Jason Carter maalis muinasjutumaailma

21. oktoober 2005

Eestis annab edukalt kontserte mitmekülgne briti kitarrist Jason Carter, kelle käes kõlas kaunilt nii Bach kui maailmamuusika võnked.

Inimene, kes jutustab koos muusikaga oma elust, ei ole pelgalt esineja, vaid osa publikust, kellele ta seda räägib. Just selline inimene, Jason Carter, oli eestlaste ees 20. oktoobril teater NO99 väikses saalis.

Muljeid kontserdilt vahendavad Marit Mihklepp ja Katre Kasemägi Jazzkaare veebitoimetusest.

Kitarr tuksus Jason Carteri käes kui süda. Kuulates pilli, meest ja muusikat nende vahel jäid vaid vaikuses lahvatavad värvid. Kord tundlikult tundravärvilised või metsade-merede tooni, siis hoopis intensiivselt jõuliselt vikerkaaremustrilised.

Jason Carter viis rännakule paikadesse, mis on talle eriliselt palju tähendanud. Tema looming oli segu maailmamuusikast, selle rütmidest ja keeltest. Läbi selle sai publik kogeda ümbermaailmareisi: India ookeani veealust rikkust, Araabia kõrbetormide kohinat, Hispaania tänavaid, Soome lumevaikust. Ometi toimus kõik sealsamas sellel hetkel, kui ta seisis inimeste ees ja mängis.

Carter rääkis siiralt oma lugudest, kuid tema minimaalses sõnakasutuses oli kirjeldamatu hulk sooja huumorit, siirast imetlust maailma vastu. Publik vastas pühendumisega, kuulates iga kord ära kitarri viimase noodi kustumise ning alles siis vabanes kaunist tardumusest ja aplodeeris.

Vastastikune tänulikkus hõljus pühalikhubases ruumis, kus helid voogasid üle aja ja ruumi. Inimesed justkui hingasid muusikat ja unustasid oma surelikkuse, igaüks neist kahekesi selle iseenda kitarriga.

Jason Carter ei vajanud kordagi noote, kõik tuli otse seestpoolt. Kohati vajanuks muusika vähemalt kaht kitarristi, kuid seal oli vaid see üks kummaline mees oma kümne sõrmega. Mees, kes mängis samasuguse pühendumusega klassikalist Bachi, katkendeid muusikalidest “Porgy ja Bess” (“Summertime”) ja “Helisev muusika” (“My Favourite Things”), flamencot, araabia rütme ning loomulikult omaenese loomingut.

Carter oli mees, kelle publik kaks korda tagasi kutsus ning kes siis meile kõneles, et kitarrimängijad otsivad oma pidudel klassikalisele kitarrile uusi mängimisvõimalusi. Carter hoidis pilli kui tšellot oma jalge vahel, lõi kuidagi kummaliselt keeled lahti ja siis sõrmitses. Teisel korral mängis ta täiesti uut lugu “Northern light”, mille puhul ta polnud kindel, et seda mäletab.

Valge tiib tema pluusil näitas, et meil polegi vaja linnutiibu, kui saame mõtetes ja tunnetes lennata just nii kaugele, kui ise soovime.

Tundemuinasjutu vestja tõi meie kõrvu kõik klassikast absurdini, kõrbekuumusest jäise õhuni. Jason Carterist õhkus sensuaalsust nii maailmast kõneldes kui kitarri sõrmitsedes. Ta köitis eestlased üheksainsaks tõeliselt vaatavaks silmaks imepärase maailma unistuslikes reaalmaastikes ning näitab siit saadud tunnet kunagi kellelegi teisele, keda kohtab oma rännakul.