Jan Garbarek

07. september 2004

Norra meistersaksofonist kõneleb seekord helides otsesõnu, et unistamine on vajalik ja ta teeb seda väga veenvalt, suisa nakatavalt. Selle nimi on positivism.

Jan Garbareki eelmine plaat “Rites” tuli välja rohkem kui viis aastat tagasi. Vahepeal on ta ilmunud kuuldavaks teiste muusikute plaatidel külalisena ja tiirutanud mööda maailma ringi oma aastaid koos püsinud ansambliga. Et “In Praise of Dreams” ilmub teistsuguse koosseisuga oli selle rutiiniga harjunutele muidugi üllatus. Aga kui vaadata Garbareki pikka diskograafiat ECM-i märgi all, siis tuleks seda sammu pidada igati normaalseks. Ka tema koostööprojektid erinevatest kultuuridest pärit meistermuusikutega pakuvad võimaluse seda sammu pigem tavapäraseks pidada.
Seekordne partner helides – Vioolamängija Kim Kashkashian – tuleb klassikalise muusika kultuurist. Ameeriklanna armeenia päritolu lisab pisut eksootikatunnetust ka tema mängu. Pealegi on Kim just viimastel aastatel asunud järjekindlalt avastama oma maa kultuuripärandit ja seda kuuleb mitmel tema osalusega armeenia nüüdismuusika albumil, mille ECM on välja andnud. Nagu Jan Garbarek, on ka tema ECM-i veteran, olles pea paarkümmend aastat salvestanud just selle märgi all, kuigi täpsuse huvides tuleks lisada, et New Series alammärgi all, mitte jazzikategoorias. Samuti on Kashkashian rohkem mänginud tšellot kui vioolat. Garbarekiga on ta plaatidel varem kokku puutunud Eleni Karaindrou ja Giya Kantcheli muusika kaudu.
Löökpillimängija Manu Katché, kelle karjääriraamatus on kirjas koostööd väga paljude muusikutega (ajudega popparid Sting, Joni Mitchell, Tracy Chapman ja Peter Gabriel nende seas), on Garbarekiga alates 1980ndate teisest poolest musitseerinud mitmel puhul ja vähemalt viiel plaadil. Prantsusmaal elava aafriklase roll plaadil on tihti pea märkamatu, kuid väga oluline.
“In Praise Of Dreams” on üsna ootuspärane plaat, neile, kes Jan Garbareki viimase kümnekonna tegutsemisaasta helidega hästi kursis. Unenägude kiitus pakatab idealismist ja helgest maailmavaatest, millest koosnevad muinasjutud ja lastetoalood. Saksofonist ise on rääkinud unistustest kui meeltes kangastuvatest filmidest ning kujundeid kangastav ja maaliv on ka muusika tema uuel plaadil. Plaadil pealkiri on pärit poola poetessi Wislawa Szymborska värsireast.
Avalugu “As seen from above” peaks olema lennuline vaatlus, hõljuv kujutlusreis. Saksofon pürib kõrgustesse moel, mille puhul on raske rääkida jazzmuusikast. Pigem on tegu ikka selle hübriidstiiliga, mille Garbarek on aastatega ise aretanud ja mida eelkõige iseloomustab voogamine ja sujuvus. Vahetuvad plaanid ning kerkimine-liuglemine toimub nagu ühest õhuvoolust teise triivides. See on maailm, kus ainus inimene tundub olevat kuulaja ise. Ta on vaatleja rollis. Garbarek laseks nagu jälgida kõike seda, milles ta ise on viibinud. See on ka ilu maailm, ilmselt sellisena nagu põhjamaa muusik seda tajub. Rahulik ja stressita, oma kulgemist toimetav maailm, kuhu külaliseks saab see, kes on ka ise püüdnud puhastuda ihadest ja aplusest.
Njuueidžlikult magusad elektriliste helide akordid on taas selle piiri lähedal, mida juuksekarvagi võrra ületades muutub heli maitse läägeks. Garbarek läheneb sellele piirile, kuid kordagi ei ületa seda. Tema hõljuki rütmimootoris on kuulda pehmeid viiteid drum’n’bass’i hakitud biitidele
