Jazziklubi: Fusion Service´il on isikupära ja julgust

20. september 2005

17. septembris esines Teatris NO99 tegustevas jazziklubis noor kollektiiv Fusion Service. Kuldsed jazzistandardid kõlasid värskelt ja isegi klubilikult, kirjutab Ester Eggert.

Laupäeval 17. septembril vallutas Eesti Jazziliidu jazziklubi andekatest noortest koosnev ansambel Fusion Service. Kuna rahvast oli tavalisest ehk veidi vähem jäi ruumi ka hingamiseks ja muusikasse süvenemiseks.

Ester Eggert Jazzkaare veebitoimetusest käis kuulamas.

Fusion Service on tegelikult uus nimi juba kauem tegutsenud koosseisule Tripodio Ovisupilios, mis omakorda oli modifitseeritud versioon Trio Rubatost. Ansambli koosseisu kuuluvad noored, kuid siiski juba mõningase kogemusega muusikud. Mairo Marjamaa, Karl Kanter ja Peedu Kass õpivad alanud õppeaastast Otsakooli esimesel kursusel. Lisaks teeb Fusion Services kaasa Mairo Marjamaa noorem vend, üliandekas 12aastane klahvpillimängija Holger Marjamaa.

Tavakoosseisust puudus trummar Kaarlo Nõmmsalu, kes hetkel viibib väljaspool Eestit. Teda asendas Boris Hrebtukov, kelle õpingud Otsakoolis katkestati eelmisel aastal ning nüüdseks teenib ta võid leiva peale ansambel Nexuse trummarina. Külalisesinejana tegi kaasa Otsakooli kolmandal kursusel õppiv ning juba mõningast tuntust kogunud saksofonist Kristjan Mazurtšak.

Noorte esituses kõlasid selliste jazzilegendide nagu Pat Metheny, Mike Sterni, Charlie Parkeri, Chick Corea jt kirjutatud lood. Olgugi et kunagi uudsetest saavutustest on enamuses tänaseks saanud standardid, suutsid noored enda käekirja maksma panna. Pea kõigi lugude juures oli tehtud nii suuri muutuseid, et vaid teema jäi tuttavlikult kõlama. Arranžeeringud olid kaasakiskuvad ning kaugel vanamoelisusest, kaldudes lõpptulemusena sageli ka klubilikuma muusika valdkonda. Omapära lisas veelgi pärast vaheaega esitatud omalooming.

Instrumentalistide tasemest rääkides tuleb kindlasti meeles pidada, et tegemist on noorte ja kohati isegi väga noorte muusikutega. Vaieldamatult on koosseisu säravaim täht ja tulevikutegija Holger Marjamaa, kuid isegi tema soolodel ja fraseerimisel on kindlasti veel arenguruumi.

Mairo Marjamaa saksofonitoon on viimase kuu jooksul küll tugevalt paranenud, aga siiski kipub ta vahel veidikene üle pingutama ja ummikusse jooksma. Peedu Kass on ilmselt kõige kiiremini arenev persoon selles koosseisus, kellele tuleks vaid soovida jõudu harjutamisel. Karl Kanter püsis igati enda ülesannete kõrgusel vähemalt saate ja teemade mängimisel, kuid tema soolodest ootaks tulevikus vähem blokkide kasutamist ja rohkem konkreetseid mõtteid ning mitte lihtsalt katkematuid noodijadasid.

Boris Hrebtukov jällegi on vaieldamatult väga andekas trummar, kes enda ameti põhifunktsioonide osas laitmatu, toimides nagu rütmimasin või programmeeritud robot. Ehk jäi vaid veidi puudu emotsioonist.

Tegemist on noorte ja kiirelt arenevate muusikutega, kellele peaks soovitama natukene tagasihoidlikkust, sest nagu öeldakse „suur tükk ajab suu lõhki.“ Koosmängu kogemust on neil kõigil, kuid mõningaste instrumentaalsete prohmakate vältimiseks võiks ehk järgmisel korral lugude valikuga tagasihoidlikum olla. Sellest hoolimata kuuleme neist kindlasti tulevikus veel palju.