Jaak Lutsoja

14. veebruar 2011

“See ei ole traditsiooniline akordionimuusika,” hoiatab Jaak Lutsoja albumi “Contrarian Grooving” saatesõnas. Ansamblis teeb kaasa Meelis Vind.

“See ei ole traditsiooniline akordionimuusika,” hoiatab Jaak Lutsoja albumi “Contrarian Grooving” saatesõnas. Tõepoolest, akordionile eesti rahvatraditsioonis omistatud roll on paljude kujutluses võib-olla pisut stereotüüpsena kleepunud selle tegelikult muljetavaldavalt laia ampluaaga pilli külge. Lutsoja vaatab pigem Vahemere ranniku kui meie külasimmani poole. Et ansamblis teeb kaasa ka Meelis Vind, siis tuletavad meeldivalt kokku sulavad akordion ja klarnet meelde just selliseid suurepäraseid kooslusi nagu Michel Portal – Richard Galliano või miks mitte ka Gianluigi Trovesi – Gianni Coscia.

Plaat on selline nagu Evelin Pissarenko kujundatud kaanepilt – inimfiguur liigub ühes suunas, nool aga näitab teises suunas. Vaevalt jõuab harjuda Arno Kalbuse tablahelide ja ragarütmidega, mis plaadi imposantselt sisse juhatavad, kui juba tuleb teha 360-kraadine pööre ja häälestada end prantsuse šansooni lainele. Omapäraseid nüansse lisab kitarrist Iljo Toming. Lutsoja autoriplaadil on vaid üks lugu, mis pole tema enda kirjutatud, selle autor on Toming. Pealkiri “Piazzolla” räägib iseenda eest; Toming on ju varemgi silma paistnud sellega, et kasutab inspiratsiooniallikana Ladina-Ameerika muusikat. Kalbust teame aga muu hulgas Brian Melvini projektist East – West ja idamaiseid allusioone lisab ta siia omajagu. Väidetavalt oli maailma majanduse madalseis peamine impulss, miks Lutsoja hakkas vähem kontserte andma ja rohkem muusikat kirjutama. “Contrarian Grooving” on tema esimene sooloplaat. Erineva taustaga muusikute koondamine on end ära tasunud ja kõrva hakkab värske üllitis kohe kindlasti.

Ivo Heinloo artikkel on ilmunud ajakirjas Muusika.