Bugge Wesseltoft Kumu klaverit prepareerimas

15. detsember 2011

Jõulujazzil oma kontserti juhatades rääkis Bugge Wesseltoft, et peagi kõlama hakkavad lood on pärit 15 aastat tagasi plaadifirma ACT tellimusel salvestatud jõulualbumilt. Toona lähtus Wesseltoft rahvalauludest ja seadis endale eesmärgiks teha üks rahustavalt mõjuv ja lõõgastuseks sobiv album.

Kontserdist annab ülevaate Jazzkaare veebireporter Marje Ingel.

Jõulud on ju teadagi üsna stressirohke aeg kogu sellega kaasneva ostuhulluse ja kingitustega. „Niisiis, lõdvestuge! Ja kuulates tukkuma jäämine on täiesti lubatud,“ sõnas pianist muiates ja istus klaveri taha.


Esimesena kõlas kontserdi nimilugu „It’s snowing on my piano“. Et samal ajal oli õues lume asemel hoopis oktoobrit või novembrit meenutav vihmane ilm, jäi antud palast kõrva Jerry Bocki muusikalist „Viiuldaja katusel“ pärinev tsitaat-motiiv laulu „If I were a rich man“ algusest. Mine tea, ehk oli see jõulustressi tõrjumiseks mõeldud plaadil teadlikult algusse paigutatud, et kuulaja mõtted ostuhulluselt ja soovmõtlemiselt a la „kui ma oleks rikas mees“ viia lumiste väljade ja tubase küünlasära juurde.

Teises palas „In Dulci Jubilo“ oli Wesseltoft juba nähtavalt inspiratsiooni kütkes, ta andis klaveri all jalga kõrgele vibutades endale justkui hoogu juurde ja sööstis pop-laululikku arendusse, mis tõi meelde Billy Joeli. Hoogsalt mängides pööras pianist õlad klaviatuuriga peaaegu risti ja noogutas peaga meloodiale kaasa.

Järgmises loos andis Wesseltoft voli bluusi-meeleolule ja pikkis sinna sisse ka idamaiseid motiive, jälgides üllatunud ilmel, kuhu tema sõrmed meloodia ja seda paralleelse intervalli kaugusel saatva teise hääle viivad. Ühes teises palas sarnanes aga aluseks olev rahvalaul mingile eesti rahvatantsule ning korduvad heliread vonklesid fakiiriks kehastunud pianisti sõrmede all siksakiliste madudena.

„What child is this?“ oli teistest lugudest konkreetsema vormiga, siin võis eristada teema esitlust ning seejärel selle meloodilise materjali töötlust soolos. Pala algas traditsioonilist minoorset meloodiat saatva harmoonia ümbertöötlemisega rõõmsamaks ja jazzilikult mitmekihilisemaks. Seejärel arenes lugu loogilist rada pidi bluusvalsiks ja edasi jazzvalsiks, mille erinevused olid jällegi peamiselt harmoonias, ning lõpuks keerutas Wesseltoft igihaljale loole improvisatsioonilises soolos sisse nii suure hoo, et pidi vahepeal n-ö sadulast kukkumise vältimiseks keset mängu püsti tõusma. Kogu teos mõjus väga kaasakiskuva ja tantsule meelitavana.

Veel ei olnud üllatused aga lõppenud. Järgnev lugu pani proovile Kumu klaveri häälestuse puhtuse, alates klaviatuuri ülemistelt klahvidelt klirisedes alla kulgeva motiiviga. Taas kõlasid bluusilikud käigud ja äkki pistis Wesseltoft klaverisse paberilehe, mis muutis instrumendi tämbri kohati klavessiini taoliseks, kohati sarnanes see aga löökpillile. Nii lisandus osadele nootidele kerge sumin, osa aga kõlasid nii nagu põrkuks nad vihmapiiskadena vihmaveerennile või plekk-katusele – jah, vaiksematel hetkedel oli kuulda isegi õuest kostvat vihmasahinat.

See lugu sai varasematest tulisema aplausi ja huilgamise osaliseks. Järgnes küll veel üks jõululaul ja lisaloona „Püha öö“, kuid just see prepareeritud klaveri soundiga lugu jäi minu jaoks kontserdi naelaks. „It’s raining on my tinkling piano“ sobiks kontserti kokku võtvaks parafraasiks.

It’s snowing on my piano“
2. detsembril kell 19 Kumu auditooriumis
Bugge Wesseltoft – klaver