Jazziklubi avajämm oli kui kohtumine vanade tuttavatega

09. september 2006

Eesti Jazzliidu hooaeg algas 8. septembril tujuküllase avajämmiga, kus võis kuulda spontaansetes koosseisudes meie jazzitippe.

Eesti Jazzliidu hooaja avamine 8. septembril Teatri NO99 jazziklubis pettumust ei valmistanud. Näha sai Eesti džässmuusika absoluutset koorekihti tegemas seda, mida nad kõige paremini oskavad – koos musitseerimas ja sellest tõelist naudingut tundmas. Jam-sessioonilt saadud muljeid vahendab Ivo Heinloo.

Publiku viis õigele lainele Jaak Sooääre poolt “staažikaks jämmbändiks” tituleeritud koosseis Reigo Ahven trummidel, Toivo Unt bassil, Raivo Tafenau saksofonil ja Jaak Sooäär kitarril. Nende esituses jõudsid kuulajani ühtmoodi nii Miles Davise eksperimentaalne vaim, John Coltrane´i improvisatsiooniline geenius kui ka Horace Silveri mahedus.

Suhteliselt ontliku alguse järel kulges õhtu aga ühele õigele jämmile kohaselt juba spontaanses võtmes, kus igaüks võis suvalisel hetkel protsessi lülituda. Koosseisud vahetusid sujuvalt ning seda vahel isegi ühe loo kestel. Miski polnud täpselt ette määratud, ometi näis kõik väga enesestmõistetavana.

Raske, kui mitte võimatu, on sellest meeldejäävast sessioonist üksikuid kõrgpunkte välja tuua. Kontserdi algul lõhkas energiapommi kaasakiskuv blues. Kui Raivo Tafenau saksiga lõid kampa Siim Aimla ja Meelis Vind, tõstis torudetrio temperatuuri NO-teatri väikeses saalis laeni. Teist korda said kõik puhkpillid kokku pikas latiinohõngulises palas, kus torudel ütlesid oma sõna sekka nii Tafenau, Vind, Teet Raik, Raul Sööt kui ka mitmed teised. Igaüks pakkus kuulajale oma parimat – Sooäär näiteks eksperimenteerimise lusti ja äraspidistesse maailmadesse rändamist, Vind sügavust ja emotsionaalsust, Sööt arranžeerija eelarvamustevaba lähenemist standarditele.

Instrumentalistidega samaväärse elamuse serveeris õhtu vokaalosa eest hoolitsenud Kadri Voorand, kelle põnev häälekasutus ja viimistletud skättimistehnika leidsid taas kord tõestust nii bebopi tõlgendustes kui ka Otis Blackwelli legendaarse hiti “Fever” töötluses. Vanemate kolleegide varjust kerkis esile teinegi noor talent, pianist Holger Marjamaa, kelle etteasted pälvisid kõige tulisema aplausi.

Küllap leidis avajämmist, millel seljataga juba väike traditsioon, igaüks endale midagi erilist – kelle jaoks on see avaakord hooajale ja märk džässisügise algusest, kelle jaoks särav staarideparaad, kuigi staar on džässi jaoks loomulikult tundmatu mõiste. Või ka lihtsalt üks rõõmus jällenägemine. “Kõik ju vanad tuttavad,” märkis jämmil osalenud saksofonist Raul Sööt ning see ütlus peab tõepoolest paika.

Üks, mis kindel – avajämm andis kinnitust, et Eesti džässi hetkeseis on hea. Ja kui avamisele kohale tulnud meeldivalt rohkearvuline publik ka edaspidi Jazzklubi keldrisaalile truuks jääb, siis pole küll põhjust millegi pärast muretseda.