James Carter: jazzi mõjutab muusikute kamraadlus - Festival Jazzkaar

AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

02/01/2005 James Carter: jazzi mõjutab muusikute kamraadlus

Intervjuud

Detsembris esines ilma suurema kärata Tallinnas üks praegusi maailma esisaksofoniste James Carter. Järgnev on jutuajamine temaga enne kontserte Tallinnas.

James Carter sündis 1969. aastal Detroidis, oli Marcus Belgrave’i õpilane ning äratas tähelepanu juba 17-aastase noorukina. 1990ndate algusest saati on ta musitseerinud koos jazzmuusika suurnimedega.
Ameerika üks tuntumaid jazzikriitikuid Bill Milkowski ülistas teda ajakirja JazzTimes veergudel «tippude tipuks», saksofonistiks, kes on suutnud orgaanilisel moel oma stiili sulatada kõik selle, mis on huvitavad selliste legendide nagu Coltrane’i, Rollinsi, Websteri ja Griffini mängus.
Hiljutine ajakirja Down Beat asjatundlike lugejate küsitlus kuulutas Carteri taas parimaks baritonsaksofonistiks.

Teid on kriitikud mitu aastat nimetanud küsitlustes maailma parimaks baritonsaksofonistiks jazzmuusikas…
No kes see neid kordi loeb… (naerab). Aga see on hea mitmes mõttes. Aitab mind hoida rohkem muusika keskel ning hoida enda ümber muusikalist seltskonda, mis rikastab mu elu.
Nootide ja muu muusikalise kraami taga on üks võtmeelemente minu arust teatav kamraadlus, inimestevaheline suhe. Kaaslased, kes jagavad sinuga sarnast kirge muusika vastu, mitte ei võta musitseerimist kui tellimust või tööotsa. Sa saad nendega rääkida ja arutleda, korraldada ajurünnakuid, jagada muusikaarmastust. Sellega kaasneb orgaaniline energia ja see on sootsiumi värk, mis toob inimesi kokku. Just sellest on praeguses muusikas kõige rohkem puudust – sellest, et muusikud tuleksid kokku üksnes musitseerimise ja ei millegi muu pärast. Mu praegune orelitrio on ilmselgelt just niisugune muusika-pärast grupp. Me oleme mõnus seltskond.

Te kohtute Eestis ka noorte muusikutega. Kas räägite ka neile, et muusikas on põhiline hea seltskond ja jagatud kirg?
Muidugi. See kuulutab ennast ka laval. See on midagi niisugust, mida sa läbinisti ja puhtalt eneses tunned. Meil on kollektiivne huumoritunne ja me jagame igapäevaelus omavahel mitmesuguseid hoiakuid.
Aga see on ühtlasi ka telekineetiline värk, see kõik väljendub ka muusikas. See on just see serv, millest minu arvates sünnivad paremad grupid. Muusikud häälestuvad nõnda ka laval üksteisega paremini.
Ka noored muusikud peaksid otsima sedasorti asja. Kõik on ju aja küsimus. Me keegi ei tea, kui palju aega meile Looja on andnud. Enamasti on su enda otsustada, kuidas ja kelle seltskonnas sa seda aega kasutad, et saada sellest maksimumi. Pealegi aitab õige seltskond su ümber vältida liigset nina püsti ajamist, kui juhtumisi saavutad edu.

Kuid näib, et plaadifirmad eriti ei usu, et hea muusika sünnib ka muusikute sõprusest, nendevahelistest suhetest.
Ma olen Detroidist ja pärit avangarditraditsioonist ja mulle on seepärast ehk tähtsam kui mõnele teisele muusikule, olnud oma liistude ja seltsimeeste juures püsimine. Näiteks või mängimine koos Tani Tabbali ja Jaribu Shahid’iga, kes on suurepärane rütmigrupp ja samas ka vahvad semud, kellega võib minna mängima kuhu iganes. Kui plaadifirma ütleb, et meil on plaadile vaja rohkem staarivägevust ja tuntud mehi, no mis seal’s ikka. Ma saan ju sama asja teha ka koos teiste inimestega.

Märkisite, et olete pärit Detroidi avangard-traditsioonist ja selle hoiaku olemasolu teeb teie muusika eriti huvitavaks. Kuidas te ise seda kommenteerite?
Ma ei suhtu muusikasse “hullu teadlase” vaatvinklist. Ma ei segusta muusikaid ja traditsioone teadlikult, kalkuleeritult. See kõik sünnib loomulikul viisil. Ma ei näe asju, mida ma teen, vahendite, trikkide, nippide või millegi muuna, mis on sünteetiline. Isegi kui kuulajad muusikat kuulates nõnda arvavad, et ma trikitan – teen saksofonil järele bassi või kitarri – on see mulle siiski midagi loomulikku. Ma ei matki. Kuigi kopeerimine ja matkimine on mängima õppimise lahutamatu osa.
Võtame või “Giant Steps”. Mind huvitab selle Coltrane’i plaadi vaimsus rohkem kui noodid. Tema kohkumatu mäng. Noodid on põhiliselt kombinatsioon sellest, mis jazzist juhtus ajavahemikus 1926-1959. Mu ema sündis 26ndal. Minust ei mõelnud siis veel keegi. Järelikult pole see aeg veel mu enda kogemus, ma ei osalenud selles ajas. Vaimsus on ajatum asi kui noodid. Just seda, mida ma kuulen Coltrane’i mängus või kellegi teise omas, võin ma võtta ja oma äranägemise järgi kasutada oma muusikas. Igal juhul on see palju meeldivam ja õigem asi, kui kellegi teise nootide matkimine.

