Intervjuu Raivo Tafenauga: “Respekt on tema ja tema muusika vastu nii suur, sest ta on ikkagi isa Valter”

24. märts 2017
Silvia Luik

Valter Ojakäär oli helilooja, pillimees ja muusikapublitsist, kes oleks sel aastal saanud 94-aastaseks. Eesti muusikasse on maestro andnud hindamatu panuse, propageerides üle poole sajandi eesti jazzmuusikat. Temalt on saanud paljud muusikud ja muusikast kirjutajad häid nõuandeid, ta oli koos Uno Naissooga esimeste eesti jazzifestivalide organiseerijaid. Neli aastat tagasi, kui Valter Ojakäär pidas 90 aasta juubelit, koostasid maestro ja Raivo Tafenau üheskoos kontserdikava helilooja lugudest. Tol korral valmis ka heliplaat „Õhtu rannal“, millelt esitati lugusid ka seekordsel kontserdil. Tema sünniaastapäevaks tegid eelmisel pühapäeval Kumu auditooriumis suure kummarduse eesti muusikud Liisi Koikson, Silver Laas, Raivo Tafenau ja tema kvintett.

 

Raivo Tafenauga vestles pärast kontserti Jazzkaare reporter Silvia Luik.

 

Kuidas sündisid Valter Ojakääru lugude arranžeeringute ideed?

Olen ennegi teiste heliloojate muusikat ümber arranžeerinud. Originaalvariandid on vanad salvestused 70ndatest. Tolleaegne versioon logiseb saundiliselt igas mõttes. Alguses see teeb päris kurvaks, aga siis hakkad neid harmooniaid ja sõnu ritta panema ning sünnivad erinevad ideed, ja alati tuleb loota, et tekib midagi huvitavat.

 

Valter pidi omal ajal konkureerima estraadimuusikutega, heliloojatega nagu Arne Oit, Gennadi Podelski ja Uno Naissoo – kolmest viimane oli kõige rohkem „jazz“. Lood lindistati estraadiorkestriga, aga sellises kammerjazzi versioonis tol ajal mu meelest ei tehtudki, seega Valter ei kuulnud oma eluajal oma lugudest jazziversioone. Aga kuna ta ise oli jazzimees, siis arranžeeringud tema lugudest, mis ka plaadile said, tegid teda õnnelikuks.

 

Milline oli 70ndate ja 80ndate eesti jazz?
Ausalt öeldes ma olin maapoiss, elasin Pärnumaal Audru kandis, ega ma tol ajal midagi sellest ei teadnud. Nii palju kui ma Vikerraadiost kuulsin, kus ka ikkagi päris jazzi ei lastud, seega tegelikult ega ma väga ei teagi. Nii palju kui ma olen kuulnud Arvo Pilliroo, Lembit Saarsalu, Tiit Pauluse, Helmut Aniko salvestusi, siis see jazz on mõjutatud ikkagi otseselt sellest, mis parasjagu Ameerikas moes oli, mis raadiokanalid kätte saadi, mida julgeti kuulata. Kuid mujal maailmas oli 70ndatel väga modernse jazzi periood, mis meile jõudis tiba hiljem ja millest hakati ka šnitti võtma. Kuna info liikus ikkagi väga halvasti, siis oli neid bände ka vähe ja keegi ei julgenud sellega riskida.

 

Tollel ajal võeti eeskuju nendest, keda oli võimalik kuulata. Ma muidugi ei saa öelda, kes olid nende eeskujud, sest seda ma ei tea, aga tähtis oli see, kui palju sa neid plaate Vene ajal kätte said. Info, mis liikus, analüüsiti kõik läbi, seega sellist fännamist praegusaegses mõttes isegi ei olnud. Lisaks sinna juurde ka veel tõsiasi, et polnud võimalust end koolitada jazzmuusika vallas. Aga Valter kuulas väga palju muusikat, tal oli teatud mõttes eelis tänu raadios töötamisele. Ja selle saksofoni, mis täna minu käes on, sai ta ka kuidagi hämaraid teid pidi Rootsist. See pill on vanaaegne, aga ta on hea pill. Saksofonil on oluline täpselt viimistletud augud, isegi millimeetrid võivad määrata selle pilli häälestamise, et ta kõlaks hästi, ja too pill on hästi õnnestunud. Ja miks ta punane on, selle on tinginud kindlasti teatud vasesulam, millest pill tehtud on.

 

Miks said repertuaari valitud just need lood?
Tolleaegsed heliloojad kirjutasid väga palju, nad olid Heliloojate Liidu palgal. Kui heliloojal raha otsa sai, siis tuli võimalikult pikad lood kirjutada, sest palka maksti taktide arvu kaupa. Näiteks üks takt maksis kolm kopikat. Niimoodi kirjutati raamatute viisi muusikat. Nüüd nagu ei teagi, mis lood on kirjutatud hingest ja millised mitte – seega selektsioon oli napp, üritasin leida seda hinge ja ausust nendest lugudest, mis mind kõnetasid, ega neid väga palju ei olnud. Ütlen, et teise plaadi võtaks ka veel nibin-nabin kokku, aga rohkem kindlasti mitte. Ja ometigi tal on raamatuid ja muid trükiseid kirjutatud. See oli kõikide heliloojatega niiviisi – ka Uno Naissool on lugusid, mis on „niisama“ kirjutatud.

 

Kuidas iseloomustaksid Valter Ojakääru?
Oma loomingu suhtes oli ta väga häbelik, aga inimesena tark, erudiit, intelligentne, kohutavalt hea faktimäluga, loomulikult empaatiline, oskas kasutada väga ilusat eesti keelt. Kõik omadussõnad ütlen ma ülivõrdes, sest ta oli selline vanakooli džentelmen. Ta tegi raadiosaateid teistest muusikutest, ta oli väga sügavalt muusika sees. Teda huvitas peale pillimängu väga sügavalt kogu see faktidemaailm, kõikide muusikute elukäik. Ta kirjutas nendest raamatuid, seega kui öelda, et muusika oli tema jaoks kui eluviis, siis see ei kõlaks tema puhul klišeena. Ma arvan, et see mõttetöö oligi üks tema pikaealisuse saladusi, ta hoidis end pidevalt kursis uue informatsiooniga.

 

Mis on see mõte või idee, mida Valter Ojakäär on sulle öelnud ning mis on hästi meelde jäänud?
Valter sõnas ühel korral, kui ma olin veel noor: „Tafenau, sa paned kohe ajama oma soologa. Mängides neljandikke, jätkad kohe kuueteistkümnendiknootidega jooksmist, aga vaata, seal vahepeal on ka trioolid ja triool on sving“. Seda ma mäletan siiamaani, kui ta mulle neid sõnu lausus. Mul on tema vastu suur austus, isegi täna hommikul läks mul uni varakult ära, sest olin üsna erutatud tänase kontserdi tõttu, kõndisin mööda tuba ringi. Eks see respekt on tema ja tema muusika vastu nii suur, sest ta on ikkagi isa Valter.

 

Liisi Koikson, Silver Laas, Raivo Tafenau & Band „Kummardus Valter Ojakäärule“
Kumu auditooriumis 12. märtsil 2017. a

 

Koosseis:
Raivo Tafenau – saksofon
Liisi Koikson – vokaal
Silver Laas – vokaal
Paul Daniel – kitarr
Marti Tärn – kontrabass
Kaspar Kalluste – trummid

 

Vaata kontserdi fotosid siit.