Jazzkaare plaadimüügist nostalgilises võtmes

15. mai 2014
Marje Ingel

Pikki aastaid on Jazzkaare festivalil plaadimüügi eest hoolitsenud kaks meest, Hanno Kirikal ja Arvo Aun. Võib juhtuda, et järgmisel, 26. Jazzkaarel me neid enam ustavalt plaadilettide taga seismas ei näe, sest kuulajaskonna muusikatarbimine on muutunud. Plaadimüüjate mured ja rõõmud ning jazzielamused kogus kokku Jazzkaare veebireporter Marje Ingel.

Enne, kui asume rääkima plaadimüügist Jazzkaarel, meenutage, palun, kuidas teis üldse jazzihuvi tekkis?

Hanno Kirikal: Minul tekkis see tänu isale. Isal olid Glenn Milleri, Coleman Hawkinsi ja igasugused diksiländiplaadid, mida Melodija kunagi välja andis. Nende plaatide najal tekkis mul tunne, et jazz on hea muusika. Eriti meeldis saksofon – Stan Getz, Lester Young. Võisin olla 10–12 aastat vana, kui mul muusikahuvi tekkis, ja lappasin siis läbi kõik, mis isal kodus olemas oli. Tal oli suur Astra makk, ma ei tea, kas tänapäeval keegi seda ette kujutada oskab – see oli umbes diivanilaua suurune. Makilintide peal oli ka päris huvitavat muusikat. Paari aasta pärast mu algne jazzihuvi hääbus, tuli rokiperiood ja jazz jäi umbes kahekümneks aastaks tagaplaanile.

Üks põhjus, miks huvi uuesti tekkis, võis olla see, et mu TPI (praegune TTÜ – M.I.) kursusekaaslane Sven Aabreldaal asutas 1994. aastal hulgimüügifirma Pedrobeat ja kui sain pihku Verve’i kataloogi, lõi see pahviks. Sealt hakkasin CD-sid ostma.

Arvo Aun: Mina olin RAM-i (praegune Eesti Rahvusmeeskoor – M.I.) lauljana Soomes esinemas ja aasta oli 1985. Reisil olles käisin alati plaadipoodides, põhiliselt kuulasin kas klassikat või siis midagi kergemat, rokibände. Tol ajal oli Helsingis aadressil Aleksanterinkatu 11 tore Fazeri muusikapood. Järsku jäi kõrva poes taustaks mängiv plaat, midagi hoopis huvitavamat kui kõik senikuuldu, ja küsisin müüjate käest, kes see esitaja on. Nemad ütlesid: see on ju maailmakuulus kitarrist Lee Ritenour! Kui ma ei eksi, oli selle plaadi nimi „Harlequin“, igal juhul ostsin selle kohe ära. Pärast seda hakkasingi rohkem jazzi vastu huvi tundma.

Kuidas tuli mõte ise plaate müüma hakata ja kuidas sattusite Jazzkaarele?

AA: See on jällegi seotud RAM-iga. Olime 1986. aastal tollasel Lääne-Saksamaal ringreisil ja mina kulutasin kogu oma saadud päevaraha CD-mängija ostuks. Tuttavad, kes raadios töötasid, küsisid peagi mängijat laenuks, sest Eesti Raadiol seda tollal veel ei olnud. Selgus, et kogu Tallinna peale oligi ainult kaks-kolm mängijat. CD-plaate oli mul vist viis, kellelgi oli veel kolm-neli ja ühel mehel vist ligi kümme plaati, neid jõudsime paari kuuga kõiki omavahel vahetada ja läbi kuulata, ja rohkem ei olnudki kuskilt võtta. Tegime siis Eesti Raadioga vahetust, minu CD-mängija oli mitu nädalat nende käes, nad said ilusasti saateid teha ja olid väga tänulikud. Plaadid olid nad saanud Soomest, ilmselt Yleisradiost. Aasta hiljem, 1987-ndal, hakkas plaate järsku rohkem liikuma ja inimesed soetasid endale CD-mängijaid.

