Tänavu toimus Jazzkaare linnaruumiprojekti raames 40 aktsiooni, millest võttis osa üle 50 noore. Lisaks muusikutele said ennast proovile panna ka Sally Stuudio ja Tartu Lastekunstikooli kunstnikud ning Tallinna Ülikooli noored tantsijad. Linnaruumiprojekti kogemustest ja tähtsusest rääkisid kolm särasilmset noort muusikut – Pille-Rite Rei (saksofon) ja Markus Eermann (flööt), kes on Jazzkaarest osa võtnud kaks aastat ning Marten Altrov (klarnet), kes osales kolmandat aastat.
Millistes linnaruumiprojektides te osalenud olete?
Marten: Minu jaoks kõige põnevam oli jazziaknal mängimine. Ma olen varem ka üksi tänava peal muusikat teinud, aga siis klassikalisemat repertuaari. Ent panna end proovile ühepäevase etteteatamisega, et nüüd tule tee midagi jazziga, oli väga põnev. Kohe läks mõte tööle selles osas, mida teha ja see oli hea enese proovilepanek ja eneseületamine. Samas oli ka trammis mängimine väga kihvt, ma ei ole varem trammis mänginud. Me astusime lihtsalt trammi sisse ja hakkasime laulma ja muusikat kütma. Ma arvan, et nendele inimestele, kes sõitsid lihtsalt ühest kohast teise, kui järsku tuli sisse kamp muusikuid, kes hakkas rõõmsameelset ja elavat muusikat mängima, oli see heas mõttes šokk.
Pille-Rite: Eelmine aasta, kui me käisime bändiga Mustpeade maja ees esinemas, oli metsik emotsioon. Pärast seda tuli üks ema oma lapsega minu juurde ja ütles, et tema tütar tahab ka nüüd saksofoni õppida. Ja sel aastal Inglise Kolledžis isegi väikesed lapsed plaksutasid kaasa ja tantsisid meiega.
Markus: Pooled projektid olid sel aastal sellised, et Siim Aimla saatis sõnumi, et nüüd 15 minuti pärast pead kuskil mängima.
Marten: Need olid hästi toredad. Mina ei plaaninud alguses osa võtta ei sellest trammist ega vaibamängust ega jazziaknast, kuna neid pakkumisi ei olnud tulnud veel. Ma teadsin, et mul on Abraham’s Cafe’ga lennujaamas ja jahisadamas kontsert, aga kui oli juba selline jazzfestivali vibe sees, siis tundus uutest asjadest osa võtmine hästi loomulik.
Kui pakkumine tuleb nii ootamatult, kas siis ei ole hirmu või tahtmist ära öelda?
Markus: Ei, pigem ootusärevus.
Pille-Rite: Põnev ja lõbus mõelda, et kellega nüüd mängima lähed.
Marten: Et kes võtab ohjad, mis lugusid mängitakse, kes üldse mida oskab. See tekitab pigem põnevat ootusärevust, sest see ei ole päris kontsert, see on vabamas õhkkonnas. Mõtled, et mis saab ja kuidas välja kukub. Siis lepid harmoonia- või soolopilliga kähku kokku, et umbes selline rütm ja hakkad pihta. Nii palju on ikkagi repertuaar teada, et kui sa ütled F-bluus, siis teised saavad kohe aru. Suhtlemine on lihtne, hakkad lihtsalt soolotama või laulma ja vormid on teada.
Mida linnaruumiprojekt teile kui noortele muusikutele annab?
Markus: See on muidugi hästi suur proovikivi.
Pille-Rite: Me õpime suhtlema teiste muusikutega ja publikuga.
Marten: See loob ka mingit vabadust. Kui mingil aastal peaks saama astuda Jazzkaare suurele lavale, siis on tunne palju kindlam, ei pabista nii palju. Sest ka linnaruumiprojektis on päris kontserdid, inimesed kuulavad ja sa ei saa sinna minna niisama töristama. Aga samas ma lähen sinna rõõmsa meelega, ei muretse, kas ma mängin õige noodi või vale noodi. Vahel ei teagi, mida üldse mängima hakkan, see kõik tekib seal kohapeal.
Kõige rohkem õpibki seda, kuidas kiiresti ootamatus olukorras toime tulla. Kui Siim Aimla astus ühel hetkel oma saksofoniga Vabaduse väljakul trammist maha, siis oli olukord, et „aga mis lugu nüüd tuleb?“. Aga siis võtsime viisijupi üles ja kuna seal olid lauljad, siis nad tulid kohe kaasa ja see kõik tekkis sekundi murdosa vältel. Spontaansus on parim asi linnaruumiprojekti juures. Ja lisaks sellele, et noored muusikud saavad ennast proovile panna, on see ka muidugi väga hea vastuteene Jazzkaarelt, et noored saavad vastu Jazzkaare pileteid ja passe. Mina olen näiteks peaaegu kõikidel kontsertidel käinud, aga kõigile piletit osta küll ei oleks saanud.
Miks on linnaruumiprojekt Jazzkaare osana vajalik?
Marten: Me edendame jazzi ja üldse muusikakultuuri. Toome muusika inimestele lähemale. Võib-olla osad inimesed ei olnud Jazzkaarest kuulnudki. Me ei ole muidugi peaesinejad, kes teevad promo, aga me oleme väikesed sõdursipelgad, kes oskavad ka muusikat teha ja ma arvan, et see on igati tore ettevõtmine, et programmi värvikamaks muuta. Ma muidugi ei tea statistikat, et näiteks kui palju sellest trammist läks inimesi Jazzkaare kontsertidele, aga ma loodan, et me reklaamime Jazzkaart hästi.