1990. aastate alguses mängisite koos Lester Bowie’ga ning kuigi kasvasite üles Detroidis, võib teie muusikas kuulda tõmmet Chicago AACM traditsiooni poole, mida Bowie esindas.
Lester oli üks neid kangelasi, keda me kõik teismelistena innuga kuulasime. Õigupoolest hoidsime kõrva teravalt peal kõigel, mida AACM-i kutid tegid. Ka sellepärast, et mu õpetaja Donald Washington musitseeris koos nendega ja pööras meiegi tähelepanu sellele muusikale. Ja nii kuulasime Anthony Braxtoni kompositsioone, Roscoe Mitchelli improviseerimist. Tuligi välja, et seda muusikat oli meil loomuomasem mängida kui ütleme “Take the A Train’i” .
Nii see peakski olema. Kõige loomulikum on ikka see, millest oled osa saanud, mille tunnistajaks sa oled olnud ja millest vaimustunud. Küsimus polegi selles, kas see on jazz või mitte.
Sellise suhtumisega oli mulle üsna loomulik mängida näiteks koos mustlasmuusikutega Django Reinhardti muusikat. Ühelt poolt kopeeris ta ameerika jazzi, kuid teiselt poolt mõjutasid teda ja Grappellit Debussy ja Ravel. Lisaks muidugi ta enda päritolu.

Wynton Marsalis on palju tõstatanud diskussioone Ameerika jazzi puhtusest ja selle olemusest. Näib, et tema kohalt läheb mingi veelahe jazzi suhtumises. Ma kahtlustan, et teie ei kuulu päriselt Wyntoni leeri.
Ma tahaksin arvata, et ma nendest vaidlustes üldse ei osale. Kunagi oli jazz väga populaarne muusika. Plaadid müüsid kuhjade kaupa. See oli muusika nendest aegadest, mis defineerisid meie kultuuri. Praegu on tähelepanu keskmes popmuusika, hip-hop ja muu selline värk. Fakt on see, et jazz eelnes sellele ja osalt ka sünnitas selle. Ilma Cab Galloway, Lester Youngi, Louis Armstrongi ja paljude teisteta hip-hop’i võib olla polekski olemas.
Kurb on ainult see, et sillad on nõrgad. 80ndate lõpus ja 90ndate alguses oli mitmeid katseid leida seoseid jazzi ja hip-hop’i vahel. Buckshot LeFonque, Digiable Planets, Guru’s Jazzmatazz ja veel mitmed teised üritasid. Isegi mina osalesin koos Vernon Reidi, Fred Hopkinsi ja teistega ühes niisuguses projektis, millest küll plaati ei ilmunud. Tegime vaid mõned demod.
Selles, et jazz ja hip-hop ei kohtunud, on nagu mingi iroonia. Nad eksisteerivad otsekui paralleelsetes universumites. See on kurb.
Ka jazzis on suhtluse aspekt taandunud. Mitte nagu 40-50ndatel, kui muusikud omavahel oma vaimustust muusikast rohkem jagasid. Vahel nad mängisid jämmides öö läbi. Mul endal on väga vähe olnud selliseid juhtumeid, kus sattudes mingisse niisugusesse seltskonda, oleme kogu öö omavahel mänginud ja õhinaga arutlenud. Storytelling, see griot’i värk on nagu kaotsi läinud. Praegu satud ikka kellegagi koos mängima sellepärast, et tal on leping ja muu selline värk.
Mulle meenub üks noorusaja jam-session koos ühe tuntud trompetistiga Detroidis. Mul ei lähe see kunagi meelest. Istume koos sõbraga. Visatakse õhku, et teeme loo “Dolphin Dance”. Vau, meie kohe, et teame küll, see ja see lehekülg. Lööme noodi lahti, meeltes juba viis julgesti kaigub… tema aga: “Pange raamat kinni!” Ja meie mängime haledalt ja kobalt. See oli õppetund – noodipaberi ja muusikaga. Selleks, et publikuga tõelist kontakti saavutada, ei saa sa toetuda noodipaberile. Kui publik ei taju, et sa kõneled nendega otse… Sa pead olema ilma nende hampelmanni nöörideta.

Milline on muusikas teie vundament, kus tajute oma juuri?
Detroidist pärit olles on mu juured mõistagi igas mõttes seal. Ma olen perekonna viiest lapsest noorim ja kõik me oleme muusikaliste kalduvustega. Meie maja oli alati muusikast tulvil ja seal kõlas absoluutselt igasugune muusika. Mind ümbritses muusika ja see tee oli mulle loomulik.
Muusika ja musitseerimine pole igaühe jaoks. Mitte kõik muusikud, eriti algajad, ei mõista, et tähtis pole mitte see, kuidas pill välja näeb, vaid see, mille sa oma mänguga sinna sisse paned.
Muusika ja üldse igasugune kunst nõuab pühendumist ja enesedistsipliini. Üks asi on olla kunsti nautija, kuid selle looja olla on midagi muud. Selleks peab olema Jumala poolt väljavalitu.