Käisin hiljemgi aeg-ajalt raadios tuttavatel külas ja ükskord sattusin vist mingile koosolekule, igal juhul Anne Erm rääkis Jazzkaarest…

See oli siis mitu aastat hiljem, kui Jazzkaar oli juba loodud?

AA: Jah. Anne Erm oli just Pori Jazzul käinud ja ütles, et sealsel festivalil on vinüülplaadid, helikassetid ja uued CD-plaadid kõik müügil, aga meil sellega keegi üldse ei tegele. Mõtlesin siis, et võiks ju katsetada. Kas ma oma mõtte kohe sealsamas välja ütlesin, enam ei mäleta. Võib-olla oli see hiljem. Igatahes läksin Anne juurde jutuga, et kui keegi sellega ei tegele, võiksin kas või korraks proovida. Reisidel käisin ju niikuinii mööda plaadipoode ja ostsin jazzi.

Kas esimene kord oli ’93 või ’94, seda ma täpselt ei mäleta, aga esimesel aastal osteti 12 plaati. Rahval vist CD-mängijaid veel eriti ei olnud, kassette küsiti väga palju. Aga kassette mul tõesti ei olnud pakkuda, olid ainult CD-d.

Järgmisel aastal läks juba natuke paremini, ja siis – ma arvan, et 1997-ndal enne esimest kuulsat börsikrahhi, kui TALSE oli nii kõrgele tõusnud, et sellel enam mingit katet ei olnud –, vahetult enne seda, kevadel, osteti Jazzkaarel ikka väga hoolega plaate. Tundus, et rahval oli raha ja kõik tahtsid plaate. Konkreetseid arve pole meeles, aga mäletan, et see oli võrreldes eelmiste aastatega hüppeline kasv. Kui 97-ndal oli krahh ära olnud, kukkus järgmisel aastal müük kohe kõvasti. Mitte nii, et hakka päris otsast peale, aga eesti krooni veeretati juba väga hoolega sõrmede vahel ja mõeldi, kas osta või mitte.

Hanno, kuidas sina Jazzkaarele plaate müüma sattusid?

HK: Mu hea sõber töötas ühes Jazzkaare sponsorfirmas ning teades mu muusikahuvi, kinkis mulle VIP-pääsme, see oli just aastal 1997. Jan Garbarek Groupi kontserdil Kaarli kirikus käisime koos isaga, istusime kokkusurutult nagu trammis, bändi polnud näha, kuid muusika oli lummav. Festivali plaadimüügi nägemine ajendas seal ise kaasa lööma. Järgmisel aastal ostsin juba ise piletid ja minu plaadid olid esimest korda Jazzkaarel, aga neid ei müünud veel mina, vaid Arvo.

Järgmine etapp oli see, et kuna Eestis ei olnud plaadipoodides jazzi saada, tekkis tahtmine olukorda muuta. See oli puhas isiklik huvi, tahtsin Enja plaadifirmast vist Dhafer Youssefi plaate saada ja otsustasin selle soovi ärilisel teel täita. Oma põhitegevuses, kalastus- ja jahitarvete äris oskasin väga hästi kaubamärke ja teatud tooteid kätte saada – mis see plaaditurg siis teistmoodi oli! Tuli selgitada, mida ja miks sa tahad, ja igaüks tahtis sulle müüa. Eesti oli ju avanev turg. Plaate hakkasin sisse tooma 1997–1998, ma ei olnud siis veel Jazzkaarega liitunud. Aga kuna Arvo tahtis oma plaate muidugi rohkem müüa, leidsin, et kes neid minu omi ikka paremini suudab müüa, kui ma ise, sest tol ajal olin ju kõik need plaadid ise läbi kuulanud. Ja 1999 olin juba täiskohaga Jazzkaarel letis.

