Intervjuu: Siim Aimla teeb õnnelikke valikuid

03. september 2006

Ajakirja Muusika värske numbri kaanepersoon on saksofonist Siim Aimla. Loe katkendeid tema intervjuust.

Siim Aimla (31) on paaril viimasel aastal mõjutanud Eesti džässimaastikku rohkem, kui meedias räägitu-loetu põhjal tundub. Aimla on avatud ja pühendunud saksofonist, nõutud bigbändijuht, särasilmne ja missioonitundlik õpetaja, diplomaatiline ja hinnatud eestvedaja.

Kevadisel Jazzkaarel tutvustas ta oma uut Eesti-Soome projekti Siim Aimla Sound System. Ilmus Otsakooli Bigbandi ning Helin-Mari Arderi vaimulike rahvalaulude plaat “Mu süda, ärka üles”, mõlema plaadi arranžeeringute autor on Aimla. Juuli-august on kulgenud kahekümne kontserdiga Eesti-turnee tähe all, kus väikestes kirikutes tutvustatakse neidsamu vaimulikke rahvalaule. Džässiprojektid, koosseisud triost orkestrini ja plaadid on muusiku tegemistest vaid jäämäe veepealne osa.

Pärast ligi kümneaastast Helsingi perioodi naasis Aimla 2004. aastal Eestisse, kus teda oodati ohje haarama G. Otsa nim Tallinna Muuskakoolis. Elu Soomes oli andnud noorele andekale muusikule väärt kogemusi ja kinnitust, et džäss väärib märksa tõsisemat tunnustust ja toetust, kui Eestis toona pakuti. Tänu sellele nähti Aimlas inimest, kes aitaks kodumail džässiõpetuse taset tõsta.

Musitseerimise ja muusika kirjutamise kõrval võtabki praegu Aimla elust suure osa Otsa kooli popi-džässi suuna arendamine, kooli bigbändi juhatamine ning improvisatsiooni-, saksofoni- ja flöödiõpetaja töö. Iseenesestmõistetav on ka tema kuulumine Eesti Jazzliidu juhatusse.

Siim Aimla vastab ajakirja Muusika augusti-septembri numbris Soolo rubriigis Madli-Liis Partsi küsimustele. Allpool väljavõte intervjuust.

Kui küsida sind teadvatelt inimestelt, mis sinuga esmalt seostub, pakuvad kõik erinevaid tegevusi. Mida pead ise kõige olulisemaks?
Oluline on kindlasti õpetamine Otsa koolis. Pidevate tegevuste hulka kuulub ka musitseerimine kindlate ansamblitega, nagu Helin-Mari Arderi bänd, Estonian Dream Bigband, Ewert Sundja bänd. Põhitööks pean ka tegelemist bigbändidega, arranžeerimist ja orkestrite juhatamist. Viimasel ajal olen lisaks Otsakooli Bigbandile tegelnud ka Piirivalve orkestri bigbändiga. Minu elus on ka palju ühekordseid projekte. See on džässis tavaline.

Tööväliselt üritan nii palju kui võimalik tegelda spordiga. Olen väiksest peale koos vanematega harrastanud igasuguseid spordialasid ja avastanud hiljem enda jaoks üha uusi asju, põhiliselt just vee ja merega seotult. Meeldib sõita merel süsta ja purjelauaga. Saaremaa rannad ja Püünsi rand Viimsis on mu lemmikkohad.

Milliste märksõnadega end muusikas kõige rohkem seostad? Oled sa ehk sõnastanud oma kreedo või ideaalid?
Ma olen hingelt kindlasti pillimees, džässmuusik. Nagu kõigil pillimeestel, on mul soov areneda ja saada maailma parimaks. Samas olen ma ka realist ja arvan, et lausa niisugust revolutsiooni muusikas ma ei tee, et saaks öelda “Enne Siim Aimlat ja pärast Siim Aimlat”.

