Kontserdikaja: Jazzkaar: Mats & Morgan tuli innukalt

23. aprill 2005

Jazzkaare avas 22. aprilli õhtul rootsi ansambel Mats & Morgan, kes turgutas kuulajaid meeleoluka frankzappaliku jazzrockiga. Jazzkaare veebireporterid uurisid publikult arvamusi.

Reedel 22. aprillil toimus Sakala keskuse suures saalis tänavuse festvali esimene kontert, mille kangelaseks oli frankzappalik progressiivse jazzrocki esindaja Mats & Morgan .

Lavale astusid viis kirglikku muusikut: Mats Oberg (klahvpillid), Morgan Ågren (trummid), Robert Elovsson (klahvpillid), Jimmy Ågren (kitarr), Tommy Thordsson (bass).

Kontserdil viibisid Jazzkaare veebitoimetusest Helen Oja, Eliis Vennik, Marit Mihklepp ja Georg Brinkmann. Noored reporterid toovad teieni meeleolusid 16. festivali ametlikult avakontserdilt.

Kogu õhtu vältel oli muusika ja valgus omavahel tihedalt seotud, hüpnotiseerivad valguslaigud täiendasid psühhedeelselt kummalist helimaastikku. Helides oli valgus ja valguses heli. Mats & Morgan teevad tardumusest äratavat muusikat, parajalt mässumeelset, et helide võnkumist oma kehasse lasta. Publik lasi rütmidel endast läbi voolata, lubas liikuda kehal ja vabaneda mõttel.

Mats Oberg laulis ainult korra, kuid seda mõjuvamalt. Tema hääles oli veidrat mahlast tundlikkust, mis kutsus kuulajaid enda sisse vaatama.
Nauditav oli vaadata muusikute, kes tõepoolest olid kohal, suhtumist oma tegevusse. Nende omavaheline soojus kiirgus publikuni vallatute helimängude vahendusel ning kontserdi lõpus hüppas kogu bänd laval ühes rütmis, samal ajal oma pille mängides. Kuulajateni jõudis vahetu tunne, armastus muusika vastu ja eneseleidmine kesk helide virrvarri.

Meeleolu jäi õhku rippuma. Midagi kogunes hästi palju ja midagi võeti sama palju ka ära. Ehk selline muusika peabki tekitama energia- või õhuvahetuse, et uutele mõtetele ruumi teha.

Olgugi et kolmandiku jagu istepinke jäid tol õhtul tühjaks ja rahvas oli küllatki hajutatud ning vaoshoitud, suutsid pillimehed luua nauditava ja muheda õhkkonna.

Publik rääkis vahetult pärast kontserti:

Mihkel Raud (36), ajakirjanik ja muusik:”Tulin tänasele kontserdile ühegi eelarvamuse ja ootuseta. Nagu puhtale lehele. Olgugi et Sakala suur saal siiski veel küllalt jahe oli, meeldis mulle väga saali enda olemus – sellest oli kujunenud nagu salong või klubi, mis ei võimaldnud kontserdil kujuneda tavaliseks akadeemiliseks kontserdiks, vaid vastupidi tekitas mõnusa õhkkonna.
Muusika iseenesest oli justkui vanamoeline, ja siinkohal sõna vanamoeline mitte üldse negatiivses tähenduses, vaid just meeldiv. Meenub kaheksakümenendate fusion, mida meilgi viljeldi, kuid kehvemini kui täna seda Matsi ja Morgani esituses kuulda võis. Kontsert tõepoolest meeldis!”

Guido Kangur, näitleja:”Meeldiv kogemus. Tulin siia, kuna kontserti seostati mitmel pool Frank Zappaga, kes mulle väga meeldib. Üldiselt armastan sellist rahulikumat jazzi, aga see oli väga mõnus elamus. Siia saali sobis väga hästi!”

Doris (15) ja Diana (15), õpilased:”Hästi positiivse elamuse saime! Eesimene kord, kui midagi sellist kuulama tulime. Muidu kuulame ikka pigem rocki kui jazzi, aga see oli väga hea. Varem ei olnud me eriti neist esitajatest midagi kuulnud, tuli idee, et vaataks järgi, mismoodi kõlab.”

Mari (35), haridustöötaja:”Tulin siia pisut teadmatuses, millega täpselt tegu on. Ootasin midagi pisut kergemat ja lihtsamat, aga muidu täitsa meeldis. Omapärane muusika, igapäevaelus ei kuula sellist muusikat pea kunagi. Jazz ja rock sulandusid üksteisesse päris hästi, huvitav lahendus.”

