Intervjuu – Hedvig Hanson: “Esmahetked” on nagu üks hingamine

26. aprill 2013
Anu Baranin

Hedvig Hanson räägib Jazzkaare veebiajakirjale antud intervjuus uuest plaadist ja bändist, sellest, kuidas on läinud tuuri kontserdid ja paljust muust. Hansoniga vestles Anu Baranin.

„Esmahetked” on järjekorras juba seitsmes plaat Hedvig Hansoni repertuaarist ja ta jätkab publiku üllatamist just oma teada-tuntud soojuses, tundekülluses ja lihtsuses. Plaadiesitluskontserdid leidsid aset 20.-25. aprillil Eestimaa eri paigus.

Viis plaadiesitluskontserti juba seljataga, viimane veel jäänud. Tartu kontserdi eel istusime päikesepaistelisel pärastlõunal Hedviguga kohvikus ning rääkisime bändist, tunnetest ja vastilmunud plaadist „Esmahetked”.

Võttes arvesse, et plaat on inspireeritud armastusest, siis kui kerge on selle materjaliga lavale tulla?

See ei tekita minus kartust, sest mul on välja kujunenud oma publik, kes teab täpselt, mida nad kuulama tulevad ning mida esinemiselt oodata. Eriti, mis puudutab minu isiksust, muusikat ning laulusõnu.

Enamus kontserdikülastajatest on pigem naisterahvad, aga usun, et ka need mehed, kes on kaasadega kontserti nautima tulnud, ei saa pettumuse osaliseks, sest minuga on laval nii professionaalsed muusikud, kes köidavad tähelepanu ja panevad ahhetama. Paremaid bändikaaslasi on raske tahta!

Millest saad inspiratsiooni, et seda lavalt õhkuvat armastust publikule jagada?

Muusikast endast ja muusikutest, kes tekitavad tunde, et laval on hea olla. Muusika on kindlasti see kõige suurem laadija.

Kui liiga palju anda, kas võib tekkida olukord, kus enam polegi midagi jagada?

Kindlasti see tekib, kui palju kontserte tehakse järjest. Olen mõelnud muusikutele, kes suudavad pikalt tuuritada. Suurem osa moodustub pigem meesmuusikutest ja nende hulgas on vähe naisi, sest naised on emotsionaalsemad. Mehed lähenevad asjale professionaalsemalt, seega on lihtsam emotsioonidetulvale vastu seista.

Ma ei kujutagi praegu ette, kuidas oleks teha pikka tuuri. Siiamaani oleme andnud 5 kontserti ja kõik on sujunud väga hästi.

Kas tuleb ette olukordi, kus pärast millegi suure saavutamist oled energiast tühi ja vajad nn akude laadimist?

Seda võib juhtuda, aga üllataval kombel olen ma sellel tuuril nii palju publikult tagasi saanud, et väsimust üldse ei ole. Pigem on selline mõnus rammestav õnnetunne.

Kuidas näeb välja muusika loomise protsess?

Päris kindlasti pole nii, et saadakse kokku ja hakatakse arutama – niimoodi ei jõuakski kokkuleppele.

Skeem on lihtne: algne impulss ja idee sünnib minu poolt, seadja noodistab kõik eelneva ja siis bänd viimistleb. Tavaliselt pean seadete osas nõu kas elukaaslase ja kitarristi Andre Maakeri või pianisti Kristjan Randaluga. Äsja ilmunud plaadi puhul õnnestus Andre kiire ajagraafiku tõttu rohkem nõu saada hoopis Kristjanilt. Nii mitmedki seaded on just Kristjani sulest. Lõpptulem, mis aga lavalt saali kostub, on seotud individuaalsete panustega, sest kõik on laval eraldi isiksused, ent alati peab üksteisega arvestama.

Kui võrrelda viimast plaati „Esmahetked” varem ilmunud plaatidega, siis mis on seekord teistmoodi?