Muusikuna on minu ambitsioon kirjutada oma muusikat. Kirjutada, arranžeerida. Eesmärk on mängida võimalikult palju ja erinevat muusikat, et silmaringi laiendada, saada mõjutusi erinevatelt stiilidelt ja inimestelt, ka mitmesugustest kunstiliikidest. Kui rääkida maailma paremaks muutmisest, on see hoopis inimlikkusega seotud teema. Püüan oma lastesse samu väärtusi süstida nagu minu vanemad mulle. Püüan ise olla inimestega võimalikult viisakas ja hea. Üldinimlik teema on mulle alati väga oluline.

Mida oled lapsepõlvekodust kaasa võtnud sellist, mis mõjutab sind praegugi?

Kõige tähtsam, mida olen saanud vanematelt, on hoolivus inimeste ja ümbruskonna suhtes. Inimlikul pinnal sallivus, viisakus, ligimesearmastus, üldine kultuurihuvi. Ema on mingil määral range, aga väga hoolitsev ja toetav. Olemata kiriku liige ja tõsiusklik inimene, on mu ema kõige kristlikum inimene, keda tean.
Isaga käisin teismeeas väga palju kirjanike ringkonnas kaasas. Temalt olen saanud palju kultuurilist hõngu, mille üle olen väga uhke. Mul pole kunagi vanematega teismeea konflikti olnud.

Oled öelnud, et oluline inspiratsiooniallikas on sinu jaoks muu hulgas kirjandus. Kas sul on isiklikus raamatukogus mõni teos, mis on teistest tähenduslikum?
Oma kodus mul veel kohutavalt suurt raamatukogu ei ole, aga vanemate kodus on raamatukogu selline, et päris kõike ei jõuagi vist kunagi läbi lugeda. Üksvahe oli lemmikraamat Bulgakovi “Meister ja Margarita”. Üldse Bulgakovi teosed. Siis Aleksis Kivi on väga tugev inspiratsiooniallikas. Inspireerib, kui mõtlen mingile meeleolule, kas või tema “Seitsmele vennale”. Juba see annab ette tunde või arengukaare.

Viimasel ajal meeldib mulle väga islandi kirjandus, sealt Nobeli laureaat Halldór Laxness. Hiljuti olen avastanud natuke kergemaid raamatuid, näiteks Terry Prachetti kirjutatut. Maailma saab ikka näha hoopis teise nurga alt ka. Ilukirjanduse lugemisest ei saa küll faktitarkust ja otseseid praktilisi teadmisi, aga see annab mingit sisemist sügavust, mida väga hindan ka teiste juures.

Kes on sinu jaoks läbi aegade olnud muusikalised arvamusliidrid?
John Coltrane on muusikaliselt minu vaimne isa. Hindan väga tema kõlapilti. Teda kuulan palju ja tema poole pöördun ikka tagasi. Coltrane’i muusika on minu muusikaline kodu. Erinevatel päevadel meeldivad mulle tema erinevad perioodid. Iga päev, kui olen Coltrane’i kuulanud, on minu jaoks korda läinud. Suurem osa minu esmasest muusikalisest sõnavarast pärineb Coltrane’i plaadilt “Blue Train”. See on mulle kui emakeel.

On sul gruppe või muusikuid, kelle tegemisi jälgid huviga?
Jukka Perko Soomest teeb väga huvitavaid asju. Funky poole pealt meeldib ikka kuulata Nils Landgreni ja John Scofieldi. Michael Brecker, kuni ta oli veel tegevmuusik. Julgen tunnistada, et mulle meeldib Brecker. Ta on ohtralt matkitud pillimees, mistõttu saksofonistide seas on tekkinud tema suhtes tugev vastulaine. Temalt on metsikult õppida nii suhtumise osas kui ka muusikaliselt, kuidas nii selgelt oma keelt välja arendada. Bob Mintzer meeldib oma mängu ja orkestri poolest. Eesti muusikutel hoian ikka silma peal.

