Intervjuu: Sooäär üritab rohkem süvitsi minna

02. mai 2005

Kitarrist Jaak Sooäär tunnistas intervjuus Jazzkaare veebile, et üritab viimasel ajal erinevate projekte arvu vähendada, et muusika tegemisega rohkem süvitsi minna. Loe intervjuud.

Saksa-Eesti duo, saksofon ja kitarr, Daniel Erdmann ja Jaak Sooäär andsid Jazzkaare raames järjekordse nauditava kontserdi. Sakala Keskuse väikeses saalis toimunud esinemine jättis sooja ja sümpaatse mulje.

Äratuntavate meloodiavihjetega põimunud helged ja muretud improvisatsioonid, emotsioonide paljusus ning meloodia värvikas varjundirohkus panid publiku rõõmsalt kaasa elama.

Jaak Sooäär avas duo tausta Jazzkaare veebireporterile Mari Hiiemäele.

Kuidas te Erdmanniga kohtusite, kust tuli idee koos töötada?
“Kohtusime 1999. aastal Euroopa noorte Jazzorkestri esimeses proovis Taanis. Kuulsin, et saksofonimängija mängib väga hästi ning tema ütles mulle, et mina mängin väga hästi. Mängisime pärast hotellis koos ning oligi selge, et bänd on sündinud.”

Kust on pärit nimi – Dessert Time?
“Nimi on kohe ansambli algusest, selleltsamalt bigbandi tuurilt, kus me kohtusime. Kohe alguses, kui saime Taanis süüa, ei antud meile magustoitu. Kui me küsisime tour managerilt, miks ei ole, siis öeldi, et ei ole ette nähtud. Läksime poodi ja ostsime sellepeale suured jäätised ja siis sõime neid teiste ees. Selle tulemusena toodi meile kogu tuuri vältel lisamagustoitu ja need, kes parasjagu ei tahtnud, tõid enda omad ka meile. Kolm nädalat sõime tõsiselt magustoitu, mis muidugi avaldus meie kehakaalus. Hiljem, kui me oleme kokku saanud, oleme proovinud igasugu kooke ja see magustoiduteema muudkui jätkub.”

Olete tuttavad 1999 aastast, kas olete algusest peale teinud just sellist muusikat?
“Alguses mängisime rohkem sellist vabamat improvisatsiooni ja lugusid, mis meile mõlemale väga meeldisid. Kutsusime ka külalisi lisaks ja esinesime Saksamaal ja Taanis. Siis hakkasime proovima, et mis üleüldse võiks sobida sellise duo jaoks. Kitarr ja saksofon on teatud mõttes küllaltki klassikaline paar, saksofon mängib meloodiat ja kitarr saadab, aga tegelikult on ju võimalusi miljoneid. Püüame leida neid teisi variante, kuidas orkestreerida. Sellisele duole saab mõelda kui orkestrile, mitte nii, et üks on saatja ja teine meloodiapill. Hakkasime kirjutama lugusid ja nii on see läinud.”

Kui tihti esinete koos?
“Sel aastal on läinud nii hästi, et oleme peaaegu iga kuu aja tagant isegi midagi teinud. Üle poole-aastaseid auke pole vist olnud, aga vahel teeme ka päris tihedalt.”

Kuidas sünnib teie looming, kumb teist on suurem ideegeneraator?
“Enamus lugusid tuleb praegu nii, et Daniel teeb ise midagi valmis ja mina teen ise. Me tunneme üksteist nii hästi, et me kujutame ette, milleks teine on võimeline ja mis see bänd võiks olla. Inspireerib see, kuidas sellisele triviaalsele koosseisule nagu saksofon ja kitarr kirjutada teistsugust muusikat ja millised võimalused sellel duol on. Võimaluste otsimine meie oskuste ja maitse piires.”

Kui palju teie esinemisest on hetkelooming?
“Kui see lauljaga variant välja arvata, siis igas nüüd mängitud 14s loos oli midagi komponeeritut, aga enamustes lugudes olid soolo osad siiski küllaltki vabad, improvisatsioonilised, üle poole igal juhul kindlasti. Võib-olla meie bändi mõnel muul etapil oleme mänginud palju rohkem vaba, isegi 100% ettekavatsemata muusikat. Praegu hindaks improvisatsiooniks nii kaks kolmandikku ehk.
Meil on selliseid vabamaid kohti, spontaanseid võimalusi küllaltki palju. Mingi koht on intensiivsem ja mingi koht heledam või tumedam. Laval me lähtume helidevoolust.”

Kas naudite laval olemist?
“Naudin kindlasti. Eile ei olnudki eriti aru saada, kes siin saalis istusid, saal oli küllaltki pime. Tagapool kusagil oli selline emotsionaalne seltskond, kes rohkem kaasa elasid. Plaksutamine innustab.”

Kuidas kommenteerite tänavust Jazzkaart?
Jazzkaar on olnud tubli, nagu juba aastaid. Selliseid suuremaid ärakukkumisi pole nagu enam ammu olnud, aastaid. Minule on seni ehk seni kõige rohkem meeldinud Charles Lloyd ja Pohjonen-Echampard duo ja ka Tys Tys.

Milliseid projekte peate kõige olulisemateks, millega praegu hõivatud olete?
“Ma arvan, et kõige olulisemad on The Dynamite Vikings ja Dessert Time, samuti Eesti Keeled. Ma olen teadlikult üritanud vähendada oma projektide ja ansamblite arvu, et mitte liialt killustuda, saab rohkem süvitsi minna. Sellepärast on nii juhtunud, et polegi neid bände praegu eriti palju.”

Millised on huvitavamad projektid tegemist ootavad?
Sel aastal peaks nüüd kaks plaati välja tulema. Üks plaat tuleb Soomes koos Soome saksofonisti Mikko Innaneni ja Hollandi trummari Han Benninkiga. See trio tegelikult astus siinsamas saalis üles kaks aastat tagasi. Pärast mängisime sama kava Soomes, kus Soome Raadio võttis selle kontserdi üles ja see kontsert osutus plaadikõlblikuks. Soome plaadifirma TUM-Records annab selle välja. Teine plaat tuleb sügiseks välja minu põhikollektiivilt The Dynamite Vikings, see on trio minu Kopenhaageni õpingukaaslastega. Märtsis lindistasime materjali ära, nüüd on vaja see välja saada.”