Kontserdikaja: Jazzkaare pressitiim kaifis festivali ja elas üle jazzimürgituse

30. november 2003

Jazzkaare pressikeskuses töötas viis noort jazzihuvilist ajakirjanikku ja kaks professionaalset fotograafi, kes vahendasid toimunu operatiivselt festivali veebilehele. Tänavu rõõmustas Jazzkaar esmakordselt fänne, kes soovisid festivalil toimunust teada rohkem kui lavadelt kostus, ajalehtedes kirjutati ja teles näidati.

Pressitiimi kuulusid reporteritena Tõnis Tatar, Anneli Lepp, Kaisa Tahlfeld, Grete Soosalu ja Roland Karu – kõik argielus üliõpilased. Annika Metsla ja Kaupo Kikkas Eesti Fotost jäädvustasid kontserdid sadu hetki sisaldavasse fotogaleriisse, millest valik on ka Jazzkaare kodulehel tutvumiseks.

Igal festivalipäeval lisandus kodulehele uusi fotosid, samuti arvustusi ja intervjuusid. Vesteldi nii kontserdikülastajate kui muusikute endiga. Ajakirjanikud intervjueerisid suurt osa Jazzkaare säravamatest esinejatest: Hedvig Hansoni ja Andre Maakerit, Siim Aimlat, Jaak Sooäärt, Raivo Tafenaud, Arve Henrikseni ansamblist Supersilent, Christian Wallumrødi Sidsel Endreseni triost, Raul Sööti, Randy Breckerit, Villu Veskit ja Markus Stockhauseni, Joyce´i, Manu Dibangot ja Alex Wilsonit. Edastati muljeid John Scofieldi ja Marc Ducret´ eksklusiivsetest õpitubadest.

Et festivali muusikavikerkaar oli õige kirev, jäi ka pressitiimi liikmeile meelde kirkaid hetki väga erinevatelt kontsertidelt. Saadi fantastilisi muusikaelamusi, kohtuti põnevate inimestega ja võideti jazzimürgituse oht, mis muusikakülluses ähvardas. Muljeid möödunud Jazzkaarest jagavad Tõnis Tatar, Anneli Lepp, Kaisa Tahlfeld ja Grete Soosalu.

Grete Soosalu: Avastasin, et käisin kokku 15 kontserdil. Olen selle üle väga õnnelik!
Laupäevase John Scofieldi ajaks oli mul tunne, et iga kontsert on küll hea, kuid infot hakkab juba liiga palju kokku kogunema. Kuid John Scofield muutis mu arvamust. Kuigi olin sinna minnes suhteliselt väsinud ja hajevil, avastasin varsti, et nautisin kitarristi muusikat täie hingega. Isegi väsinud jalad tahtsid iseenesest tantsima hakata!

Anneli Lepp: Imelik on ilma muusikata… Igatsen oma argipäeva vähemalt kaht kontserti. Jazzkaaar oli vägev. Tõesti. Väsitav, aga igati pühendatud aega väärt. Sain endast nii palju rohkem teada. Mulle tõesti meeldib reporteritöö. Sain tõelise nn inimkooli! Paljud Eesti muusikud nagu Villu Veski ja Hedvig Hanson ning Andre Maaker jt on inimestena väga huvitavad ja toredad.
Tantsuelamused pärinevad öölavaalt. Ja Scofieldilt, sest ta juhtis sellele väga mõnusalt tähelepanu.
Tõeliselt elamuse lihtsalt tohutust ilusast muusikast, uskumatult puhtast ja hingestatud kõlast sain Markus Stockhauseni kontserdilt. Ka Villu Veskit ja Tiit Kallustet kuulates.
Suurepärase showga sai hakkama Vocal Six. Vokaalne üllataja oli Alex Wilsoni bändi lauljatar. Tema hääl oli lihtsalt võimas, puhtakõlaline – iseloomuga!
Mind üllatas Oleg Pissarenko. Enne Jazzkaart ei teadnud ma temast rohkem, kui et ta on olemas. Aga nüüd ei saa ma ta plaati oma makist välja võtta. Võibolla oli see Von Krahli intiimne ja vahetu kontaktiga õhkkond, mis ta muusika mulle armsaks tegi.
Minu jaoks sai Jazzkaar uue tähenduse. Kui enne käisin lihtsalt mõnel kontserdil, siis nüüd ma armastan seda festivali. Nii lihtne see ongi.