Pille-Rite: Ja kellel pole võimalik piletit osta, siis me pakume ka neile väikest osa Jazzkaarest.
Markus: Minu meelest linnaruumiprojekt peab jääma. Uued muusikud tulevad peale ja see on kindlasti ka neile väga hea kogemus.
Pille-Rite: Võiks isegi tihedamini teha, et reklaamida Jazzkaart juba ette.
Milline on publiku reaktsioon selliste ootamatute kontsertide puhul?
Marten: Trammis ei olnud neil kuhugi põgeneda (naerab). Kui nad ikka tahtsid tööle või koju jõuda, siis nad pidid seal olema ja nautima või kannatama. Aga pärast ikka hõigati järele küll, et väga kihvt ja pange edasi. Selle vaibaga oli see, et me kutsusime inimesi, et tulge vaibale, sest kui keegi vaibale astus, siis hakkas muusika mängima, aga osad ikka hoidsid eemale ja ütlesid, et ei tea ikka. Aga osad kogusid hoogu ja kui hoog sai kogutud, siis tegid seal oma jalgrattaga või käruga mitu ringi ja nautisid, muusika võttis puusad nõksuma. Alguses ei saanud vedama ja pärast ei saanud pidama. Väga palju huvitavaid inimesi oli. Mida lärmakam ja mida suurem koosseis, seda rohkem tähelepanu kontsert tõmbab.
Kui ma seal akna peal mängisin, siis inimesi kõndis mööda ja osad jäid kuulama, aga kuna klarnet on suhteliselt vaikne pill ja ei olnud trummipõhja või kitarri harmooniat all, siis võib-olla see oli rohkem selline meditatiivne ja ei tõmmanud nii suurt tähelepanu.
Markus: Väga positiivne tagasiside on olnud. Hea on niimoodi natuke igapäevarutiinist välja saada.
Mida te jazzi ja jazzmuusikute juures hindate?
Marten: Esiteks ongi see spontaansus ja kiirus. Jazzmuusikutega koostööd tehes haaravad nad asja kiiresti. Viskad mingi viisijupi ette ja nad õpivad selle väga kiiresti ära.
Markus: Mis mind jazzi juures köitis, oli kuulajate positiivne tagasiside. See oli kõige parem asi, mida ma tunda sain, kui jazziga alustasin. Jazzis tavakuulaja ei saa aru, kui vale noodi mängid ja endal on hea olla, isegi, kui vahepeal paned täiesti off’i. Kui kuulaja plaksutab ja veel ka karjub, et see oli äge, siis see on ikka vapustav tunne.
Jazzimaalil võtsime nootide asemel kunstikooli õpilaste tööd ette ja meie improviseerisime nende maalide järgi ja nemad omakorda maalisid meie muusika järgi. Kui esimene maal oli valmis, siis saime hoo sisse. Mis edasi hakkas toimuma, oli vapustav. Saime bassistiga kahekesi nii palju huvitavat informatsiooni kuulajale anda, see oli üks parimaid kogemusi üldse. Siim proovis bassistiga midagi kokku leppida, aga mina tahtsin lihtsalt pihta hakata. Mulle kokku leppimine ei meeldi. Ma hakkan lihtsalt pihta ja vaatan, kuhu muusika jõuab. Ma oleksin pidanud kindlasti salvestaja kaasa võtma, sest vahepeal tulid nii head ideed. Sealt oleks vabalt saanud terve enda diskograafia valmis teha.
Pille-Rite: Kuna ma mängin ladina bändis, siis mulle meeldivad rütmid, see teeb meele rõõmsaks. See on lihtsalt nii põnev, kui põnevaid noote saab mängida ja kui põnevalt see välja tuleb.
Kas teil on endal ideid, mida võiks linnaruumiprojektis katsetada?
Pille-Rite: Teha Vabaduse väljakule mingi selline Balti keti laadne asi, kus igaüks mängib mingi takti ja järgmine võtaks sellest samast noodist ja mängiks edasi, annaks oma mõtte. See rida läheks niimoodi ussina ja jõuaks Merepaviljonini välja, sellega saaks nii palju muusikuid kokku.
Marten: Mulle meeldiks see vaibaidee veel niimoodi, et see oleks bussipeatuses. Praegu oli vaip juba kaugelt näha, aga siis inimene astuks bussist välja, ei paneks tähele, mis ümberringi toimub, astuks punase vaiba peale ja hakkaks andmine pihta! (naerab). Ma loodan, et keegi selle tagajärjel infarkti muidugi ei saa, aga see oleks selline kihvt ja positiivselt šokeeriv asi, ma arvan. Aga muidu hetkel on päris hästi korraldatud see linnaruumi asi, kontserte on piisavas koguses, keegi ei ole üle koormatud. Võib-olla varsti on jazzmuusikuid nii palju, et iga nurga peal toimub väike linnaruumiprojekt aastaringselt.
Pille-Rite: Võiks igasuguseid pille ka olla rohkem.
Markus: Et trummarid võtavad kodust potid kaasa?
Pille-Rite: Jah (naerab).
Mida te ütleksite publikule, kes ootamatult linnaruumiprojekti kontserdile satub?
Marten ja Pille-Rite: Ärge peljake. Säilitage rahu, kõik lõppeb õnnelikult. Tuleks nautida ja mitte karta ega häbeneda, et muusika tuleb nüüd ise sinu juurde.
Markus: Võta vastu, mis sinuni tuuakse.
Koosseis:
Marten Altrov
Markus Eermann
Pille-Rite Rei
Küsis Maarja Hindoalla.