Intervjuu: Hanna Paulsberg Concept - cooking jazz! - Festival Jazzkaar

AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

23/04/2013 Intervjuu: Hanna Paulsberg Concept – cooking jazz!

Intervjuud Emilie Toomela

Hanna Paulsberg, kollektiivi Hanna Paulsberg Concept loomejõud ja saksofonimängija, on tõeliselt sarmikas ning soojust kiirgav inimene ning jagab heast jatsust nii mõndagi. Ansambli pianisti sünnipäeval peetud kontsert Tallinnas oli väga meeleolukas ja tenorsaksofonist Hanna esines erakordselt mõnusalt. Mis aga peitub tema äratuntava käekirja taga ja kuidas muusikud kokku said ning mis nende edasised plaanid on, saab lugeda järgnevast intervjuust. Hanna Paulsbergiga vestles Emilie Toomela.

Kuidas oled sa muusikani jõudnud?

Mu isa on jazztrummar, nii et meil oli alati kodus palju igasuguseid jazzplaate. Mu ema suunas mu kaht õde ja mind viiulit õppima. Võib öelda, et pärinen muusikute perekonnast. Viiul on aga väga raske instrument, mida mängida. Lisaks sellele hakkasin rohkem jõulisemat ja energilisemat muusikat kuulama, näiteks meeldib mulle väga Red Hot Chili Peppers. Nad on nii ägedad! Sellist asja ikka viiuliga ei mängi!

Väga suurt mõju avaldas mulle ka Stan Getzi album “Café Montmartre”. Ma armusin tema mänguviisi täielikult ja tahtsin kõlada täpselt samamoodi nagu tema. Nii sai ka alguse minu armastus saksofoni vastu.

Sinu mänguviisi on eelnevates arvustustes võrreldud John Coltrane’i stiiliga.

Stan Getz oli minu eeskuju mu karjääri alguses ja ma jään alati oma südames talle truuks. Praegu inspireerivad mind mitmed muusikud. Aga John Coltrane… loomulikult ei ole temast pääsu ja ta tõesti ongi suurepärane, aga ta ei ole minu isiklik lemmik. Mulle meeldib näiteks Wayne Shorter märksa rohkem. Tema suhtumine muusikasse ja viis, kuidas ta lugusid kirjutab, on lihtsalt fantastilised – minu meelest on ta geniaalne komponeerija. Samamoodi ei pea ma ka ennast lihtsalt saksofonimängijaks, vaid ma olen helilooja ja artist, kes loob muusikat üleüldisemas tähenduses – mu looming on terviklik package.

Kuidas Hanna Paulsberg Concept alguse sai?

Me õppisime koos Trondheimi konservatooriumis. Viimasel aastal tuli esitada kohustuslik eksamikontsert. Otsisin pikka aega inimesi, kellega koos musitseerida, sest tahtsin leida just neid kõige õigemaid muusikuid. Olin juba varem päris palju mänginud koos meie bassimängijaga ja teadsin, et meil on väga hea sünergia. Oscari ja Hansu puhul, meie pianisti ja trummari puhul tundsin ka kohe ära sellesama muusikalise tunnetuse, mis minulgi on. Me otsime sama saundi ja meil on ühine arusaam sellest, missugune muusika on ilus.

Eksamikontsert oli väga lõbus ja edukas. Pärast kontserti sain aru, et tahame koos mängimist jätkata ka väljaspool konservatooriumi. Olin endale bändi otsinud niikuinii. Minu meelest on väga oluline, et muusikul oleks ka oma sooloprojekt, kus saab näidata oma oskusi täies mahus ja nii, et inimesed teaksid sind ning kuuleks su nime. Asusin siis usinalt meile kontserte organiseerima. Oleme nüüdseks juba väga palju kontserte koos mänginud, peamiselt Norras, aga ka paljudes teistes Euroopa riikides. Meile väga meeldib väljaspool Norrat esineda!

Kas olete mõelnud ka väljaspoole Euroopat esinema minna, näiteks jazzi kodumaale Ameerikasse?

Ameerikasse kontserdi organiseerimine on küllaltki keeruline. On vaja tööluba ja selle saamine tundub olevat päris vaevarikas. Teen endiselt ka kogu mänedžeri töö ära, sest HPC on minu kõige tähtsam muusikaline projekt. Tegelikult meil olekski vaja otsida nüüd keegi, kes meid aitaks just välismaiste kontsertide korraldusliku aspekti osas. Selleks on tarvis leida inimene, kellel on vastavad kontaktid olemas, tema leidmine võtab ka oma aja. Praegu näiteks plaanime Saksamaa tuuri ning püüame leida kohalikku, kes meid abistaks. Ühesõnaga, loomulikult me tahaksime minna kunagi Ameerikasse esinema!

Mis on sinu muusika kontseptsioon, lühidalt öeldes?

See on muusika, mida igaüks võiks nautida, isegi inimesed, kellele tavaliselt jazz väga ei meeldi. Minu meelest on see ligipääsetav, ent samas üldse mitte kommertslik – sellel on gruuvi ja ta on väga meloodiline. See sobib kuulamiseks paljudele ning võib üllatada nii mõndagi!

Kas siit võib leida ka norra mõjutusi?

