James Dalton – kolmeteistkümne suupilliga vastu Baltikumi aprillile

18. aprill 2014
Ave-Lii Idavain

Dalton astub lavale paljajalu, kuklas korralik krunn ja käes kolisev komps. Ta teeb kotikese – sõlme keeratud rohelise ja valge kirju kaelarätiku – lavapõrandale lahti ja peidust tulevad nähtavale kolmteist erinevalt häälestatud suupilli. Suupill on sõna, mida Dalton oskab öelda vähemalt neljas keeles. Musitseerimiseks istub ta kitarri ja mandoliini vahel asuvale toolile. Juhuslikult mängis Dalton samas kohas ka täpselt kuus aastat tagasi, siis, kui FGMC-d veel Maailma nime all tunti. Nimelt tahtis ta kohalike bluusimängijatega koos musitseerida, et tuua vaheldust trubaduuri tööle, mida teeb laevadel Soome ja Rootsi vahet tüürides.

Vestlesime James Daltoniga Tartus Feel Good Music Cafés tund aega enne Daltoni kevadtuuri esimest kontserti, rääkides elu kõrgetest tõusudest ja sügavatest langustest, Skype’ist ja Hannes Võrnost. New Jersey rändmuusik alustab Tartu kontserdiga oma pooleteisekuust rännakut läbi Baltikumi, Saksamaa, Rootsi ja Türgi.

AI: Kuidas sa tuurideks valmistud?

JD: Mul on sellel tuuril väike hirm, et hääl väsib ära. Annan seitse õhtut järjest kontserte, kaheksandal päeval raadios intervjuu ning siis tuleb veel kolm õhtut järjest kontserte. Harilikult tahaksin vähemalt nädala enne tuuri puhata, aga seekord olin just sel ajal haige. Alustan seda tuuri, olles täiesti vormist väljas. Õnneks vahelduvad suuremad ja väiksemad esinemised, mis tähendab, et on aega ka lõdvestuda.

Mida sa ette võtad, et lõdvestuda?

Tegelikult tulin praegusele tuurile esimest korda oma tüdruksõbraga, mitte üksinda, mis tähendab, et nüüd veedan palju rohkem aega temaga. Tavaliselt jalutan vabal ajal erinevates naabruskondades, mere ääres, kus iganes. Nii puhkan kõige paremini. Telekat ma ei vaata, kuigi mitu aastat tagasi, kui mul oli laeva peal mängimisest paus, kohtusin ühel vabal õhtul enese teadmata Eesti teletähega.

Nimelt läksin klubisse Clazz, et teiste muusikutega jämmida. Olin väsinud, ei tahtnud rääkida ega laulda, lihtsalt natuke suupilli mängida ja koju minna. Mingitel segastel põhjustel otsustas Clazzi omanik, et vaatamata sellele, et ma ei räägi ühtegi kohalikku keelt, pean ma seda jämmiõhtut juhtima hakkama. Olgu, olin seda USA-s teinud, nii et sain hakkama. Järsku astus klubisse üks suur kutt, kes istus klaveri taha ja hakkas mängima. Mina käitusin temaga natuke ülbelt, sest ta segas teisele mängijale vahele ja ma ei saanud aru, miks. Mees ei öelnud eriti midagi, lihtsalt ühmas ja tegi sellist nägu (Dalton imiteerib edukalt Hannes Võrnot). Kui ta mängima hakkas, leidsin, et ta oli päris hea, ja lasin tal edasi tegutseda. Ta hakkas mängima mingit bluusilikku, melanhoolset tomwaitsilikku meloodiat. Pärast mängu tõusis püsti, tänas mind ja lahkus.

Hiljem tuli ta tagasi ja soovis jätkata. Selleks hetkeks oli Clazzi kogunenud palju rohkem inimesi, kes kõik meid telefonidega salvestasid. Mõistsin, et ilmselt oli see mees kuulus. Arvasin, et tegemist on kuulsa saksofonimängijaga, sest nad peavad õppima ka klaverit mängima. Mängisime koos tükk aega ja lõpetades võttis Hannes mikrofoni ning rääkis publikuga pikalt. Mina ei saanud muidugi midagi aru ja seisin seal segaduses olevana, sest kõik vaatasid minu poole. Hiljem tuli välja, et Hannes rääkis kõigile, kui vedanud mul on, sest mitte keegi ei tea mind ja ma saan teha, mida tahan, ja olla, kes tahan – ilma igasuguste eelarvamusteta. Hannes ei saa seda teha, sest kohe oodatakse, et ta hakkaks nalja tegema. Klaverimäng on olnud suur osa Hannese elust ja ta on alati tahtnud inimestele mängida, aga ei ole saanud seda teha. Ta kuulis juhuslikult mind õhtut juhtimas ja otsustas, et kasutab juhust ning tuleb ja mängib. Hiljem tegime koos pilti – mina T-särgis ja teksades ning tema ülikonnas ja peajagu minust pikem.

Sa rändad suure osa oma ajast. Kui palju sa päriselt kodus New Jerseys oled? Kumba eelistad – paigalolekut või rändamist?

Nüüd, kus mul on tüdruksõber, kellel on kaks last, rändan palju vähem kui varem, kuigi siiski väga palju. See tuur kestab poolteist kuud, olin tuuril ka augustis ja septembris.