Õppisid Helsingi popi-džässi konservatooriumis saksofoni ja džässmuusika pedagoogikat. Kuidas Soome sattumine sinu käekäiku mõjutas?
Soomes alles algas päris muusikaline areng. Kui Taavet [Vool] ja Jürmo [Eespere] läksid Soome õppima, kutsusid nad mind ka. Ühel hetkel olid paberid täidetud ja mu nimi all, ilma et ma ise oleksin ponnistanud või väga tahtnud minna. Katsete põhjal sain sisse. Mõtlesin: “Väga tore!” Ja siis käis endal plõks – seda tahangi teha.
Äratundmine tuli päris hilja, olin selleks ajaks juba kaks aastat Muusikaakadeemias klarnetit õppinud. Pillimängust ja harjutamisest sain tegelikult aru alles Soomes. See oli ka sotsiaalselt väga tähtis, sest mul oli esimest korda enda jaoks palju aega. Kodus oli küll väga hea, aga ma olin seotud ka teiste kohustustega. Soomes oli kakskümmend neli tundi ööpäevas minu aeg – jagus harjutamiseks, mõtlemiseks ja jäi ülegi veel. See oli väga oluline. Oma kodulinnas õppida on peaaegu võimatu.

Hommikul kool, õpilased, proovid, kohtumised. Õhtul proovid, kontserdid, salvestused ja muusika kirjutamine. Kas sa ei pelga, et selline killustatus nõuab ühel hetkel karmilt lõivu?
Erinevad tegevused ja kiire elurütm võivad pärssida vaid siis, kui ajaliselt ei saa enam hakkama. Kui juba napilt hakkama saad, siis sinnamaani mõjub see väga rikastavalt. Minna väga põhjalikult ühes suunas tähendaks minu jaoks loobumist. Praegune mitmekesisus tähendab arengut. Kui õpetan, arenen ka muusikuna. Kui kirjutan ja arranžeerin, õpin pillimängus juurde. Õpin muusikat kuulama ja kuulma, leidma uusi lahendusi, mida ma üksnes saksofonistina teha ei saaks.
Võti on selles, et peab oskama mõelda ka täiesti muusikaväliseid mõtteid. Mul on hea meel öelda, et olen tänavu õppinud puhkusepäevi kalendrisse kirja panema. Kahjuks selle suve kohta see küll ei kehti.

Mickeys, Helsingi popi-džässi konservatooriumi bigbänd, Sokrates Euro Big Band, Estonian Dream Big Band, Otsakooli Bigband ja Piirivalve orkestri bigbänd ei ole kindlasti lõplik nimistu bigbändidest, milles sa osaled. Kontserdikorraldajad tunnistavad, et bigbändikontserte on publikule raske ahvatlevaks teha, saalid jäävad sageli pooltühjaks. Mis sind bigbändide ja selle muusika juures köidab?
Köidab võimaluste rohkus. Bigbänd on džässmuusikas sama mis sümfooniaorkester klassikalises muusikas. Maailmas on väga palju väga huvitavat bigbändimuusikat, aga teatakse sellest väga vähe. Need, kes tellivad bigbändi näiteks oma suurejoonelisele peole mängima, soovivad kuulda eelkõige vanu hitte ja seetõttu seostataksegi bigbände just kulunud paladega.

Siin näen olulist lünka meie džässielus. Sarnaselt teiste Euroopa riikidega peaks olema ka meil üks palgaline bigbänd, kes nii nagu ERSOgi tutvustaks rahvale huvitavat, kuid võib-olla mitte nii tuntud muusikat. Meil on Estonian Dream Big Band, mis on küll potentsiaalselt hea orkester, aga finantsprobleemide tõttu õnnestub teha tõsiseid projekte liiga harva.

Sinu projektid on väga eriilmelised alates bigbändist kuni viimasel Jazzkaarel esitletud Siim Aimla Sound Systemini. Kas elektroonika kasutamine on sul uus suund?
Püüd elektroonikat kasutada on suhteliselt viimase aasta-poolteise leid. Maailmas on buum küll üle läinud, aga ma tahan seda poolt ka tundma õppida. Sellepärast sai ka Sound System tehtud. Tahan sellega kindlasti jätkata. Samas ei hakka ma kunagi mängima ainult läbi masinate. Oskajate inimestega koostöös saab teha põnevaid asju. Näiteks Raun Juurikas on minu arvates oskaja. Oskajad on ka kõik kitarrimängijad, kes kasutavad plokke. Nende jaoks on see elementaarne. Mulle kui puhkpillimängijale on see põnev ja annab dimensiooni juurde.