Üldiselt mitte. Muusika, mida armastame mängida, on paljuski inspireeritud afro-ameerika jazzist. Mitte sellest traditsioonilisest, vaid pigem etnilise maiguga jazzist. Just nagu Wayne Shorter mängis. Minu meelest ei ole meil üldse põhjamaist kõla, mis on Norras küllaltki ebatavaline. Inimesed leiavad ikka uusi viise ja lähenemisi jazzile. Meie ka, seda muidugi, aga läbi afro-ameerika juurte. Olen kuulnud meie kohta öeldavat küll, et meil on põhjamaine kõla. All About Jazz, ameerika jazziajakiri, kirjutas ühes arvustuses meie kohta samuti, et meis on midagi väga põhjamaist. Ausalt öeldes me ise seda ei kuule. Me lihtsalt mängime nii, nagu meile meeldib.

Kuidas on vastu võetud teie debüütalbum “Waltz For Lilli”?

Väga-väga hästi, tagasiside on olnud lausa imeline! Ma ei oleks osanud loota nii palju tähelepanu, kui me oleme saanud. See kõik teeb meid väga õnnelikuks. Piinlik on niimoodi ennast kiita, aga meile on öeldud, et meil on väga hea sünergia. Bändiliikmete vahelise koostöö kohta on öeldud, et me näime väga küpsete muusikutena, justkui oleksime juba pikki aastaid koos mänginud. Ja muidugi kiidetakse kompositsioone – oleme saanud tõesti väga positiivset tagasisidet.

Kes on Lilli, kellele plaat pühendatud on?

Lilli oli mu vanaema, kes lahkus nüüd eelmisel sügisel. Me olime väga lähedased. Ma kirjutasin plaadi nimiloo talle juba aastaid tagasi. Ta suri ära just enne meie plaadi väljaminekut, nii et mulle tundus kõige õigem pühendada see album talle. Plaadi pealkiri pärinebki sellest loost ja teiseks – albumile on väga raske nime leida (naerab).

Kas sulle meeldib rohkem mängida festivalidel nagu Jazzkaar või üksikutel kontsertidel?

Festivalidel on alati väga lahe. Sinna koondub palju inimesi, palju muusikuid. Vahel on lahe olla ka tuuril, kui iga õhtu on kontsert, mis kujuneb juba rutiiniks heas mõttes. See on teistmoodi kui ainult üks kord mängida ja siis kohe tagasi sõita.

Kuidas meeldib sulle musitseerida Trondheimi jazzorkestris?

See on maailma parim töö! Mul on ikka väga vedanud, et saan sellest osa. Iga kord, kui nad kutsuvad mind esinema, lähen suure rõõmuga. Nendega on ikka väga äge koos mängida! Eirik Hegdal, kes on selle orkestri juht, on üks suuremaid kangelasi minu silmis. Esiteks kirjutab ta suurepärast muusikat, teiseks on ta tohutult avatud. Kuigi tegu on suure grupi inimestega, käitub ta ikkagi nii nagu oleks see väike bänd ning suudab jagada tähelepanu kõigile liikmetele.

Sul on väga palju erinevaid ettevõtmisi käsil. Kuidas sa otsustad, mis meloodiad kuhu lähevad?

Varem oli see lihtsam, sest mul oli ainult bänd, praegu on aga asjalood märksa keerulisemad. Peamiselt on minu mõtted seotud Hanna Paulsberg Concept’iga, sest see on minu jaoks kõige olulisem. Loomulikult on võimalik ka esitada sama viisi erinevas võtmes erineva bändi jaoks – lihtsalt anda sellele uus kõla, mis on ka omamoodi lahe. Naudin musitseerimist bändides, kus mina ei ole helilooja – vahel on nii hea lihtsalt saksofoni mängida. Juht olla on vahva, aga see võib olla ka väga väsitav. Sellepärast meeldib mulle väga mängida kollektiivides, kus mina ei pea vastutama esinemiste ja muude korralduslike asjade eest.

Su elu tundub olevat muusikat igati täis ning üsna tempokas. Mida sa vabal ajal armastad teha?

Eks see ole periooditi erinev – mõnikord on järjest hästi palju kontserte, teinekord on pikk paus. Siis võtan aja maha ja komponeerin või harjutan üksinda. Tõesti, minu elus on väga palju muusikat – ka vabal ajal käin tihti koos sõpradega kontsertidel. Üritan ka aeg-ajalt trenni teha ning mulle väga meeldib õues olla ning mägedes uidata. Loomulikult armastan ka suusatamist – olen ju ikkagi norralane!

Mulle tohutult meeldis, kuidas sa mainisid ühes varasemas intervjuus väljendit cooking jazz.

See on parim sõna meie muusika kirjeldamiseks! Mõned inimesed on öelnud, et cooking jazz ei käi tõsiseltvõetava jazziga kokku, kuna tuleneb slängist, aga mina nii ei arva. Kui jazz on ikka cooking, siis minu meelest on just see õige jazz! Poisid võtsid selle alguses kasutusele ja nüüd oleme jõudnud selleni, et just see väljend ütleb ära, mida meie oma muusikaga tahame saavutada.

Hanna Paulsberg Concept
Koosseis:
Hanna Paulsberg – saksofon, kompositsioon
Trygve Waldemar Fiske – akustiline basskitarr
Hans Hulbækmo – trummid
Oscar Grönberg – klaver