Vana Sakala keskuse plaadilett oli kõige legendaarsem, seal olid ju kõik koos, ECM ja helikassetitehasest väljakasvanud Forte. Kuus või kaheksa müüjat rivis, see oli tõsine plaadimägi! Ja kõik oli jazz. Algusaastatel oli isegi nii võimas värk, et pidin ühe inimese abiks võtma, kes seni raha vastu võttis, kuni mina plaatide kohta selgitusi jagasin. Kõrgaeg oli 1998–2002, siis läks inimestele muusika korda, osteti kõike ja tunti huvi.

Ah jaa, muidugi need vana Sakala ööd, vaat see oli hetk! Kui Sakala fuajee muudeti ööklubiks, Koop esines ja enne seda oli ka midagi. Inimesed tulid ja ütlesid: „Aga ma pole juba veerand tundi ühtegi plaati ostnud!“ Ja ostsid jälle.

See kõlab nagu „aga ma pole juba veerand tundi ühtegi drinki ostnud!“

HK: Jaa, see oli sihuke tipphetk, et… Aeg läheb ja mälestused muutuvad üha kummalisemaks. Kuidas see rohi ikka nii palju rohelisem oli…

AA: Plaadileti kõrval müüdi Jazzkaare T-särke ja igasugust muud logodega kraami, kuhu oli „Jazzkaar“ peale kirjutatud, näiteks kalendreid. Ja muidugi Jazzkaare pileteid. Anu Välba müüs suveniire… Müüjad olid vabatahtlikud, põhiliselt üliõpilased. Seal leti taga on ikka igasugu huvitavat rahvast olnud: arste; tulevasi poliitikuid; muusikuid, kes on alustanud vabatahtlikena, aga hiljem juba bändimehena tuntust kogunud. Jazzkaarel on vast kuskil need vabatahtlike nimed kirjas ka. Ma ise olen ka üks neist, viin juba aastaid buklette ja reklaame hotellidesse laiali.

Vana Sakala oli nagu festivali keskus. Kõik oli ühes kohas koos ja rahvas kohe teadis, et sinna majja tullakse, seal on nüüd järgmine nädal aega või kümme päeva jazz. See oli hästi mõnus.

Jah, selles mõttes oli mugav, et panid mantli ära ega pidanud sel tükk aega järel käima. Võisid käia väikeses saalis, suures saalis, vahepeal oli osa kontserte ka kohvikus…

AA: Viimastel aastatel on Merepaviljon väga hea leid. See on küll nagu telk püsti pandud, aga ta on väga edukalt Sakala keskuse funktsiooni üle võtnud.

HK: Merepaviljon on nüüd oma kodu küll, aga ta on ju ajutine! Ta pannakse püsti üheks festivaliks ja lõhutakse maha. Peab Anne käest küsima, mitu festivali järjest vana Sakala Jazzkaare koduks oli, aga seal oli jazz imbunud läbi Vaino-aegse kommunismi, ja sellel oli oma aura. Seda maja ei võetud kui parteikongressi kohta, see oli Jazzkaare kodu. Merepaviljon on tore, aga seda massiivsust ja heas meeles aurat, mis vanas Sakalas oli, ei ole mina enam mujal tundnud. Mõnel hetkel võis see siiski läbi lüüa väga veidras kohas – Vene Kultuurikeskuses. Hubane saal, need inimesed ja vene külalislahkus. Kummaline, aga see muusika oli seal oodatud. Vaieldamatult oli see üks igavesti kihvt kontserdikoht.

Legendaarsete 1960-ndate Tallinna džässifestivalide kontserdid toimusid ju osaliselt samuti praeguses Vene Kultuurikeskuses. Vanemates, ajalooga majades on kindlasti täiesti teistsugune aura kui mõnes uues või ajutises ehitises.