Tänavu ilmus sinu osavõtul kaks helikandjat – Otsakooli Bigbandi plaat ja Helin-Mari Arderiga “Mu süda, ärka üles”, millega tegite ka tuuri Eesti kirikutes. Mida kummagi tegemine sulle andis?
Mõlemal puhul oli huvitav eeltöö – muusika seadmine. Kaks koosseisu on väga kontrastsed. Suure õpilasansambliga stuudios töötamine annab hea kogemuse edaspidiseks stuudiotööks: kuidas näiteks aega kokku hoida või erinevaid salvestusviise kasutada. Noorte bigbändiga töötamine on mulle suur rõõm, sest nad suudavad muusikast tihtipeale rohkem rõõmu tunda kui professionaalid.

Kirikus pilli mängimine on omamoodi kogemus. Viljandi Jaani kirikus, kus meil on olnud mitu kontserti sama kavaga ja kus on ka plaat salvestatud, on meie jaoks väga hea aura. Kavaga “Mu süda, ärka üles” esinemine erinevates kirikutes tähendab iga kord ka kohandumist kirikuga. Nii on kontserdid alati pisut erinevad.

Töötad palju koos Helin-Mari Arderiga. Mis teid muusikaliselt seob?
Helin-Mari kutsus mind oma ansamblisse, kui tema triost hakkas välja kasvama suurem koosseis. See oli 2003. aastal. Kuigi me oleme tuttavad ka perekondlikus liinis, minu abikaasa ja Helin-Mari on õed, arvan, et koostöö oleks sündinud ka sellest hoolimata. Meie muusikalises ja esteetilises nägemuses on palju sarnast. Mulle väga meeldib Helin-Mari tõsine süvenemine muusikasse ja sõnumisse, mida ta edastab.

Mis või kes on sind eesti džässis viimasel ajal üllatanud?
Eestis kuuleb palju head muusikat. Kui peaks tooma viimasest ajast eredaima näite, siis see oleks lugu, mida kuulsin Sauel noorte džässimprovisatsiooni festivalil “Visioon”. Otsa kooli õpilane Mairo Marjamaa mängis Eric Marienthaliga nagu võrdne võrdsega. Täiesti liialdamata. Ta on väga andekas ja tore, aga ta on alles õpilane, sai just sel päeval kaheksateist. Minu meelest ei oska ta veel nii hästi mängida, kui ta tol õhtul mängis. Õpetajana vaatan ikka kriitiliselt. See oli väga eriline õhtu.

Mis on need põhimõtted, mida peaks muusikaõppuritesse süstima sõltumata erialast või instrumendivalikust?
Õpilased peaksid otsima ja leidma kasvõi pool vägisi endale mõne iidoli, mõne muusiku, kes oleks neile vaimne isa, kelle plaate nad kuulaksid ööd ja päevad, kelle tegemistest nad teaksid palju. Pean kõige olulisemaks suunata õpilasi õppima millestki huvituma. Huvipuudus on kõige hullem, mis õpilasel võib olla. Vahetevahel ei pruugi õpilasel muusikakooli tulles veel olla huvi ja sädet silmis. Džässmuusika õppimise ja õpetamise pool on Eestis sedavõrd uus, et kuna algõpetust ei ole, siis tihtipeale ei tea noored esimestel kursustel veel, mida nad üldse tulevikus teha tahavad. Lemmikartisti leidmine on isiklike sihtide seadmisel väga oluline.

Siiski tundub džässiõpetus märksa paremas seisus kui vaid mõni aasta tagasi – lisaks Otsa koolile saab pühenduda džässile EMTAs, Viljandi Kultuuriakadeemias, noori õpetatakse mitmes muusikakoolis üle Eesti. Kuidas sina seespool olijana näed džässiõpetuse arengut?
Arvan, et võtmeküsimus on algõpetus. Kuidas valmistada ette noori, kes tuleksid Otsa kooli ja ehk tulevikus ka Elleri kooli, sealt edasi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse või Viljandi Kultuuriakadeemiasse.
Kindlasti on Saue ja Viljandi muusikakoolis hea džässialane algõpetus. Rõõmustav on olukord ka Pärnus ja Saaremaal. Aga neid kohti peaks rohkem olema.

