Jazzimaal kui ruum, kohtumispaik, võimaluste väli ja unistus

20. detsember 2011

Helen Hindpere kirjutas kultuurikajastamise foorumi LUUBI ALL noorte kriitikute võistlusel Tallinna Lauluväljakul Eksperimenta! triennaali raames toimunud Jazzimaali kontserdist. Arvustus pälvis konkursi I etapil parima muusikavaldkonna teksti auhinna.

KONTSERDIRETSENSIOON
Jazzkaar, 30. aprill, Jazzimaal, Lauluväljaku Klaassaal, Eksperimenta!
Autor: Helen Hindpere

Jazzkaare lõpulaupäeval, 30. aprillil 2011 toimunud Jazzimaali kontserti oleks ühekülgne hinnata vaid muusikalisest küljest lähtudes. Juba nimigi tõotas, et tegemist on üritusega, mis ühelt poolt väljub tavapärastest kontserdiraamidest – sedavõrd, kuivõrd džässifestivalil sõna „tavapärane“ üldse kasutada saab – kuid teisalt siseneb asja tuuma varasemast suurema sügavuse ja hooga. Nimelt leidis Jazzkaare ja Sally kunstistuudio ühiskorraldusena aset juba mitmendat aastat kahe kultuuriliigi süntees, kohtumispaik. Siin muutuski oluliseks mõiste „ruum“.

Mõiste „ruum“ algas asukohast. Sel aastal oli Jazzkaar maandunud Lauluväljaku Klaassaali valgussoojusesse, kultuuri peaväljaku sopistatud majaüksusesse. Hiigelakendest loksus sisse avarust ja merelähedust, laupäeva pärastlõuna „kallas end“ paberiga kaetud põrandale, otse muusikute jalge ette. Ning üle paberipinna ronis tüdrukuid ja poisse nagu ämblikke, küünitudes siia-sinna värvitopse pintslitega segama – lisaks džässmuusikutele olid kohal ka kunstikoolide noored.

Kuid kunst ei olnud vaid põrandal – kogu maja täitis kooliõpilaste kaasaegse kunsti triennaal „Eksperimenta!“, mida ühendavaks teemaks oli samuti „Ruum“. Näitus koosnes eri maade noorte arusaamistest ruumist – esindatud olid ühiskondlik ja isiklik ruum, ruum kui kohtumispaik, võimaluste väli ja unistus.

Jazzimaal keskendubki ruumile kui kohtumispaigale ja võimalusteväljale. Ei ole üllatav idee ühendada omavahel heli- ja visuaalkunsti, eriti kui esimese näol on tegemist džässiga – on ju mõlemal ülitähtsaks komponendiks improvisatsioon. Ürituse eesmärgiks on võimaldada kõla- ja pildikunstnike vastastikune inspiratsioon – eri mõjude-tajude kohtumine, ühel ajahetkel üheks saamine läbi kultuurivormilise tõlkimise – võimaluste väli.

Projektis osalejateks on ühelt poolt valitud erksad, alles uurivad ja otsivad kunstikoolide noored ning teiselt poolt staažika õpetamiskogemusega Siim Aimla koos Oceans 4-ga, ühega enda mitmetest muusikaprojektidest.

Nii jõudiski Jazzimaal omalaadsel viisil džässi tuumani – improvisatsiooni, otsingu ja kordumatuseni. Helid, mille järgi värve valima hakati, olid uurivalt-luuravalt spioonlikud, ootamatud oma aktsentide asetuses ning kummalistes kõlatoonides. Põnevust lisas Panu Savolaineni, noore soome muusiku mängitud vibrafon, mis modernsesse õhkkonda sobivat kargust ja siledust lisas. Koostöös Siim Aimla saksofoniga võis tulemusele nimeks anda 21. sajandi džäss.

Ammutades noorte kasvavast abstraktse joonega ühistööst pidevalt inspiratsiooni, sisenesid muusikud tasahilju märksa õhulisemale helimaastikule. Neli muusikut saavutasid üllatava mitmekihilisuse ning suutsid stiilidel varieeruda õrnadest ballaadidest erksa aktiivsuseni, kaotamata sellega enda muusikalist terviklikkust.

Tasased, jätkuvalt otsiva loomuga palad mõjusid impressionistlikult, meenutades uduseid pastelse paletiga loodusmaale. Isegi Marti Tärni mängitud basskitarr ega Reigo Ahvena trummid mõjunud kohatult, vaid andsid ballaadidele tumedamat salapära ja hommikust jahedust, viies muusika kohati pea et meditatiivsuseni.

Kiiremad palad aga haarasid oma tugevavärvilisuses ja nooruslikkuses, saades selget inspiratsiooni noorte kirevast kunstist ja lustlikust innukusest. See oli koht saksofonile säramiseks – ning seda päikselisust ja intensiivsust sai Siim Aimla poolt küllaga.

Hiljem eksiti koos võõramatele radadele, andes muusikale idamaisema käigu. Meenusid kevaded Jaapanis koos kirsiõite ja templitega. Ka kunstnike käed muutusid siin nõtkemaks ning paberitele tekkisid ringid ja spiraalid, mis alles saksofonisoolo lõpuga peatuda otsustasid.

Kontserdi üldine atmosfäär ei rabanud eksootilisuse ega kuumade rütmidega, mida ehk Jazzkaare populaarsematel kontserditel nautida võis, vaid imbus selle asemel eestlaslikult tagasihoidlikult, kuid sügavalt mõtte- ja hingesfääri. Muusika oli üleni kevadine, kajastades tolle aastaaja mõlemat äärmust – nii õrna õidepuhkemise ajajärku kui ka tormilist ja nooruslikku värvimöllu.

Kohale tulnud inimhulk lahkus siira naeratusega tagasi kevadõhtusse, nende seas minagi. Tegemist oli olnud lihtsa ja kultuurse laupäevaga, mille üle saab hiljem vaikselt omaette rõõmustada. Siim Aimla ja Oceans 4 poolt ei kõlanud küll pisarateni liigutavat esitust, kuid päise päeva ajal seda ehk ei ootagi. See-eest meeldiva muusikaelamuse sai kindlasti kätte, mis pani mõtlema sellele, et avalikes kohtades ja eriti kunstinäitustel võiks džässbände olla kuulda rohkemgi veel.

Kasutatud materjal – Jazzkaare kontsert Jazzimaal, kava, 30. aprill, 2011.

LUUBI ALL konkursi ideeks on julgustada noori kirjutajaid jälgima, väärtustama ja tulevikulugejale talletama meid ümbritsevat kultuuri. Konkursi fookuses on muusika, tants, kunst, film ja interdistsiplinaarsed üritused.

Allikas: www.luubiall.ee