Jazzklubi avagala kujunes hoogsaks jämmimiseks

04. september 2005

2. septembris algas taas Jazziliidu Jazziklubi hooaeg. Teatri NO99 väikses saalis jämmis meie jazzmuusikute koorekiht.

2. septembril avas Jazzklubi uue hooaja Teater NO99 väikeses saalis. Õhtu põnevamaid elamusi pakkus erinevate koosseisude esinemisele järgnenud jämmiosa, kus kohtusid muusikud, keda tavaliselt koos mängimas pole harjutud nägema. Publik võttis eksperimendid juubeldustega vastu.

Kohale tulnud paarikümnest muusikust ning paarisajast kuulajast vapramad nautisid mõnusat jazzmuusikat hiliste öötundideni välja. Nagu Jaak Sooäär tervitussõnades mainis, toimus jämmimine nii kaua, kuni leidus inimesi, kes kohapeal uusi bände moodustada tahaks. Kontserti käis kuulamas Mari Hiiemäe Jazzkaare veebitoimetusest, kes palus jam sessioni fenomeni kommenteerida löökpillimängijatel Tanel Rubenil ning Aleksandra Anstalil.

Kujundlikult võib öelda, et Jazziklubi avakontsert oli nagu omamoodi sünnipäevapidu, mille hõrgutisteks muusikalised maiustused ning külalisteks kuulajad, kel võimalus neid nautida.

Spetsiaalseks Jazzhooaja avamise trioks nimetatud ühendus koosseisus Raul Vaigla-Tanel Ruben-Jaak Sooäär küpsetas muusikatordile põhja, mida kõik järgnevad esinejad oma äranägemist mööda kaunistama asusid.

Õhtu jooksul astusid lavale Villu Veski, Raivo Tafenau, Toivo Unt, Mart Soo, Marek Talts, Marvi Vallaste, Raul Vaigla, Mihkel Mälgand jpt. Rio Kawasaki kitarrihelide raju vürtsitas muusikatorti justkui rummiga, mille vägevatest aurudest publik enam ei toibunudki. Heakskiitev juubeldus saatis kõiki esinejaid kuni lõppakordideni välja. Kuulajad plaksutasid, tantsisid, elasid kaasa, nagu tahtnuks nad tordist veel… kolmandatki tükki. Helin-Mari Arderi aeglane tukslev bossa koos saksofonihelidega andis pidupäevatordile hõrgu lisandi – oranzhi apelsini.

Maksimaalselt oli korraga laval kaheksa pillimeest, kes rõõmsalt teistele käega viipasid ning lavale lisa kutsusid. Läbisegi esinesid nii Otsa kooli noored muusikud kui eesti jazzmaastiku raskekahurvägi. Õigupoolest ei teadnud esinejatest keegi, mis koosseisuga ta täpselt jämmima hakkab ning mis sellest siis kokkuvõttes välja tuleb.

Tanel Ruben, kes mängis avagala õhtu jooksul kolmes eri koosseisus, rõhutas koosjämmimise eelduseks oskust osata sulanduda. “Mängustiili tuleb kohandada kaasmängijate omaga. Muusikud mõjutavad üksteist vastastikku, koostööga peab oskama sulanduda. Muidu oled võõrkeha.” Kui enese mänguosavuses saab kindel olla, siis seda ettearvamatum on kaasmängija tegutsemine, kellega varem ehk proove tehtud pole. Ruben iseloomustas head muusikut kameeleonina, kes on valmis reageerima sellele, mis ümberringi toimub.

Löökpille õppiv nooruke Aleksandra Anstal (22) kiitis jam sessionil kujuneva koostöö arendavat väärtust. Selles, et ta kaasa lööb, polnud ta enne kohaletulekut sugugi kindel. Vaim oli siiski valmis pandud, sest jam sessionil osalemine oli neiu jaoks väljakutse ning hinges kripeldas teadmine, et kõike võib juhtuda. Anstal muigas, et kuigi laval juhtus nii mõndagi talle arusaamatut, on uuest kogemusest kasu alati. “See oli võimalus koos mängida muusikutega, kellega muidu kokku ei satukski,” oli Anstal tulemusega rahul.

Kõrvaltvaatajana tundus, et mida professionaalsem muusik, seda vähem teda publiku juuresolu häiris. Jam sessioni käigus suhtlesid muusikud pigem omavahel, dialoog toimus eri pillide, mitte niivõrd lava ja publiku vahel ning see andis kogu esinemisele mõnusalt muretu värvingu. Publik võis olla lihtsalt õnnelik, et tal oli võimalus kõike jälgida.

Tanel Ruben arvas, et publiku juuresolek eksperimendi sünni juures pole sugugi halb. “Kui laval liiguvad asjad õnnestumise suunas, siis publik ainult tiivustab. Hea koostöö eelduseks on see, et kõik teavad ja valdavad materjali, mida nad mängima hakkavad.”

Aleksandra Anstal rõhutas toimuvasse sisseelamise vajadust, et vaim ja fantaasia lahti läheks, ning arvas, et publiku segas pisut vaid alguses. “Algul jääd mõtlema nendele kes on saalis ja kes sind kuulavad, kuid laval olles on tähelepanu sellel, mis toimuma hakkab. Siis mängin nii, nagu parasjagu tundub. Ehk mõtlen hoopis inimeste peale, kes sind toetavad ning siis on hea mängida.”