Nüüd on rohkem noori välismaalt õppimast tagasi. Konservatiivsed õppeasutused, kes seni eitasid džässiõpet ja ignoreerisid tõika, et igal pool maailmas õpetatakse džässi muusikaakadeemiates, on jõudnud arusaamisele, et džässi suunas arengut ei saa vältida. Džässis on niivõrd suur loovpotentsiaal, see tekitab palju inspiratsiooni ja annab lisaks pillivaldamisele ka võime ise midagi luua.

Meenuta mõnd erakordset kogemust, mille saad kirjutada džässi arvele?
Tänu džässile ja Eestis elamisele on meie seltskond saanud koos mängida tõeliste maailma tippdžässmuusikutega, näiteks Randy Breckeri ja Tim Hagansiga.
USA ja Island on põnevaimad kohad, kus kohalike muusikutega olen mänginud. Kõige paremad elamused jäävad ikkagi erilistest kontsertidest, näiteks kirikukontsertidest. Põnevad olukorrad on need, kus kontsert kukub välja väga hea, aga seal juhtub veel palju rohkem head, kui on kokku lepitud, kui tekib ühine laine.

Mäletan, kui Michael Brecker mängis kunagi ammu UMOga Soomes. See oli toona minu jaoks kõige tipp, olin sõnatu. Viimase erilise elamuse sain kevadisel “Jazzkaarel” Villu Veski ja Eivori kontserdilt Kaarli kirikus. See läks mulle väga sügavalt hinge.
Tänu džässile on mu kuulamisoskus teravnenud nii, et saan mõnd kontserti nautida palju rohkem, kui ilma sellise kuulamisoskuseta saanuks. Samas olen ka seetõttu mõnikord kriitilisem.

Sul on olnud õnn näha seestpoolt USA ja Põhjamaade džässielu. Kuidas sealsed iseärasused Eestist vaadates tunduvad?
USA kõige suurem erinevus meiega võrreldes on see, et seal on kohutavalt suur hulk väga häid muusikuid ja suhteliselt vähe tööd. Ameerikas pillimänguga ära elada ei saa. Arvan, et muusikud on Eestis palju õnnelikumad kui USAs. Tundub, et džäss tervikuna ei ole Ameerikas kuigi kõva sõna. Hinnatakse pigem ajaloolist džässi, aga festivalidel on suur hulk muusikast nn smooth-jazz, mis on tegelikult imelik stiil, nagu taustamuusika liftis ja kaubamajas. Džässiringkonnas ei võeta seda tõsiselt.

Põhjamaades toetatakse džässi palju rohkem kui mujal ja usun, et seal on džässmuusikud õnnelikumad. Samas olen kuulnud, et Rootsis on teist tüüpi probleem, kastidesse jaotamine. Kui oled džässmuusik, võid mängida ainult džässi. Kui džässmuusik läheb ja töötab nädala laeval, siis ta on nimekirjast kustutatud, tema vastu ei ole enam respekti. See on nukker. Eestis suhtutakse sellesse küll väga sallivalt. Meil ei ole olelusvõitlust. Pigem vastupidi – džässi alal on Eestis tööjõupuudus. Asju toimub rohkem, kui on vastava tasemega muusikuid. On olukordi, kus mängijaid tuleb laenata mõnest teisest riigist.

Mida oled tänu G. Otsa nim Muusikakoolis välissuhtlusega tegelemisele märganud, mida muidu võib-olla ei märkaks?
Välissuhted näitavad perspektiivi, annavad taustatunnet. Rahvaarvuga võrreldes on meil kindlasti rohkem häid muusikuid kui USAs. Meil pole häbeneda midagi. Kindlasti ei saa me liiga palju vastu rinda taguda, aga kohati võiksime seda siiski rohkem teha. Me ei peaks seda tegema siin Eestis, vaid pigem mujal. Meil on öelda küll, on päris palju huvitavat muusikat.
Kahe aas a jooksul on Otsa koolist käinud õpilasvahetuses seitseteist noort. Õpilased on saanud väga hea kogemuse, eelkõige aga eneseusku. Just sellistel “õppereisidel” saavad nad aru, et neil on tegelikult rohkem oskusi, kui nad arvavad, ja et nad on juba tõsiselt võetavad muusikud.