Jazzis ruulivad nüüd vokalistid

15. september 2003

Sellise järelduse teeb ajakiri Billboard, olles teinud põgusat tutvust ookeanitaguse jazzi müügiedetabeliga.

Ligemale aasta on ajakirja Billboard koostatava jazziedetabeli tipus püsinud Norah Jonesi album “Come Away With Me”. Kui mitte lõppenud, siis vähemalt vaikinud on poleemika, kas noore lauljatari plaadil kõlavad laulud on ikka jazz või pole seda. Nii näiteks aktsepteeris ka ajakirja Down Beat kriitikuteküsitlus Norah Jonesi nime jazzilauljate seas. Faktid kõnelevad sedagi, et Jonesi plaat on maailmas jõudnud 15-miljonilise müüginumbrini.
Ameerika jazzitabeli menukaimate loetlemine jätkub kanadlanna Diana Kralli nimega, kelle plaate on samuti müüdud miljonites ja keda meelsasti eksponeerib oma veergudel ka kõmuajakirjandus. See, et tegemist on jazzilauljaga pole takistus, tähtis on, et tegemist oleks eduka persooniga. Veel figureerivad müüduimate plaatide loetelus uustulnuk-meeshääl, kahekümnene Peter Cincotti. Samuti teine uus tulija on Lizz Wright. Silmapaistval kohal on Jazzkaare üks mõne aasta tagune külaline Diane Schuur oma uue plaadiga. Tugevalt rivis on crooner Tony Bennett ja jazzilike standardite plaadi teinud poppar k.d. Lang, keda samuti on heaks arvata nüüd jazzilauljate kilda.
Eksperdina saab Billboardi veergudel sõna Ulf Lundvall, kes plaadifirma Blue Note tegevjuhina on edendanud Norah Jonesi karjääri. “Inimhääl ja laulutekstid on põhiline tegija,” kommenteerib Lundvall. “Lauljate puhul on kuulajatel kergem siirduta popmuusikast jazzi juurde. Selleks, et saada tõsiseks jazzifänniks, kuulata näiteks Charlie Parkeri või Joe Lovano mängu nüansse, on vaja treenitud kõrva. Instrumentaalse jazzi ja ütleme rockmuusika vahel on päris suur erinevus.”
Lundvallil on minevikustki ette näidata silmapaistvaid tulemusi vokaaljazzi vallas. Just tema aitas haljale karjäärioksale niisugused tunnustatud jazzlauljad nagu Patricia Barber, Cassandra Wilson või Kurt Elling. Samuti on ta varasematel aastatel aidanud edendada Bobby McFerrini ja Holly Cole’i karjääri.
Et popmuusika ja jazzi liitu veelgi tihendada, on Ulf Lundvall nüüd sõlminud jazziplaatide tegemiseks lepingud selliste tuntud (pop)lauljatega nagu Van Morrison ja Al Green. Neist esimese album “What’s Wrong With This Picture?” näeb Blue Note’i märgi all ilmavalgust 21. oktoobril ning Greeni plaat “I Can’t Stop” ilmub 16. novembril.
Samas on Norah Jonesi tähelepanuväärne kommertsedu parandanud Blue Note’i finantsolukorda sedavõrd, et senisest julgemini võivad ennast tunda ka selle plaadimärgi all “pärisjazzi” mängivad nimekad muusikud nagu Joe Lovano, Greg Osby, Pat Martino ja Jason Moran. Enamgi veel, uute tähtedena on plaadifirma sõlminud lepingud trompetistide Terence Blanchardi ja Wynton Marsalisega.
Blue Note’i edu on vallandanud plaadifirmade võidujooksu vokalistidele. Verve Music Groupi president Ron Goldstein möönab Billboardi veergudel samuti, et vokalistidel on kuulajatega märksa kergem kontakti leida kui instrumentalistidel. Goldsteini sõnul pole Verve lipu all olnud sugugi lihtne sooritada kursimuutust vokalistide eelistamisele, kuna tegemist on ikkagi suurte traditsioonidega plaadifirmaga, mille tugevaim külg on läbi aegade olnud just instrumentalistid.
Kuuldavasti on Verve viimasel ajal puhastanud oma klientuuri ja loobunud plaadilepingutest osa artistidega, kelle plaatide müümine valmistab peavalu. Uhkusega kuulutavad nad aga niisugustele artistidele kodu olemist nagu Wayne Shorter, Herbie Hancock, Roy Hargrove ja Michael Brecker, kelle puhul saab rääkida nii tuntusest kui kommertslikust edust.
Hetkel on jazzmuusikast olukord selline, et isegi niisuguse kuulsa plaadimärgi nagu Verve puhul on põhjust väga edukast jazziplaadist juttu teha juba 30 000-lise läbimüügi puhul. Viimastel aastatel on asi aga plaadituru üldise languse juures läinud allamäge ka väga tuntud jazziartistidel. Seda muidugi eelkõige neil, kes ei laula, vaid mängivad pilli, vokalistide puhul on asjalood teised.
Seepärast panustavadki plaadifirmad praegu lauljatele ning käimas on võidujooks uue Norah Jonesi leidmiseks, milles osaleb kaudsel moel ka Hedvig Hanson plaadiga “What Colour Is Love?”
Ron Goldstein arvab, et jazzi kommertsliku allakäigu on põhjustanud liigne intellektualiseeritus ja keerukus. Suurem osa publikust ei leia sellega kontakti ega polegi suutelised kui nad ka väga sooviksid. Vokaaljazziga on olukord aga veidi teine, sest alati on võimalik leida niisuguseid vanu tuntud meloodiaid, mis inimestes klikivad. Kasvõi mõned George Gershwini laulud, mida on esitanud mitu põlvkonda lauljaid. Uutest tähtedest, kes tegemisel, mainib Billboard itaalia päritolu njuujorklase Chiara Civello nime. Veidi üle kahekümnene Jane Monheit on juba tegijanimi.
Euroopas on saksa plaadifirma ACT Records panustanud rootslannale Rigmor Gustafssonile (esines Jazzkaarel 2002. aastal), kellelt augustis ilmus plaat “I Will Wait For You”. Inglismaal kõmas muusikapress mais, kui Universal sõlmis miljoninaelase lepingu noore meeslaulja Jamie Cullumiga. Näiteid uutest lauljatest, keda turustatakse jazzi sildi all, koguneks loetelu jätkamisel pikk rida.
Jazzi idioomi muutumisel osutab seegi, et vanadest tegijatest on järgmisel aastal oodata kantri ja ooperi juurest nüüd jazzi vankrile hüpanud Linda Ronstadti ja George Bensoni plaate. Samuti on jazzmuusikute ritta võetud juurterocki mees Boz Scaggs ja New Orleansi muusika suurkuju Aaron Neville.
Hääl loeb.