Tõnis Tatar: Minu jaoks oli nauditav suur osa kontsertidest, ütleme 80%. Suurepäraste elamustena meenuvad esimesel hetkel Hedvig Hansoni – Andre Maakeri, Siim Aimla trio, Raivo Tafenau – Meelis Vindi, Randy Breckeri – Estonian Dream Big Bandi, Raul Vaigla, Jaak Sooääre – Kalle Kalima, Marc Ducret´, Joyce´i, DuOudi, World Groove Projecti kontserdid.
Manu Dibango kontsert oli ka iseenesest tore, aga plaatide põhjal ootasin rohkemat. Halb oli minu arust ainult Earth Wind & Fire´i asi. Supersilent ja Luarvik-Luarvik tekitasid peavalu ja masenduse. Minu esteetilistest eelistustest kaugele jäid ka Ronnie Peterson ja Don Johnson Big Band.
Aga üks kontsert jättis siiski kõige suurema elamuse. Nimelt Oleg Pissarenko esinemine Von Krahli baaris. Ma ei ole muusikainimene, nõnda on põhjused osalt muusikavälised. Pissarenko paistab eriliselt kihvti tüübina. Seljas klikiaegne läikivaks kantud liiga väike pintsak ja kui armsalt häbelikult ta pärast iga lugu publikut tänas! Tegelikult nägi õnnetu ja räsitud välja kogu ta ansambel. Publiku hulgas oli muidugi nagu ikka jobusid, kes ei suvatsenud kuulata ega isegi oma telefone välja lülitada. Eriti liigutavalt mõjus Pissarenko poolt kontserdi lõpus öeldu, et tal on nii hea meel, et maailmas on nõnda palju ilusaid asju, mida tal vaja pole. Minu arust on see suur ja väga aktuaalne mõte. Pissarenko muusika oli tore, sellest kumas läbi armsa inimese rõõm isaks saamise üle. Sellist lihtsat emotsiooni kandev muusika oli vahelduseks väga hea.
Nii öelda suurtest staaridest meeldis mulle vist kõige rohkem Randy Breckeri kontsert. Tüüp esines küll tõesti “staarina”, aga vähemalt mängis ta täpselt samamoodi, nagu plaatidel (mis on mulle väga meeldinud).
Valusalt jäi meelde 73-aastane härra, kellelt ma pärast Tafenau-Vindi kontserti muljeid küsisin. Papi istus minu kõrval esireas ja selgus et oli tollel tasuta kontsertide päeval käinud juba neljal kontserdil. Vaevalt et tal oli raha veel mõnele piletiga kontsertile minna. Minul on sellistele asjadele valus mõelda.

Kaisa Tahlfeld: Jazzkaar on suurepärane festival. Kontserte oli palju ja kohati seda kõike head ei jaksanud vastugi võtta. Samuti meeldis mulle reporteritööd teha.
Eredamad kontserdid ja persoonid minu jaoks olid:
Marc Ducret – tema põhimõtted ja mängimisviis olid meeldejäävad. Kreisimat kitarrimeest pole minu silm küll varem näinud!
Joyce – Tõeline bossakuninganna kes Eestis eales käinud. Joyce oli väga šarmantne ja võluvalt armas artist. Sain tema käest küsida ka endal ammu südamel lasuvat küsimust – Milles seisneb bossa nova saladus?
New Jungle Orchestra – Meeldis nende omapärane džunglimöll, mis laval valitses. Nad nagu ei andnudki kontserti, vaid jämmisid isekeskis.
John Scofieldi kontsert oli ka eriliselt meeledejääv. Kummaline oli alguses vaadata, et juba eakas meesterahvas mängib koos nii noore seltskonnaga sellist noortemeelset muusikat. Kõik toimis ja seda oli huvitav jälgida. Tal olid muidugi ka fantastilised bändimehed, eriti trummar!!!
World Groove Project sobis ideaalselt pühapäevase meeleoluga. Nende muusika oli enamuses selline mõtisklev ja rahulik.
Eestimaistest esinejatest on minu vaieldamatu lemmik Hedvig Hanson koos Andre Maakeriga. Nende avakontsert Nigulistes lõi Jazzkaare alguseks ääretult positiivse meeleolu. Ja enda jaoks avastasin taaskord Oleg Pissarenko. Ääretult sümpaatne inimene, tema muusika oli nii romantiline ja plaadi nimi “A Little One´s” tõi välja ilusa mõtte, et iga inimene, olgu ta siis suur või väike, tunneks plaadilt ära iseenda!
Pärast Pissarenko kontserti rääkisin paljudega publikust. Kiideti Jazzkaart ja oldi silmnähtavalt rahul kontserdiga. Kuid sealt arenes välja ka teema, et Tallinnas kahjuks ei eksisteeri sarnast muusikaelu festivalide välisel ajal. Et ei ole kohta, kus jazzmuusikud ja ka teiste lähedaste žanrite esindajad võiksid kontserte anda. Oleks vaja tundliku muusika klubisid! Kujutan ette, et kui meil sarnaseid kohti oleks, siis käiks meil veel rohkem suurepäraseid artiste välismaalt ja võibolla sünniksid ka uued Hedvig Hansonid või Pissarenkod.