Intervjuu: Nicole Willis on taasavastanud maalimise

01. mai 2005

Kolmapäeval BonBonis kontserdi andnud lauljatar Nicole Willis tunnistab Jazzkaare veebile antud intervjuus, et muusika tähtsus tema elus on muutumas ja pigem eelistab ta praegu hoopis maalida ja aiatöödega tegeleda.

Neljapäeva varahommikusest kohtumisest eelmisel õhtul ööklubis BonBon üles astunud lauljatari Nicole Willisega (42), kujunes põhjalik ostutuur Balti Jaama turul.

Lauljatariga käis juttu puhumas ja Balti Jaama turul seiklemas Jazzkaare veebireporter Katrina Sokk.

Kui maja nurga tagant ilmusid nähtavale kuhjatud riidekorvid, naeris USAst pärit, hetkel Soomes elav naine suure suuga. Jälgis seejärel veidi ümbruskonda ning astus julgelt juba babusškatest ümbritsetud riidekuhjade juurde.

Turuolustikuga kohanes Willis kiiresti ja juba viis minutit peale saabumist kauples ta soome keele abil vene keelt kõneleva müüjaga. Tal õnnestuski osta oma lastele Kalapoeg Nemost tuntud haikala mänguasi viis krooni soodsamalt. Oma mehele Jimi Tenorile ostis laulja kõigile teada malevapandlaga rihma. Ennast otsustas Willis esimese kontserdi puhul üle mitme aasta premeerida punase viltkübaraga, mille lootis keemilises puhastuses vormi saada.

Pärast väsitavat ostutuuri otsustasime mekkida jaamaturu hõrgutavaid tseburekke. Minupoolne hoiatus, et tegelikult ei saa päris kindel olla, kelle liha sinna sibulatega segamini sisse on klopsitud, lauljat ei heidutanud. Limpsis pärast isegi näpud puhtaks.

Kuidas tunned ennast pärast neljaaastast pausi taas laval?
“Võib-olla isegi veidi paremini kui varem. Loomulikult oli ka väikseid apsakaid, kuid see käibki asja juurde ja võibolla toob kontserdi isegi rahvale lähemale.
Tegelikult aga tunnen, et muusika tähtsus minu elus on muutumas. Ma ei ole enam kindel, kas muusika on just see mis pakub mu hingele suurimat rahuldust. Pärast kahtekümmet aastat olen enda jaoks taasavastanud maalimise. Käisin kunstikallakuga keskkoolis, kuid siis muutus kunsti tegemine minu jaoks sunniviisiliseks ja ma ei viitsinud ennast eriti arendada.
Hetkel tunnen, et tahaksin laste kõrvalt jääva vaba aja veeta hoopis maalides. Ma andsin tänavu paberid sisse Lahtis, meie kodulinnas, asuvasse kõrgemasse kunstikooli ning loodan sisse saada.”

Milliseid maale sulle meeldib maalida?
“Kõige rohkem meeldib mulle maalida realistlikke pilte. Suurimat naudingut pakub fotorealistlike maalide tegemine enda fotodest. Mu maalid näevad küll tavaliselt ka nende piltide moodi, kuid tunnen vajadust, et keegi mind õpetaks.”

Millised on sinu plaanid praegu muusikamaailmas?
“Tahaksin kindlasti anda veel mõned kontserdid oma eelmise albumi materjaliga. Varsti on välja tulemas mu uus singel, mida hetkel veel stuudios miksitakse. Ja paralleelselt proovin teha koostööd ühe tekno-grupiga Texas Fagott. Ma tegelikult ei ole väga kursis sellise muusikaga, kuid mõtlesin proovida.
Laulmisega on mul praegu kummalised lood. Ma ei laula enam eriti palju iseenda lõbuks. Võibolla paarkümmend aastat tagasi küll, kui me õe ja tema sõpradega oma väikseid bände tegime ja laule kirjutasime. Siis laulsin rohkem endale, nüüd on mul aga selline tunne, et ma tegelikult ei teagi, mida ma oma eluga tegema tahan hakata.”

Vahetevahel proovid ka DJ ametit. Kuidas erinevad sinu arvates enda muusika esitamine laval ja teiste muusika mängimine baaris?
“Baaris plaatide mängimine sarnaneb kodus üksi muusika kuulamisega. Minu jaoks ei ole oluline inimesi tantsupõrandale meelitada või neid muusikast pöördesse viia. Pigem meeldib mulle pakkuda inimestele proovimiseks erinevaid muusikapalu ja kombata nende muusikamaitse piiridel. Tahan mängida inimestele muusikat, mis mind inspireerib, kuid mida nad ise võibolla kunagi ei kuulaks.”

Mis on see tegevus sinu igapäevaelus, millest saad kõige suurema laengu?
“Lapsed võtavad praegu enamuse minu ajast (naerab). Ja siis kui kõigest tüdinen lähen aeda mässama, millest on saanud pärast Jimi Tenori vanemate endisesse majja kolimist minu suurimaid hobisid. Aias nokitsemine on hetkel minu elus lähim tegevus meditatsioonile. Põgenen sinna, kui tahan vaikust ja rahu. Meie majas on nii palju muusikat, et vahel tunnen, kui tüdinenud ma sellest tegelikult olen.”

Kuidas sa tahaksid, et inimesed näeksid sind nii kunstniku kui muusikuna?
“Tahaksin, et minu tööd teeksid inimesi õnnelikuks, paneksid neid naeratama. Arvan, et oma tegemistes ei tohi kunagi sõltuda liiga palju teiste inimeste suhtumisest ja arvamustest. Peab lihtsalt tegema seda, mis sulle meeldib. Alati leidub neid, kellele see ei sobi ja tihtipeale ka neid, kellele see väga meeldib. Elu peab elama enda jaoks.”

Milline on sinu arvates põhjamaine Eesti publik?
“Eesti publik sarnaneb paljuski Londoni või New Yorgi omaga. Suurte linnade publikud on tavaliselt väga eneseteadlikud ja suure silmaringiga. Nad on palju näinud ja kuulnud ning ei loobi oma reaktsioone niisama. Nad tahavad näida lahedatena ja seega ei saa liiga palju reageerida.
Väikestes linnades tunnevad inimesed teistsugust vabadust ja vajadust oma tunnete väljendamisel. Nad julgevad ja tahavad rohkem välja näidata. Mingis mõttes teeb haritud publik esinemise keerulisemaks, kuid samas on hea, kui tajud saalis valitsevate emotsioonide puhtust ja tõelisust.”