Intervjuu Norigiga: mustlasmuusika on nagu armastus

20. august 2005

Jazzkaare avaõhtu tähe Norigi ja tema ansamblikaaslase Sebastian Giniaux´ga rääkis Eliis Vennik.

Jazzkaare sügishooaeg avati 18. augustil mustlasmuusikaga. Soe suveõhtu meelitas Kadrioru lossi lilleaeda üle 800 kuulaja. Kontserdijärgsel päeval õnnestus Jazzkaare veebitoimetusel vestelda noore prantsuse mustlaslauliku Norigi ning Sebastian Giniaux´ga, kes on Norigi ansambli tšellist, kitarrist, helilooja ja arranžeerija samas isikus.

Autor Eliis Vennik Jazzkaare veebitoimetusest.

Minnes intervjuule Norigi ja Sebastian Giniaux´ga lasen silme eest läbi kõikvõimalikud versioonid värvikirevatest kostüümidest, milles eeldan muusikut kohale ilmuvat. Kui tasasel sammul lähenev teksapükstes naine minu poole liigub, ei tunne ma temas esmapilgul ära õhtu varem Kadriori lossi lilleaias esinenud temperamentset lauljatari. Tema näole ilmub naeratus ja lavalt kiiranud soojus on tagasi – tean, et see ongi Norig.

Missugune on tunne pärast eilset kontserti Kadriori lossi lilleaias?
Norig:See oli meile väga emotsionaalne – inimesed seisid püsti ja paljud ütlesid meile pärast, et neil meeldis see reis muusikamaailma. Koht oli väga kena kuigi heli ei olnud just kõige parem. Muusikat saab mängida kõikjal: olles muusik, tunnen sama tunnet olenemata sellest, kus ma mängin.
Muusika ei ole ainult mulle endale, see on ühtlasi ka publikule. Esinemine on nagu tort. Kui üks tükk tordist on puudu, ei ole see enam terve tort. On oluline, kellele mängida. Tänav võib olla sama hea esinemiskoht kui teater või suur lava. Kui on emotsioonid, on kõik suurepärane.

Millist suhtumist ootate te publikult?
Norig:Oluline on see, et inimesed kuulaksid muusikat. Üldiselt ei osata seda kuulata… jah, tõepoolest, vahel me kuuleme muusikat, aga me ei keskendu sellele. Tavaliselt kiputakse arvama, et mustlasmuusika on midagi väga tantsulist ja elavat, aga mina tahaksin, et inimesed saaks aru, et see võib olla ka suhteliselt akadeemiline.

Mis köidab sind mustlasmuusika juures?
Norig:Minu jaoks on see nagu armastus. Seda ei saa sõnadesse panna. Ma teen seda muusikat, sest see puudutab mind. Ma arvan, et mul on läbi selle inimsetele nii mõndagi öelda, aga ma ei oska seda isegi sõnadesse panna, mis see täpselt on. Sellest on väga raske rääkida.
See muusika on nii rahvusvaheline, nii universaalne. Mustlased rändasid mööda maailma väga pikki aastaid ja seetõttu on muusikasse haaratud väga palju erinevaid elemente. Mustlasmuusikas on kohutavalt palju muusikat!

Missugune on mustlasmuusika koht tänapäeva kirevas muusikamaailmas?
Norig:Kuna see on akustiline muusika, siis tema tähtsus on hetkel aina kasvav. Elektroonilise muusika kõrval on noored hakanud ka akustilist muusikat hindama. Võib vist isegi öelda, et näiteks praegusel hetkel on Prantsusmaal mustlasmuusika väga populaarne. Esitajaid on väga palju. Tõsi, paljud neist on päris kehvad.

Kuidas te kohtusite kvartetiga, kellega te eilsel õhtul üheskoos esinesite?
Norig:Tegelikult on see sekstett. Tavaliselt on laval ka akordion ja klarnet. Selle bändi lõime kolm aastat tagasi. Alguses oli meid kaks, siis kolm, neli, viis, kuus…. See lithsalt läks nii.

Oled töötanud ka stilistina – mis on see, mis tõi sind lõpuks ikkagi muusika juurde?
Norig:Kui olin väike, mängisin pisut klaverit. Mu vend oli muusikaõpetaja. Kuulasin väiksena palju muusikat ja seetõttu mõtlesin pidevalt muusikale. Tol ajal ei osanud ma arvatagi, et minust saab kunstnik.
Kui olin 15-16aastane, tahtsin maalida, läksin selleks Pariisi moekooli. Paar aastat hiljem tahtsin juba laulda. Otsisin endale muusikaõpetaja ja tegin sellega algust. Juhtusin kuulama üht naist, kes tegi mustlasmuusikat ja see ajas mind täiesti hulluks! See meeldis mulle nii väga, et hakkasin ka ise tegelema. Siis pidin ühel päeval otsustama, et kumb on mulle olulisem: mood või muusika. Valisin muusika.

Kas püüate pigem tuua mustlasmuusikasse kaasaegseid elemente või katsute säilitada traditsioonilist vormi?
Norig:Alguses püüdsime imiteerida algupärast esitlusviisi. Me ei tahtnud oma muusikat luua, sest uskusime, et peab austama muusikat, mis ei ole sinu kultuuriruumist. Hiljem kohtusime paljude suurepäraste mustlasmuusikutega ja nad ütlesid Sebastianile, kes loob muusikat, et ta võiks tuua sisse oma isiklikku muusikastiili. Kui sa austad muusikat ja kultuuri, siis on piirid väga laiad. Enne tuleb muidugi selle muusika kohta palju teada.

Sebastian, kas Norigiga on kerge koos töötada?
Sebastian:Kuidas kunagi, nagu naistega ikka. Alguses tegime koos rasket tööd, arvan, et õpetasin Norigi suhteliselt palju ja siis tekkis tihti vaidlusi ja tülisid. Alguses olid suhted keerulisemad, aga aja möödudes oleme aina professionaalsemad.

Mis sind muusikuna motiveerib?
Norig:See on mu elu. Kui ma oleksin klaas, tahaksin, et minus oleks palju vett. Muusikuna vajan aga palju muusikat enda sisse. Tahaksin kunagi koostööd teha näiteks selliste nimedega nagu Tom Waits ja Diego el Cigala – selle nimel tasub töötada.

Mis saab, kui otsustad ühel päeval, et sinu muusikukarjäär on läbi?
Norig:Ma tõesti ei tea. Ma ei tea sedagi, mis saab siis, kui ma oma plaadi lindistatud saan. Kui on, mida inimestele öelda, siis teen seda igavesti. Praegu tahan lihtsalt õppida, kohtuda inimestega, reisida… Ma kardan tuleviku pärast ega taha praegu sellele mõelda.