AA: Just. Minu sattumine plaadimüügi juurde on seotud Mustpeade majaga. Aastal 1980, kui toimusid Moskva olümpiamängud ja sealhulgas purjeregatt Tallinnas, korraldati regati kultuuriprogrammi raames Mustpeade majas õhtuseid kontserte, see oli justkui festivaliklubi. Mina sattusin seal esinema mingisuguse kokkuklopsitud vokaalansambliga koos Horre Zeigeri bigbändiga ja nendel kontsertidel sain täiesti juhuslikult tuttavaks Raekoja platsi plaadipoe Heli müüjatega, sest nemad müüsid olümpia ajal Mustpeade majas plaate. Tänu tutvuse sõlmumisele plaadimüüjatüdrukutega sain sinna poodi nii-öelda transaks. Mul oli kaks põhilist ülesannet: pidin olema plaadipoes kohal, kui plaadid tulid – umbes iga kahe nädala tagant –, ja tassima rasked plaadikastid poe tagaruumi. Teiseks pidin lõikama valmis pakkepaberi, et tüdrukutel oleks, kuhu sisse plaate pakkida.

Tol ajal oli ju kogu pakendamine paberisse, eks ole?

AA: Absoluutselt! Vahel oli kirjaga „Plaadikauplus Heli“ õiges mõõdus pakkepaberit, aga teinekord lõppes see otsa ja siis toodi paber poodi kokkumurtult, suurte poognatena, või veel hullem, rullis otse trükikojast. Siis oli vaja paber rullist välja kerida ja täpselt parajaks mõõta.

Minu kui transporditöölise palk oli tollal 90 rubla kuus ja üliõpilase stipile lisaks oli see täiesti arvestatav raha juurdevool. Aga plaadipoes töötamise põhiline hüve oli võimalus osta litsentsplaate, mida kaubandusvõrgus üldiselt peaaegu ei olnud, sest neid tuli nii vähe. Terve Tallinna peale tuli Riia plaaditehasest või mujalt üks karp, see on kakskümmend plaati. Ja kui sa nüüd mõtled, et müüjannasid oli kokku seitse-kaheksa, pluss veel juhataja, asetäitja… Kui nad endale ei ostnud, siis mõnele oma tuttavale ikka, seega umbes kümme plaati läks poodi ja ülejäänud kümme kõigile ülejäänutele, tuttavate tuttavatele. Mulle oli see oluline võimalus saada osa muu maailma muusikast.

Jõudsimegi motivatsiooni juurde tagasi. Hanno, sinu soov muu maailma muusikast osa saada on olnud paljudele jazzisõpradele nagu taeva kingitus. Kuidas sa valisid, missuguseid jazziplaate vahendada?

HK: Alguses enda ja oma sõprade maitse järgi – fanatismist, et teha eesti jazzinautlejale mingil moel kättesaadavaks kogu see plaadivalik ja artistid, kes mulle meeldisid.

Põhiliselt asuvad need plaadifirmad, mida mina olen esindanud, Münchenis: ACT, Enja, Winter & Winter. Ja kuivõrd märtsis oli Nürnbergis alati minu eriala mess, läksin messile läbi Müncheni. Mind toetas palju Enja töötaja Hans-Jürgen Schaal – näitas mulle Müncheni linna, tegi ekskursiooni, jõime õlut, rääkisime muusikast. Ta on mitme raamatu autor, paraku pole neid inglise keelde tõlgitud.

ACT-i looja ning omanik Siggi Loch on puhas businessman, tema toodab muusikat selleks, et seda  müüa. Winter & Winteri pealik Stefan Winter toodab muusikat selleks, et oleks fun. Tunnen teda väga hästi, selliseid inimesi on maailmas jube vähe. Stefan Winter on ju avastanud tänavused Jazzkaare artistid Cassandra Wilsoni ja Greg Osby ning siin varem käinud Django Batesi. Winteril oli plaadifirma JMT – Jazz Music Today –, kust nad kõik kunagi alustasid.

Prantsuse firma Dreyfusi poole pöördumise idee tuli sel moel, et 2000. aasta Jazzkaarel kirjutas Richard Galliano mulle ECM-i alt ilmunud Anouar Brahemi plaadi “Khomsa” peale oma autogrammi. Kui küsisin, kes tema plaate müüb, kirjutas ta vastuse sinna juurde: Dreyfus Jazz.