Mu tüdruksõber ütleks, et mulle meeldib paigal olla. Mina arvan, et mulle meeldib rohkem teel olla. Kui saaksin oma elu elada täpselt nii, nagu tahan, siis reisiksin püsivalt, aga nõnda, et ühe koha peal saaks olla kuu või paar enne edasi liikumist.

Millest su looming sünnib?

Ma leian, et elus on palju emotsioone. Muusika on minu jaoks võimalus neid emotsioone väljendada ja selle kaudu kõiki elu tõuse ja mõõnu tasakaalustada. Kõigil on väga kõrgeid lende ja järske kukkumisi, muusika ja esinemine on minu jaoks väljendusviisid, mis mind tasakaalustavad. Iga mu laul on lugu, aga mitte sõna-sõnalt jutustatud. Leian, et mu laulud jätavad kõigile võimaluse oma tõlgendusteks. Bob Dylan kirjutas laule, millest mingil hetkel keegi aru ei saanud. Aga ta kirjutas just nii, et need laulud tähendasid midagi ükskõik millisele kuulajale.

Mulle tehti elu parim kompliment just siinsamas Baltikumis. Andsin Lätis kontserte ja nägin, et esimesel ja teisel õhtul oli kuulamas mitu sama inimest. Läksin ühe poisi juurde ja küsisin, miks ta tagasi tuli, kuigi oli alles eelneval päeval mind kuulamas käinud. Ta ei rääkinud inglise keelt ning seletas pikalt ja vuristades midagi oma sõbrale. See sõber vaatas minu poole ja otsis sõnu, kuni lõpuks ütles: „Tunded.“ Ja rohkem ei olnudki vaja öelda. Ta otsis nii kaua sõnu, et öelda see üks sõna. See rabas mind. Vaimustav! 

Ameeriklased on pöörased ja väga väljendusrikkad. Me pidutseme, joome, lärmame. Me tõmbame relvad välja. Meilt on tulnud nii palju ägedat – jazz, bluus, rokkmuusika, kitarr – nii palju asju, mille kaudu end väljendada. Ometigi tuli kõige lahedam leiutis Eestist: Skype. Teie viis end välismaailmaga kontakti viimiseks väljapoole sirutada. Olite pikalt okupeeritud ja lõksus. Vene ajal oli teil raha, aga mitte midagi sellega teha. Hiljem ei olnud teil raha, aga palju, mida sellega teha. Ometigi tahtsite välismaailmaga suhelda ja mis te tegite? Te, paganad, leiutasite Skype’i. Imeline!

Loovkirjutamise kursustel öeldakse, et tuleks proovida kirjutamist ühele konkreetsele inimesele. Kas sina kirjutad oma laulud kellelegi kindlale?

Jah, võib-olla küll. Nii mõnessegi laulu olen kirjutanud vihjeid kellelegi. Ma ei tea, kas nad ise sellest aru saavad, aga äkki mõnikord saavad. Siin on näide ühest situatsioonist: üks mu sõbrannadest, kellega ka kohtamas käisin, abiellus ühel hetkel mu parima sõbraga. Kirjutasin temast laulu ja ma ei tea, kas ta teadis, et see on temast, aga ta ütles mulle, et see lugu talle väga meeldib.

Bobby McFerrin rääkis Tallinna kontserdil, et talle ei meeldi, kui laulja(nna)d venitavad sõnu ja rikuvad sellega meloodiat. Kas sinu jaoks on ka midagi sarnast, mis häirib?

Ma tean täpselt, millest McFerrin rääkis. Nõustun temaga sajaprotsendiliselt. Meloodia on oma kohal põhjusega. Minu jaoks tähendab see, et laulja, kes meloodia lõhub, arvab, et ta on parem kui inimene, kes selle meloodia lõi. Eriti palju on seda televõistlustes – talendi- ja iidoliotsingutes. Leian, et teiste laule õige meloodiaga lauldes austan loomingut. Proovin tabada seda kõige põhilisemat, isegi lugu enda omaks tehes. Kui sa kuulad jazzi, mõistad, et isegi muutunud loos on sama meloodia olemas. See meloodiamuutus on väga hell.

Olin just kontserdil, kus keegi muutis Sly and the Family Stone’i loo meloodiat. Seisin seal ja mõtlesin, kuidas ta julgeb seda teha? Tunnen end päriselt solvatuna, kui keegi nii teeb.

Millised on su tulevikuplaanid?

Mul on palju projekte, mida tahan lõpetada. Samuti tegin aastaid tagasi ühemehesõusid ja tahaksin neid rohkem teha. Mulle meeldib kontserte anda, aga leian, et saan ka muud pakkuda. Minna lavale ja rääkida, mitte kogu aeg kitarri käes hoida. Plaanis on ka rikkaks saada. See on kindlalt graafikus ja seda ei saa ära kustutada. Proovin leida aina uusi viise maailma avastamiseks ja endast parima andmiseks. Tuuritan samuti ainult riikides, mis on huvitavad. Mängin Baltikumis ja Alaskal, mitte Prantsusmaal ja Belgias. See teebki elu põnevaks.

JAMES DALTON
17. aprillil Feel Good Music Cafés, Tartus
Koosseis: James Dalton (kitarr, mandoliin, suupill, vokaal)