata Diawara on kinnitanud, et ehkki elab juba üle kümne aasta Prantsusmaal ning laulab suurtel lavadel üle ilma, on tema juured sügaval Malis ning emakeeles laulmisest ei loobuks ta mingi hinna eest, sest talle on südameasjaks kõneleda oma rahvale ja oma rahva nimel.

Õrnas eas hoopis tantsija ja filminäitlejana esinejakarjääri alustanud ning elu pööraseid keerdkäike kogenud lauljatar kannab mõneti eneselegi ootamatult edasi Wassoulou laulutraditsiooni, kuid lisab sellele elemente paljudest kaasaegsetest muusikastiilidest.

Kombe kohaselt on Wassoulou muusika esitajateks olnud naised, kes jutustavad oma lauludes eelkõige naiseks olemise rõõmudest ja valudest. Seda teeb ka Fatoumata Diawara, ent läheb veel kaugemale. Ta laulab teemadel, mis puudutavad iga inimese õigusi siin ilmas, kuid läbi Aafrika silmade, ning kutsub sealset kogukonda üles loobuma kinnistunud tavadest, nagu näiteks naiste ümberlõikamine, mis lauljatari silmis teevad rohkem kurja kui head.

Paljudele võib Fatoumata Diawara sõnum tunduda poliitilisena, kuid nagu on öelnud kuulus Wassoulou lauljatar ja Fatoumata Diawara eeskuju Oumou Sangaré, erinevalt poliitikust on kunstnik alati vaba oma mõtteid väljendama. Fatoumata Diawara laulab ainult sellest, mis talle korda läheb.

Malis, mida paljud etnomusikoloogid peavad muuseas üheks bluusi päritolupaigaks, on iseenesestmõistetav, et elu iga tähtsündmust tähistatakse tantsides, ka valu tantsitakse endast välja. Nii ongi, et kuulajad, kes ei pruugi midagi mõista Fatoumata Diawara laulusõnadest, saavad oma elamuse muusikast endast, rütmidest ja soojusest, mis lavalt saali kandub.

Kohtusime intervjuuks vahetult pärast kontserti Merepaviljonis.

Mis tunne oli Eesti publikule esineda?

Fatoumata Diawara: Ma väga hindan tänast publikut, sest lavale tulles teadsin ja tajusin, et see on meil esimene kord Eestis. Ja see on hea, sest võimaldab end taaskord uuele publikule tutvustada – kes ma olen, mina kui Aafrika naine – ja teha seda läbi muuska. See on fantastiline, sest tihtipeale mängime pikka aega samu lugusid, ning selline uudne olukord motiveerib veidi enam oma loomingu eest seisma. Ma tõesti hindan tänast publikut – väga soe.

Said meid lõpuks püsti ja tantsima lauluga, mis kannab pealkirja “Kèlè”. Kas küsid selles loos: „Milleks veel üks järjekordne sõda?“

Jah!

Kutsud oma lauludes tihti üles rahule, aga mida see sõna Sinu jaoks üleüldse tähendab? Ilmselt mitte üksnes sõja puudumist?

Rahu on minu jaoks kõik! Aafrikas on kombeks öelda „Kui sa pole iseendaga rahujalal, kisub elu kiiva.“ Sul võib olla palju raha ja asju, aga kui pole sisemist rahu… Sellel sõnal on nii palju tähendusi. Rahu pole ainult sõja puudumine. Et armastada teist, pead olema rahus iseendaga. Ei ole keeruline armastada ja hinnata teist inimest, kui oled enda vastu hea. Sisemise rahu saavutamine ja säilitamine on üks raskemaid asju, sest kui kohtud päevast päeva paljude inimestega, võib see su tasakaalust välja viia. Rahu aitab iga päev uue publiku ette astuda. Nii et kui ma laulan rahust, siis mõistan seda väga laialt. See on rahu nii inimeses eneses kui ka vastandus sõjale, sest sõda lapse jaoks… On nii valus näha last nutmas. Ta ei ole ebaõiglust ära teeninud.

Lapsed lähevad Sulle väga korda…

Jaa, tohutult. Sellepärast laulangi rahust – mitmes mõttes. Sest inimesed loovad sõda – neis puudub sisemine rahu. Kui see neis oleks, poleks mingit tarvidust sõdida.

Sa laulad bambara keeles, mida mõistetakse peamiselt Malis, aga mitmed teemad, millest oma lugudes kõneled, puudutavad väga paljusid Aafrika rahvaid. Kas Sul on tunne, et muusikuna seisad mingis mõttes kogu Aafrika eest?

