Jazzkaare kõige vabameelsem publik

26. aprill 2015
Minna Sild

Jazzkaare teise laupäeva hommikul Foody Alleni ja Vaba Lava hoonesse sisenedes avanes uutmoodi vaatepilt. Latte-topsi või veinipokaaliga viisakad jazzifännid olid kahanenud pisikesteks paigalpüsimatuteks naerusuudeks (aususe huvides tuleb märkida, et mõne suu ümber oli siiski täheldatav ka nutuvõru), kes kontserdi ootamise saginas mänguautodega ringi tuututasid ja jäätisekokteili limpsisid. Kui kogu see trobikond lõpuks saali mahtus, ei olnud tal muidugi mahti vaikselt kontserdi algust oodata, vaid ta pidi üle uudistama kõik saali valgemad ja pimedamad nurgad, lehvitama sõpradele, katsetama toolide turnitavust, proovima korduvalt, kas mõnusam on enda tool või isa süli, moe pärast veidi jonnima, kui tuttavad käed tulid kampsunit seljast võtma või nina nuuskama, uudistama kõrvalistujaid ja tegema palju-palju muud. Keset mõnusat saginat ja naerulaginat asusid lavale neli poissi, igaüks omamoodi pilli juurde. Hiljem selgus, et need on Raul, Joel, Heikko ja Kaspar. Ja siis tuli mikrofoni juurde üks suure habemega onu, kes end Genkaks nimetas ja kontsert võis alata.

Soojenduseks proovisime jazz-võimlemist ja siis alustas Genka räppides-lauldes-deklameerides laulu „Juba linnukesed…“, aga tema laulusõnad olid palju omanäolisemad, põnevate teemakeerutustega. Oma ala tippudest koosnev bänd mängis taustaks mõnevõrra tuttavaid jazzistandardeid ja see kõik sulandus imehästi kokku. Seejärel pidid käed tõstma need, kes vanemate sõna kuulavad (keskmisel hulgal  kerkis pigem suuremaid käsi) ning need, kellele meeldib kodus arvutis olla (väga suurel hulgal tõusis pigem väikseid käsi). Ülestunnistuse järgselt kuulsime, mis sai mutionust aasta pärast suurt pidu. Tuli välja, et põder oli talle iPadi kinkinud ja mutionu ei roninudki enam urust välja, polnud tal ka sõpru, noori ega vanu. Uuenduslikud laulusõnad panid rõõmust kilkama lapsevanemad ning seda tegi kindlasti ka laulu järgne üleskutse, et lapsed loeksid raamatuid ja käiksid arvutis istumise asemel õues ilma nautimas. Tundus, et Genka teab täpselt, kuidas ühe kontserdiga nii väiksemaid kui ka suuremaid rõõmustada. Ta kutsus lapsi lava ette hüppama, nii et nad õhtul vara magama läheksid ja vanemad saaksid omaette olla. Kõik lood, nende seas näiteks „Rongisõit“ ja „Põdra maja“ olid lahendatud õpetlikult ja humoorikalt, ning lisaks sellele oli kogu saalitäiel aeg-ajalt võimalus kaasa räppida. Kontserdi lõppedes pälvis koosseis tormilise aplausi, millega publik lisalugu nõudis. Sellega hätta ei jäädud, algas pudikeelne jazz-räpp. Esialgu räppis Genka ja siis said võimaluse lavale astuda väiksed julged ja isegi üks täitsa suur julge MC,  kelle vapper saali naerutav etteaste oli kirsiks tordil.
Publik võttis tõeliselt vabalt ja nautis kontserti piiranguteta. Kes tahtis, see ronis toolilt maha ja hüppas ohjeldamatult kaasa; kes soovis samal ajal ka maitsemeeli kosutada, ampsas jazz-hopi kõrvale püreed või limpsi; kellel muusika tunded täitsa lakke viis, kallistas korduvalt kõiki ümberolijaid; kes julges, läks lavale räppima või vaikides mikrofoni hoidma, mõtlemata, mida teised küll temast arvavad. Olukorda tuleb nautida ja sellest viimast võtta! Loodame, et need pisikesed kasvavad suurteks jazziarmastajateks ja tulevad siis kontserte külastama sama vabameelselt,  lõpuni nautides ja enda ümber rõõmu levitades.

Lastekontsert „Nu jazz-hop“
25. aprillil 2015 Vabal Laval

Koosseis:
Henry Kõrvits – vokaal
Raul Sööt – saksofon
Joel Remmel – klahvpillid
Heikko Remmel – kontrabass
Kaspar Kalluste – trummid