Jazzkaarel täna: aeglane Solveig ja mänglev L’Effet Vapeur

24. aprill 2006

Solveig Slettahjell Slow Motioni kvinteti pausid kannavad. Noodid hingavad. Aeglane ja sugereeriv on Solveigi hääl. Meditatiivne. Sunduslikust reipast liftimuusikast väsinud kõrvadele on see palsam.

Kell 18.30 Eesti Draamateatris
L’Effet Vapeur (Prantsusmaa)
Kell 21.00 Eesti Draamateatris
Solveig Slettahjell Slow Motion Quintet (Norra)
Solveig Slettahjelli kontsert VÄLJA MÜÜDUD

L’Effet Vapeur on trio (või siis kvartett, tänu helikujundaja Thierry Cousini aktiivsele osalusele), mille kõik liikmed on seotud Prantsusmaal, Lyonis tekkinud rühmitusega “Association à La Recherche d’un Folklore Imaginaire” ehk ARFI.

L’Effet Vapeur viitab fantaasiarikkusele ja mängulisusele. Nagu ka sellele, et kuigi tegeldakse tõeliselt euroopaliku nüüdisdžässi ja vaba improvisatsiooniga, säilib ARFI-lastel siiski alati mingi seos “rahvaga” – vähemalt saalis istuva publikuga. Ja nende galliapärasest huumorist arusaamiseks ei lähe vaja erilist intellektuaalset pingutust. Selle südamliku, vaimuka ja reisida armastava prantsuse ansambli muusika sünnib kokkuvõttes alati kohapeal, à la carte.
Kvarteti kokteil on eriline ja väga teravmeelne. Vahvad teemad varieeruvad laadilt, meeleolult, värvilt, kontrastide suurendamise ja vähendamisega. Uskumatult head tööd teeb Xavier Garcia süntesaatoritel, luues ja esile tuues väga erilisi saunde ja kujundades kogu atmosfääri ning luues seega kogu ansamblile soliidse aluspõhja.
Löökriistade virtuoosi Alfred Spirli mäng on stambivaba, ta on üks prantsuse erilisemaid trummareid. Ta üksnes ei demonstreeri oma tehnikat vaid paneb ka asjad kõnelema, on’s need mängutrammid, kastekannud või kellamäng või veel midagi erilist. Nagu eriline masin kogub L’effet Vapeur energiat ja paiskab selle siis publikusse. Tulemus on vaimustav ja plahvatusohtlik.

Xavier Garcia – sampler, sound treatments
Jean-Paul Autin – saksofonid, bassklarnet
Alfred Spirli – trummid, löökriistad, mänguasjad
Thierry Cousin – helidisain 35aastane Solveig Slettahjell kasvas üles pastoriperes ja laulmist alustas noorte- ja gospelkoorides. Põhiliselt ta laulis end klaveril saates töötlusi kirikulauludest, norra rahvamuusikast, aga tegi ka oma lugusid. Tema kogemus ja suuremad elamused muusikast tuginevadki gospelil – seega on tema muusikamõjutused popivabad. 90ndate alul kohtas Solveig Norra Muusikaakadeemias, kus ta õppis klaverit ja jazzlaulu, Sidsel Endreseni. Temast sai Solveigi õpetaja. Magistritöö põhines fraseerimise rütmiliste aspektidel ja kontserdil, millest sai alguse Slow Motion kontseptsioon.
Viimased kümme aastat on Slettahjell tegutsenud muusikaõpetajana, õpetades jazzlaulu Agderi Ülikooli Kolledžis ning alates aastast 2000 ka Norra Muusikaakadeemias.
Slettahjelli esimesel plaadil “Slow Motion Orchestra” (2001) mängisid tema muusikud akustilistel pillidel radikaalselt töödeldud jazzistandardeid hiilgava aeglusega, teine plaat “Silver” (2004) segustab omavahel moodsad lood ja jazziklassika, akustilised pillid ja aeglased rütmid on olemas, kuid suurem tähelepanu on asetatud lugude ülesehituse ja harmoonia laialilammutamisele.
Slettahjelli kolmas plaat, suurel määral originaalloomingut sisaldav “Pixiedust” (2006) avab aga ukse tulevikku: tugev ja klassikalise laulukooliga lauljatar seisab silmitsi ansambliga, mis koosneb Björki fännivatest jazztroonika-kuttidest. Lood liiguvad endiselt teokiirusel, kuid nüüd on nad värvitud eletrooniliste suminatega.

Solveig Slettahjell – vokaal
Morten Qvenild – klaver
Sjur Miljeteig – trompet
Mats Eilertsen – bass
Per Oddvar Johansen – trummid