Jah!

Usud Sa, et hoolimata suurusest, etnilisest ja religioossest mitmekesisusest on sel kontinendil võimalik leida üksmeel?

Aga muidugi. Selle nimel ma tegutsengi. Ja veel – Jumal õnnistagu naisi! Jumal õnnistagu naisi! On kahetsusväärne, et Aafrika naised on nii tagaplaanil, nad väärivad niivõrd palju enamat. Minu eesmärk on motiveerida oma põlvkonna naisi, sest meid, tüdrukuid, pole vanemad kunagi õpetanud olema iseseisvad. Seda peab ise õppima. Mina olen ehe näide. Olen lapsest saadik võidelnud iseseisvuse eest ja ma arvan, et see tuleb mu emalt (Fatoumata ema soovis saada lauljaks, kuid tema n’gonimängijast isa keelas selle ära). Keegi ei õpetanud mind, vastupidi. Vanemad püüdsid mind kogu aeg kontrolli all hoida. Aafrika naistel on aeg endasse uskuma hakata, püüda rohkem esile tõusta, saada Aafrika sümboliks. See ongi, mida ma teen ja ma teen seda üksnes muusika kaudu, sest see on ainus, mida ma oskan. Kui kõik toimiksid samamoodi, oleks juba hästi. Muusika on selleks parim. Kummaline, kuidas muusika kannab. Püüame Malis muusika abil paljut muuta ja kas tead, see toimib! Meil on jätkuvalt suur probleem Mali põhjaosas, aga loomeinimesed teevad palju, tõstmaks vaimsust ja tegutsedes rahu nimel. Minu jaoks on asi lihtne: Aafrika areng on naiste kätes. Just naine teeb Aafrika õnnelikuks. Aafrikast saab paradiis. Naises peitub see jõud, olen selles veendunud.

Kas seda sõnumit kannab ka lugu „Moussa“?

Just. Nii et minus pole kahtluseraasugi. Ja ma ei räägi nõnda sellepärast, et ma olen naine, vaid see on tõelisus.

Mul on küsimus vokaaltehnika kohta. Teatavasti jazzmuusikutele, nii lauljatele kui instrumentalistidele on väga oluline leida oma hääl, oma sound. Dee Dee Bridgewaterit, kellega oled koostööd teinud, on võrreldud nii Sarah Vaughani kui Ella Fitzgeraldiga, ehkki ta ise ei leia, et ta laulaks nagu nemad. Muusikule, kelle jaoks on oluline kõlada omamoodi ja ainulaadselt, on sellised võrdlused tundlik teema.

Just.

Kuid lugesin üht intervjuud, kus kirjeldad, kuidas pärast aastaid eemalolekut naasid külasse Wassoulous, sinna, kus on Su juured. Korraga kuulsid külanaisi laulmas ja hüüdsid rõõmsalt imestades: “Nad laulavad ju täpselt nagu mina!” Nii et täiesti vastupidiselt mõnele jazzlauljale olid Sa lõpmata õnnelik, et leidsid terve trobikonna naisi, kes kõlasid just nagu Sa ise.

(Fatoumata naerab)

Kui see pole tugev hääleline omapära ja tunnetus, siis mida Sina muusikuna otsid?

Mis on Wassoulou sound? – see on spetsiaalne tehnika. See väsitab häälepaelu, sest kasutatakse palju… (puudutab käega kõri). Sa katkestad hääle niimoodi (laulab meloodiakatke). See on nagu bluusiski, laulad palju kõri pealt. Ja ma ei õppinud seda tehnikat kuskilt, mul on see alati loomulikult tulnud, aga ainult siis, kui ma laulan oma emakeeles – kas pole kummaline? Kui Omou Sangaré mind esimest korda laulmas kuulis, küsis ta: „Kus sa sündinud oled?“ „Elevandiluurannikul,“ vastasin mina. “Ja sa oled nii kaua Euroopas elanud. Kuidas on võimalik, et sa laulad nagu külanaine?” “Tädi, ma ei tea, aga kui ma laulma hakkan, siis tunnen nagu oleksin oma külas, nagu oleksin Aafrikas. Kõik mu ümber muutub.” Ja see juhtub otsemaid (teeb sõrmenipsu). Kui hakkan laulma, siis isegi kui olen Tallinnas, saab Tallinnast Mali – lava muutub külaks, muutub Aafrikaks. Kõikjal (sõrmenips), alati. Inimesed külas laulsid tõesti nagu mina, ehkki ma arvan, et pigem oli vastupidi, tegelikult laulsin hoopis mina nagu nemad. (naerab)

Kas tundsid uhkust kuuldes neid naisi laulmas?

