Kui eksperiment ei jää üksnes katsetamise tasandile, vaid suudab panna kaasa elama ja meelde jääda, siis on asi kuulamist väärt, leiab Mari Hiiemäe džässiklubis toimunu põhjal.
16. aprillil NO99 džässiklubisse Siim Aimla Group‘i kontserdile minnes olid mu ootused üsna üles kruvitud. Meeles oli Siim Aimla vihje, et kontsert tuleb free nii meloodia kui ka teksti poolest ning seepärast olin loonud endale ettekujutuse kiirest ja intensiivsest helidemöllust, mis rabab kohe, kui džässiklubi uksest sisse saan.
Päris nii ei läinud. Vähemasti selles osas, mis oleks puudutanud kontserdi pöörast algust. Esimesed palad olid valitud suhteliselt ettevaatlikult, vastu mu ettekujutusi vägagi kompositsioonikesksed ning verbaalse osata. Arvasin juba, et eks muusikud ole oma plaanid viimasel hetkel ümber teinud ning sõnamees Jürgen Rooste jääbki lavale tulemata. Et aga muusika iseenesest kõlas meeldivalt, jõudsin sellise vahetusega mõttes leppida.
Ei jäänud aga Rooste kusagile. Kui bänd oli paari-kolme vagura looga kuulajate tähelepanu uinutada jõudnud, astus luuletaja lavale ning edasi kulges nii, nagu ma vargsi ette kujutanud olingi.
“Ma olen lingvistiline inimene, mind huvitab keele meel,” ütles Rooste hakatuseks ning võttis välja pataka täiskirjutatud pabereid.
Bänd mängis, Rooste luges luulet. Bändiliikmed lugesid luulet, Rooste lõi nipsu. Lauseid ja teksti jagati kohati kõigi viie osalise vahel, küll korduste ja üksteisele peale- ja vahelelugemise näol, küll järjestatuna. Üksikuid pillihelisid, harmooniaid ja pikemaid mõtestatud viisijuppe kõlas samuti piisavalt, et kogu püha üritus siiski pigem kontserdi kui luuleõhtuna klassifitseeruks.
Mõnus oli kuulata. Tabasin end mõttelt, et ju ma olen vist ise ka lingvistiline inimene, sest see veider asi, mida lava peal tehti, tundus mulle loogiline, selge ja väärtuslik. Publiku innukast plaksutamisest võis arvata, et ma ei olnud ainuke, kes samale järeldusele oli jõudnud.
Projekti väärtus seisnes suuresti uudsuses. Laule on harjunud igaüks kuulama, meloodiasse põimitud luuleridasid, mis ise viisistamata, aga mitte. Teksti sõnum jõudis etteloetuna kohale selgemalt, kui see meloodilisena oleks suutnud. Eestlasele emakeeles. Otsesemat teed pidi.
Sain sellelt kontserdilt palju. Kujundirikas keelekasutus tekitas sisukaid assotsiatsioone. Ettearvamatuse moment nii sõnades kui ka muusikas hoidis tähelepanu elevil ning pärast kontserti oli emotsioon laes. Koduteel mõtlesin, et kui mul oleks sellest kontserdist salvestatud variant, siis kuulaksin seda kohe samal õhtul teist korda veel. Ausalt ja lõpuni.
Mari Hiiemäe
Siim Aimla Group
16. aprillil Teater NO99 jazziklubis
KOOSSEIS:
Siim Aimla – saksofonid, flööt
Jürgen Rooste – luule
Virgo Sillamaa – kitarr
Ahto Abner – trummid
Ara Yaralyan – bass