Mul õnnestus Francis Dreyfusiga Pariisis kohtuda. Seal oli samuti minu eriala mess tulemas ja igaks juhuks võtsin enne Dreyfusi firmaga ühendust – et kas oleks võimalik läbi astuda. Mulle anti aeg ja öeldi, et loomulikult oleks tore näha inimest, kes nende plaate Eestis müüb, vanahärral on minu jaoks aega kakskümmend minutit. Läksin kohale ja olin seal umbes kaks ja pool tundi, sest esiteks oli ta väga hea sõber Siggi Lochiga ja teiseks rääkisime muusikast, jazzist ja vanast jazzist. Äkki hakkas ta mulle demonstreerima, mida tähendab remastered ja mida tähendab vana heli restaureerimine tema moodi. Dreyfusil on ju see vana jazzi sari „Jazz Reference“ alates Billie Holidayst, seal on niivõrd palju artiste, kellest meie pole kuulnudki.

Ta näitas, mida tähendab digitally remastered. See heli on puhastatud, aga iseloomust ilma jäetud. Võrdluseks tema versioon heli restaureerimisest, kus saund kõlas täpselt nii, nagu tuleks vinüülplaadi pealt, kuid kahin, plaadi krõksumine ja krabin olid kadunud. Kuuldav oli nii autentne, et kujutlesingi ennast olevat kusagil New Yorgi keldris, kus Billie Holiday laulab, sigarisuits ja viskiklaaside kõlin lisaks. See kõik oli fantastiline elamus, kusjuures Dreyfusi suurtest akendest avanes vaade triumfikaarele. See oli üks selliseid kogemusi, mida elus väga harva juhtub.

Ühel hetkel tekkis mõte tutvustada rootsi jazzi. Tõin päris korraliku valiku nii mineviku kui ka tänapäeva rootsi jazzi, sealhulgas 1960-ndatel Tallinna Džässifestivalidel esinenud Jan Johansson, kes leidis siin Uno Naissooga ühise keele, sest mõlemad tahtsid jazzis kasutada rahvamuusikat. Johanssoni elu jäi lühikeseks, aga tema plaate antakse veel nüüdki välja ja need on ühed Rootsi müüdumad jazziplaadid. Seal oli muudki põnevat muusikat.

Arvo, mille põhjal sina müügiks plaate varud?

AA: Eks olen ka vaadanud, kes on Jazzkaare kavas. Kuigi viimasel ajal on Hanno tegelenud nende artistide müügiga, kes on kavas, ja mina pakun siis midagi muud.

Mille järgi sa seda valid?

AA: Sisetunde järgi. Umbes 90-ndate lõpust kuni 2006. aastani tundus, et eesti rahvas on bossanoova usku. Kuni ühel hetkel – ma ei tea, kas see oli küllastus või mis – ei ostetud enam bossanoovasid, sambasid… Ilmselt oli huvilistel olemas ja uusi huvilisi enam nii palju peale ei tulnud. Mingil aastal oli mul bossanoovaplaate 12 erinevat nimetust, aga enamik jäi kätte, sest lihtsalt ei ostetud enam. See on kummaline. Mõne artistiga on ka niimoodi olnud, et ta läheb kuulajatele hästi peale, tundub, et võiks teda müügiks osta, aga äkki plaksti! – nagu noaga lõigatult – seda artisti enam ei taheta.

Kas te muusikat müügiks valides eksida pole kartnud?

HK: Ei ole kartnud, sest põhimõtteliselt olen ostnud muusikat endale ja eeldanud, et seda on võimalik ka teistele müüa. Proovisin Jazzkaarele tuua välja kogu Euroopa regiooni parima muusika, mitte ainult Jazzkaare esinejad, vaid üldse uued plaadid firmadelt, keda esindasin. Aga kuna see pakkus huvi peamiselt muusikutele ja veel paarile-kolmele kuldkliendile, polnud sel enam mõtet.