Jaa! Sest see kinnitas, et need küsimused, mis mulle esitati… Nad muudkui rääkisid, et ma laulan nagu keegi külast, aga ega ma päriselt aru ei saanud, mida sellega mõeldi. Ma teadsin, et laulan nagu malitar, aga ma ei suutnud tunda nagu kuulajad. Paljud, ka Dee Dee Bridgewater ütles mulle, et on hämmastav, kuidas ma laulan, ja et jätkaku ma seda teed. Lokua Kanza, kõik suured artistid, keda olen kohanud, on öelnud, et hoia, mis sul on, sest see on väga eriline. Ning ma tahan seda hoida, sest sellest sõltub kõik.

Omou Sangarélt said Sa… 

(hüüab vahele) Me oleme samast külast pärit!

Kui ma ei eksi, siis tema oli üks esimesi Wassoulou lauljatest, kes julges olla rohkem…

(hüüab) Iseseisev! Jaa-jaa, iseseisev! Laulmise mõttes, just! Ta on mulle väga suureks eeskujuks.

Kas ka laulusõnade osas?

Sõnade osas mitte! Minu tekstid on erilised! Ma olen otsekohesem. Meil on Malis hästi poeetiline keelekasutus, palju metafoore – öeldes üht, mõtled midagi muud. Tema (osutab naerdes just ruumi astunud löökpillimängija Ekoue Jean Baptiste Gbadouele) teeb seda väga sageli – ta on vanem ka! Räägitakse kaude, selleks et kaitsta oma sõpra, oma venda, et olla temaga õrn ja teda hoida. See on selline omalaadne suhtlusviis. Aga mina püüan seda muuta. Kui kujundites kõnelemine ei toimi, püüan olla otsekohesem, sest nii taipavad inimesed kiiremini. Ja muusika on selleks parim moodus. Minu kirjutamisviis on väga uudne, väga-väga uudne, pigem nagu hiphopis. Ja samas on mu muusikas jazzi, bluusi ja roki mõjutusi.

Pärast riigipööret 2012. aastal, siis kui Malis kehtestati šariaadi seadused ja muusika oli keelatud, andsid Sa palju kontserte maailma suurimatel lavadel ja osalesid erinevates projektides, mis juhtisid tähelepanu valitsevale olukorrale. Kas tundsid, et ajal, mil Malis olid muusikud sunnitud vaikima, pidid end kahekordselt kuuldavaks tegema?

Jah, muidugi! Me peame alati edasi liikuma. Me andsime ka väga suure tõuke oma projektiga „Mali-ko“, tuues kokku palju muusikuid ja lauldes rahu nimel. See oli midagi väga uut. Sestsaadik, kui lugu kõigile tasuta kuulamiseks välja tuli, on see paljudel mobiiltelefonis või telekas. „Mali-ko“ on saanud väga kuulsaks ja meil on loos tõsine sõnum. Kui inimesed jätkuvalt kuulavad, kaitseb muusika end ise. Ma ei pea kõike vedama, muusika teeb oma töö. „Mali-ko“ on jõudmas ka Malist väljapoole, seda kuulatakse Burkina Fasos – lugu levib.

Kuuldavasti oled uuesti näitlemise juurde jõudnud.

Jah, ma tegin eelmisel aastal kaasa kahes filmis, üks neist on valitud Cannes´i filmifestivalile, see esilinastub mais. Osalesin Abderrahmane Sissako filmis ja Cheick Fantamady Camara linateoses „Morbayassa.“ Näitlemine on mulle siiski oluline. Vanemad kardavad laste pärast, kes valivad kunstniku elukutse. Ma pean silmas igat laadi kunstnikke: lauljaid, tantsijad, näitlejaid, pillimängijaid, kujutavaid kunstnikke. Inimesed kardavad. Nii et ma pean olema noor naine, kes näitab, et vajame loomingulistele aladele ka naisi, mitte ainult mehi. Malis on suurem osa kunstialadest meeste pärusmaa. Me vajame naisi kõikjale, sest naisel on anda midagi väga erilist. Ta on kaunis! Jumal õnnistagu naist!

 

Fatoumata Diawara

23. aprillil kell 21.00 Merepaviljonis

Koosseis:

Fatoumata Diawara – laul, kitarr

Jean Hohy – bass

Jean Gbadoe – trummid

Gregory Emonet – kitarr