See plaat on nagu üks hingamine: paned esimese loo peale, võtad ühe suure hingetõmbe ja see kestab kuni viimase looni. Ta on kõige terviklikum, moodustades justkui ühe terve jutustuse. Kui mõni lugu kipub teisele harmooniliselt või rütmiliselt sarnanema, siis me naerame, et see on meie stiil. „ Esmahetked” on ka plaat, kus kõik laulud on eranditult eesti keeles.

Kui tähtis on Sulle laulda emakeeles?

Mina jälgin alati tunnet: kui on tahtmine kirjutada ise, siis kirjutan, kui soovin kellegi teise lugu uues võtmes esitada, siis seda ka teen. Samamoodi on ka laulmisega nii eesti kui inglise keeles. Mul on hea meel, et mu bänd jälgib mu tunnet ning nad tajuvad ja tulevad minuga kaasa.

Seega sisetunde usaldamine on viinud Sind sinnamaale, kus sa praegu oled?

Jah.

Kui üks lugu „Esmahetkede” tervikust esile tõsta, siis milline see oleks?

Ma ise küsin ka alati kuulajate käest ja naised vastavad õhinal, et ikka „ Suudlus”, sest see toovat kananaha ihule. Mulle aga meeldib kõige rohkem Ilmi Kolla tekstile kirjutatud „Selles öös nii palju oli valgust”. Just seetõttu, et see on mu enda komponeeritud ja olen lõpptulemiga väga rahul.

Kuidas sai alguse koostöö Maian Kärmasega, teadupärast on väga raske leida inimest, kes mõistaks ja suudaks väljendada tundeid just nende õigete sõnadega?

Maianit tunnen ma ammu, pean teda nn soul-sister’ iks. Meil on sarnane tunnetus ning muusikaline maitse. Tänu sellele olen ma hakanud teda usaldama.

Maiani avastasin ma enda jaoks, kuulates tema plaati „Õnneleid” ja ma leidsin sealt õige mitu lugu, mis mulle väga meeldisid, nt „Hõikajad” ja „Tantsime”. Praeguseks on need palad ka minu repertuaaris, muidugi teises seades. Maian on öelnud, et selleks ta oma plaadi tegigi, et keegi teine saaks sealt inspiratsiooni. Oleme mõlemad praeguse koostööga väga rahul.

Vahepeal ta ikka üllatab mind mõne tekstiga, mida ma pole palunudki ja ükskord kirjutas ta mulle luuletuse. Keegi pole varem midagi sellist teinud.

Milline on olnud publiku tagasiside pärast plaadiesitluskontserte?

Ikka positiivne. Raplas tõusis terve saal püsti ja see oli hämmastav, sest ma pole seal varem esinenud ja seetõttu ei osanud nii sooja vastuvõttu oodata. Seda näha ning tunda, kuidas publik usaldab sind juba sellega, et ostab pileti ja tuleb kuulama, kõigele lisaks tõuseb tänutäheks ka püsti, on suur õnn.

Ma soovin, et mul oleks võhma minna otse lavalt nendega suhtlema, siis ma näeksin neid rohkem, sest ma olen alati valmis kuulama ja autogramme jagama. Ehkki, kui ma tulen lavalt ja hingeldan õnnest ning selle jagamisest, siis tahaks hetkeks maha istuda ja võib-olla veel huuled üle värvida enne, kui ma nende juurde lähen. Kui nad seda soovivad ja mu ära ootavad, siis olen ma valmis suhtlema.

Millised on tulevikuplaanid?

Me töötame selle kallal, et sellesama plaadi materjal ka inglise keeles ilmuks. Järgnevalt tuleks leida inimene, kes huvituks sellest materjalist ka rahvusvahelisel tasandil ning siis on plaan minna juba Eestist väljapoole. Eks vaatame, kui palju ma pere kõrvalt reisida saan ja jaksan.

Lõpetuseks üks Hedvigu leitud mõttetera:

„Head muusikud on nagu oskuslikud piloodid, kes suudavad publiku tõsta kõrgustesse ja siis mahedalt maale tagasi tuua, lootes peatselt taas kohtuda.”