Nüüd ostetakse – kui ostetakse – ainult kontserdil äsja esinenud artisti ja ka seda emotsiooni najal. Keskendusingi siis ainult Jazzkaare esinejatele, et nende plaadid oleks saadaval, kusjuures ka see lõppes nüüd ära. Kui varem oli nii, et ainult pisikesed indie-grupid müüsid oma kontsertidel CD-sid – superstaarid ei kandnud reeglina plaadikohvreid –, siis nüüd kannavad ka staarid neid uhkelt ise kaasas. Isegi väga suure firma artist tuleb kontserdile koos oma müügipealikuga, kes müüb plaate, sest müüginumber ainult sel teel kasvabki.

Lõpptulemusena on karta, et 25. Jazzkaar oli mu viimane etteaste plaadimüüjana, sest füüsilise muusika müük on muutunud sisuliselt olematuks, ostetakse ainult LP-sid. Failimüük prevaleerib. Plaadihunnikud kaotavad mõtte. Ei tundu perspektiivi olevat.

AA: Viimasel ajal on muidugi kogu plaadiost ja -müük kokku kuivanud, see on ülemaailmne tendents, sinna ei ole midagi teha. Noored inimesed enam väga plaate ei osta, igal juhul mitte massiliselt. On ju võimalik oma telefoni täiesti ametlikult ja suhteliselt sümboolse summa eest mida iganes sisse tõmmata ja seda nad ka teevad. Elutempo on nii kiire, et noore inimese keskendumisvõime, nagu keegi hiljaaegu väga tabavalt ütles, on täpselt keskmise YouTube’i-video pikkune, laias laastus kolm ja pool minutit. Päris nii hull see asi kindlasti ei ole, aga eks moodsad telefonid ongi selleks tehtud, et saaks muusika ja video lihtsalt kätte. Miks peaks siis poodi seda taga ajama minema.

Kas alates muusikafailide müügi võidukäigust on sinulgi, Arvo, plaadimüüginumbrid pidevalt vähenenud või on olnud ka tõuse?

AA: Väga ei ole. 2007.–2008. paiku hakkas vaikselt langema ja nüüd kogu aeg aina langebki. Mitte väga järsult, aga tasapisi. Nagu Jazzkaare kaar, eks ole, kaar käib kõrgemas punktis ära ja hakkab allapoole minema.

Huvitav võrdlus! Jazzkaare enda populaarsuse kohta ei saa samas küll kuidagi öelda, et see alla läheks, eks?

AA: Ei-ei-ei, Jazzkaar on väga populaarne ja aasta-aastalt kaar muudkui tõuseb, täitsa nõus. Aga plaadimüüjatel on see Jazzkaare kaar juba tükkmaad allapoole liikunud.

Kas sina paned siis samuti müüjana „pillid kotti“ või jätkad veel visalt?

AA: Vahel mõtlen küll, et aitab, on juba piisavalt sellega tegeletud! Aga samas ei taha inimestele, kes tulevad ja loodavad Jazzkaarelt plaate leida, pettumust valmistada. Kui jätkub tendents, et ostetakse järjest vähem, arvan küll, et ühel hetkel võib selle täitsa rahulikult ära lõpetada. Sel aastal ei saanud ma Jazzkaarel ise kuigi palju plaadimüügi juures olla, sest olin välismaal, seega viimase plaadimüümise peaks võib-olla tegema järgmisel aastal.

Hanno, kuidas sinuga jääb: kas näeme sind järgmise aasta Jazzkaarel taas plaadileti taga?

HK: Asi on selles, et kui plaadimüügiga alustasin, ei olnud see üldse äriidee, vaid soov tuua muusika, mida mina kuulasin ja mis minule meeldis, teiste inimesteni. Äriline projekt, rahateenimissoov tekkis paar aastat hiljem. See tegelikult sõigi läbi, sest ma ei nautinud enam muusikat, vaid hakkasin iga plaadi puhul mõtlema, kas suudan selle maha müüa. Lõpptulemus oli, et põlesin läbi, sest kui arvasin, et üht või teist artisti võidaks osta näiteks kuus plaati, aga osteti ainult üks, siis jäid ülejäänud järgi. Sellepärast tunduski mõistlik tänavu lõpetada, müüa kõik plaadid ära, viimasel päeval kas või 1–2 euroga. Ma lihtsalt ei taha sellega enam tegeleda.