Vioolamängija Kim Kashashian liitub Garbareki Katché tandemiga alates teisest loost. Nimilugu “In praise of dreams” peaks endast kasvõi teoorias kujutama plaadi essentsi, kätkedes kõige enam seda, millest Jan Garbarek siin soovib kõneleda. Lihtsa põhjamaise viisi ümber toimub vioola ja saksofoni koos- ja kahekõne. Melanhooliaga looritatud lüürilisus on hapras vatises kestas, mille lumma iga järsem liigutus või noot võiks justkui killustada. See on selge ja igas mõttes klaar unistus, mida saadab summutatud kõlaga lihtne biidimuster. Kõige enam analooge võite ehk leida Jan Garbareki 1999. aasta sooloalbumilt “Rites”, kus on samasuguseid otsekui kodustuudios rütmimasinaga toimetatud miniatuurseid teemasid, mida varieerides saavutab Garbarek umbes samasuguse efekti, kui hästi lihvitud teemanti valgusvihus pöörates – peegeldused ei kordu, ükski kombinatsioon ei kattu. Kui pala lõpus Garbarek teeb õhkõrna viite ka saami joik-hüpnootikale, paneb see mosaiigis paika veel ühe olulise detaili.
“One goes there alone” on paljuütlev pealkiri viieminutilisele muusikatükile ja lugu ise kui plaadi nimiloo sujuv jätk, ehkki veel melanhoolsem, veel aeglasem. Kim Kashashiani mängus on seda poolklassikalist tunnet, mida on tema sõrmede alt kuuldud ka kreeklanna Eleni Karaindrou filmimuusikaga plaatidel. Ka seal on niisugust üksi-maailma ja rauget otsekui poolunes vaatlust. Kui Kashkashian ongi siin see üksikõndija, siis Garbareki saksofon on tema vari ja poolenisti pärisreaalsuses viibiv kommentaator-jutustaja.
Lugude pealkirjad kõnelevad siin unistajaga ka ilma muusikata “Knot of place and time” ehk aja ja koha sõlm, on midagi niisugust, mis ergutab fantaasiaid. Jan Garbareki saksofon kulgeb siin südame rütmis aega mõõtva rütmi taustal. Seesugust rahustavat tunnet ja turvatunnet sisendavat kõlailma on kuulda saksofonisti pea igal plaadil. See tundub olevat just see seesmine rütm ja tempo, milles ta ise kõige rohkem liigub. Kashakshian on nii siin kui kogu plaadil saksofoni võrdväärne partner, naiselik staatiline alge, mille ümber Garbarek teeb ringe, eemaldub ja läheneb, näib nüansirikkuses nutikama ja elavamana, kuid mitte sügavamana. Omaette küsimus on, kas teejuhiks pidada vilkamalt liikuvat saksofoni või sirgjoonelisemalt ning sihikindlamalt kulgevat vioolat. Siit aimdub taotlust, yin-yangi seost, terviku polaarsust. See unistus toimub kahekesi üksi.
Pooleminutiline miniatuurne saksofoniretsitaal “If you go far enough” hüpleb kui elavhõbedane kirgastatud rõõmupallike ja on eraldusjooneks kahe huvitava ent erineva loo vahel. “Scene from afar” sirutub Argentiinasse. Kui loo algushelid annavad tangost aimu vaid udusulg-kergete looritunud vihjetena ja nagu silmanurgast põgenenud vilksetena, siis poole loo pealt algab eksimatult see, mis teeks au parimale osale Gotan Projectist. Garbareki saksofon pajatab tema enese keeles, ei mugandu ega jäljenda, kuid nüanseerib taas ennast õigele positsioonile. Kashashiani vioola tantsib kui traagilisega üksindusepilga läbi tühja virtuaalsaali liikuv figuur. Elektroonikaga jäljendatud kontrabass tammub paigal, kuid ometi liigub temagi. Manu Katché trummiharjad klõbistavad taustal tasa uperpallitavad sünkoope ja ristirütme.
Järgnev “Cloud of unknowing” on üks plaadi tipplugudest. Ta haarab kui inertsiga kaasa Gotanliku heliilma, sulandab selle kõrbemaastikku ja heli heli haaval araabialikkust lisades tekitab sellest kujundi.
Kui kelleski urgitseb kiuslik küsimus, et mille poolest siis lihtsusse pürgiva Jan Garbareki saksofonimäng ka eriline on, siis kuulaku ta just seda lugu ja tema musitseerimist siin. Kellel on kõrvad, kuuleb siin võluri kombel tekitatud tähendusnihkeid – sama passaaži vältel võib heli geograafiline-kultuuriline kuuluvus muutuda mitu korda, põigata Norrast Lähis-Itta ja käia kaarega ära ka Indias, rääkimata tangost. Ja kas tõesti on see üks ja see sama saksofon, millega ta seda kõike mängib? Mulje jääb, nagu oleks Garbareki kätes terve arsenal araabia puhkpille ja nendele lisaks suunurgas ka tema enda saksofon. Ometi ongi see kõik üks sama pill, sama muusika, sarnane unistajate tunne, kuigi geograafiline ruum näib teine.
Muusik, kes seesuguseid metamorfoose suudab tekitada, on Meister.