Sven, muusik ja muusikaõpetaja:”Ühendatud küll jazz ja rock, aga siinkohal ei oma üldse tähtsust, milline neist osapooltest laval domineeris ja rohkem kõrva jäi. Tähtis on ansambel omas elemendis ja enda huvitavates väljundites.
Ma jäin väga rahule, muusikas oli fantastiline energia ja ülim täpsus, mida tõepoolest esile tooksin. Hinne viis pluss! Iga mees täitis oma ülesannet, igal mängitud lõigul oli oma mõte ja miski ei olnud nö niisama mängitud. Kasutati keerulisi rütme ja helipilt oli väga mitmekihiline. Selle tõttu võis pinnapealselt kuulates olla mõneti raskesijälgitav ega pruukinud kuulaja sellest nii hästi võib-olla aru saada. Aga kui juhtud olema Matsi ja Morgani muusikale vääriline kuulaja, siis mõistad kui hea asjaga tegu on.”

Pauliina (18), õpilane:”Minu jaoks oli see liialt tusane ja väga vali, millest viimane võib olla tingitud ka minu istumiskohast otse kõlari all. Tegelikult olen oma mõlema käega erinevate muusikastiilide, nagu näiteks jazz ja rock, ühendamise poolt, aga tänase esineja puhul oli see liiga kaootiline. Võrdleksingi kogu esitust kaootilisusena. Positiivsete asjadena märgiksin kindlasti ära valgustehniku töö ja ka Mats Öbergi laulu, mis oli midagi tõeliselt erilist enamus muu muusika kõrval. Aga sümpatiseeris ka Morgani trummisoolo kontserdi lõpus.”

Anu (53), raamatukogutöötaja:”Kontserdile tulime sellepärast, et meie kodus kuulatakse Frank Zappat. Minu mees on suurem asjatundja, Frank Zappa oli tema esimene muusikaarmastus. Minu arvates oli kontsert ootuspärane, Frank Zappal siiski vokaali rohkem. Lõpulugudes oli kõike kokku segatud, see oli huvitav.”

Liis (16), õpilane:”Praegu on täiesti tühi olemine, aju oleks nagu tühjaks imetud. Hea tunne jäi, sest muud mõtted on hetkeks kadunud.”

Rasmus (18), raadiotöötaja:”Nüüd on küll selline tunne, et tahaks pilli (basskitarri) minna harjutama ja uut lugu välja mõtlema.”

Juhan (21), Muusikaakadeemia tudeng:”Nad mängisid hästi, kuid pole päris minu maitse. Natuke ehk liiga tehniline. Muusika võib kiire olla, kuid umbes 10% repertuaarist. Samas pole ma ise palju Zappat kuulanud. Et uut teada saada, peab ringi liikuma ja erinevaid elamusi koguma. Muusikat ju tegelikult ei saa liigitada, kõik on lihtsalt nii erinev.”

Kalle (49) ja Andreas (35):”Kontserdi alguses mõtlesime, et see võiks läbi saada, kuid saund läks järjest paremaks. Meie sõber (kes oli juba lahkunud) teab kõiki Zappa lugusid peast. Tema arust oli Zappa muusikaga halvasti käitutud, oma improvisatsioonid olevat lausa mõrtsuklikud. Samas iga bänd tõlgendab helimaailma omamoodi. Trummar oli tõesti supertasemel. Kahjuks pole pooligi Zappa plaate kuulanud, sest kui hakkad teda kuulama, siis enam mitte midagi muud ei kuulagi.”

Urmo (22), tudeeriv arhitekt:”Mina olengi 70. aastate progressiivse roki kuulaja. Olin väga vähe maganud, aga kohe kontserdi algus äratas oma rütmidega. Mats klahvidel oli vitaalne, tema harmooniatunne oli super, eriti soolodes. Sellel mehel on tõepoolest filigraanne tunnetus. Kui valgus tema peale langes, oli see täielik ilu kaemuse kogemus – naeratav inimene vabalt ja liikuvalt muusika lainetes.”

Erik(25), trummar:”Tegelikult tunnen seda trummarit, aga bändi ennast kuulen esimest korda. Kontsert oli hea, nagu seks ja sööminegi. Psühhedeeliline muusika, mitte mingi tavaline snoob jazzbänd.”