Viimastel aastatel ei ole ma seda küll enam äri pärast teinud, sest äri pärast on see mõttetu. Tegelikult kaotasin nende plaadimüükidega väga palju. Ma ei olnud võimeline minema saali ja kuulama kontserti nii, nagu seda tavaliselt teen. Kogu aeg oli vaim kusagil mujal, äritegevuse juures, ja muusika ei jõudnud mulle kohale, läksin ikkagi oma plaadileti juurde tagasi. Väga paljudel kontsertidel ei tahtnud ma isegi saali minna, sest see tundus mõttetu – ma ei suutnud keskenduda. Ei olnud võimeline nautima. Kui olen tahtnud Jazzkaarel plaadimüügi kohustustest lahti saada, olen lihtsalt ostnud pileti, istunud keset saali ja kuulanud. Nii tegin ma Jan Garbareki puhul Estonia Kontserdisaalis, nii tegin ka Al Di Meolaga.

Plaadimüügi oleks seega võinud juba palju varem lõpetada?

HK: Jah, aga veerev kivi ei sammaldu. Kogu aeg tulid Jazzkaarele uued artistid, kelle nimi oli minu esindatava plaadifirma nimistus, kas või seegi kord Neset ja Landgren – nad on ACT-i artistid. Marius Neseti uue plaadi ametlik väljalaskekuupäev oli tegelikult alles pärast Jazzkaare lõppu, aga mina müüsin seda juba nädal varem, Neseti kvarteti kontserdi õhtust alates.

Igatahes tahtsin sel juubeliaastal minna viimasel päeval koju, kaks kätt taskus, ja tühjad plaadikarbid kui kartongi vastavasse konteinerisse viia. Järgmistel aastatel tahan tulla Jazzkaarele rahulikult, käia ringi ja nautida.

Mine tea, võib-olla tuleb mõni uus müügiväljakutse, aga siis juba puhtalt artistipõhiselt, projektipõhiselt.

Arvo, kuivõrd on sind häirinud vajadus või soov olla justkui kahes kohas korraga – müüa plaate ja kuulata samas ka kontserte?

AA: Kindlasti on vahel, kui tahaks olla hoopis saalis, kahju plaadileti taga seista. Sisemine kompromiss tuleb kuidagi leida: vahepeal lähed paariks looks jälle saali. Aga niimoodi ei saa ikkagi tervikelamust, saab ainult hetke-emotsiooni korraks kätte, mingi mulje.

Kas sa pole tundnud, et mulje saab sedavõrd rikutud, et jätaks need plaadid kus seda ja teist ning järgmisel aastal enam ei müüks?

AA: On ikka ka niisuguseid mõtteid olnud. Ega see mingi rahateenimise koht ei ole, pigem oled juba harjunud sellega tegelema, näed samu inimesi, saad jälle juttu rääkida, vahepeal käid saalis mõnda artisti kuulamas. See on pigem nagu elustiil, mitte see, et peab kindlasti müüma. Vastupidi, ei pea. Kui ei osteta, ega sellest midagi katki ole.

HK: Jazzkaar on ka mulle andnud väga palju tutvusi, uusi kontakte, lahedaid elamusi, palju muusikalisi üllatusi. Jazzkaareta poleks olnud kogu seda plaadimüüki ning ka jazziplaatide vahendamist kauplustesse. Jazzkaar oli väljund inimesteni, kelle pärast hakkasin plaatidega tegelema. See ongi peamine side. Jazzkaar ja Anne Erm on mulle tohutult palju andnud ja mänginud meeletult tähtsat rolli, et see kõik on saanud üldse toimuda.