Kui Jan Garbarek esimest korda Eestis käis ja siin oma esimest intervjuud andis, pidi ta vastama küsimusele, milline on siis tema nähtamatu maailm, kui toonasel plaadil “Visible World” kirjeldas ta helidega justkui nähtavat ilma. Ta rääkis tollal midagi sellest, kuidas muusikas see nähtamatu ongi alati ju muusiku ja kuulaja kaaslane. Nüüd on tema unistusteplaadil lugu “Without visible sign” – Nähtava märgita. Eks ta pajata seda alguse lõputa ning dateerimatut lugu, kuidas nimetu saab vahel nime ja tunne tabab tabamatut. Unistused küünituvad kaugele ikka ju kummalisi ulatuvusi pidi.
Ilma nähtamatu märgita peakski tähistama tagurpidi pööratult ju nähtavat maailma. Siin on nähtavaks/kuuldavaks märgiks sentimentaalne kohvikuswingi meeleolu Kashkashiani viiulilt. Aga see on kui raamitud pilt seinal, kunstiline nostalgiakild ruumist, mis eksisteerib vaid unistustes ja muusikas. Pikad rahulikud pausid keset helisid, aeglaselt kerkivad ja vaibuvad helid, distantsi markeeriva kaugusega looritatud klaveripassaažid ja mängutoosilik süütu süntesaator taustal. Vioola jutustab seda tolmukorra alt kuuldavaks saavat lugu, saksofon kommenteerib otsekui teisest mõõtmest.
Selliste piltide tekitamine muusikas vajab äärmist keskendumist ja kannatlikkust. Vaid üks kiirustav vääratus purustaks kogu lumma. Samast kategooriast lugu on ka “Iceburn”, mille staatika on veel suurem ja kus erilist transformatsiooni jää kuumutamisel tahkest olekust voolavasse nagu ei toimukski. Nii Erkki-Sven Tüür kui ka Helena Tulve on oma muusikas jääd sulatanud ning nende puhul on muutuste kirjeldamine toimunud hoopis avaramal skaalal. Garbarek uurib lihtsalt detaili lähemalt – tundub. Tema jää ei sula nii hõlpsasti.
Vestlus kiviga ehk “Conversation with a stone”on taas tüüpiline Garbarek ostinaatse hüpnootilise rütmiga ja malbelt rulluva helikanaga, millele tema saksofon joonistab mitmesuguseid mustreid, kus aimdub aja jooksul muusikusse kogunenud tarkust ja oskusi. Kuigi juba loo pealkiri kõneleb äärmisest staatikast ja ühtlasi kamakaks tardunud suurest kogusest ajast, võiks Jan Garbareki muusikat võrrelda pigem puuga. Kõik on orgaaniline, juurtest kuni ladva leheotsteni ilmneb tajutav seos.

Jutu algus (“A tale begun”) on tegelikult plaadi lõpp. Tuleb kunagi aastate pärast järgmine plaat, küll siis saame teada, milline see alanud lugu on tegelikult. Suure tõenäosusega võime seda siiski arvata juba tänagi. Aga kui muusikaliselt, siis “A tale begun” koosneb lakoonilisest mõnenoodilisest meloodiast, mis osutaks justnagu keskaegsele helikasinusele. Ülesalvestustega saksofonid mängivad unisoonis pikki noote, kooskõlades on lõpetamatuse pinget. Raske on tekkivat tunnet kirjeldada nukruse või melanhooliana, kuigi see oleks ehk kõige lihtsam. Pigem võiks ehk rääkida hardusest ja pühalikkusest, mis pole otsemõttes religioosne, küll aga ülimalt lugupidav ja andumuslik.
Andumust eeldab plaat ka kuulajalt. Ka kannatlikkust, kuna Garbareki uus muusika pole pärit praeguse tsivilisatsiooni sagivast keskmest, linnakeskkonnast. Ta on loonud kui kaitsva kookoni sellesse maailma ja kutsub unistajaid seal kuulamise ajaks viibima. Mitte selleks, et unustada ja põgeneda, vaid tundub, et pigem ennast laadima, et väljununa mõni väärt tegu korda saata. Selle nimi on positivism.