JK: Bobby McFerrin kuulamisest, lavast ja esinemisest

15. mai 2011

Bobby McFerrini esimene õpituba Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kammersaalis on mõeldud dirigentidele ja koorijuhtidele. Pärast mõnevõrra ehmatavat avaldust, et tal ei ole dirigeerimisest kuigi palju rääkida, sest ta ise pole juba aastaid dirigendina tegutsenud, viib McFerrin jutu kuulamisoskusele. Õppetund kuulamisest ongi võib-olla musitseerimise juures kõige tähtsam.
McFerrin räägib, kuidas ta oli kuulamisoskuse puudumise probleemi avastanud siis, kui alustas tööd dirigendina. Selgus, et sümfooniaorkestris mängivad muusikud ei kuulagi teost kui tervikut, vaid ainult oma partiid. Nad saavad ainult oma partiist n.-ö. maitse suhu ega tajugi kogu seda hõrku kombinatsiooni, mis tervikteoses peitub. Väikesed keskmistes häältes toimuvad liikumised jäävad tihti tähelepanuta, sest nende kohal (ülemistes häältes) hõljuv suurepärane meloodia võtab kogu tähelepanu endale.
Sageli algab ju mingi meloodia orkestris näiteks tšellodest, ja seejärel läheb üle puupuhkpillidele, enne kui suundub esimese ja teise viiuli kätte. Muusikud ise on aga ametis oma partiis uuesti mängima hakkamisele eelnevate pauside lugemisega. Tulemusena kõlab muusika justkui lahtiühendatuna, koosnedes erinevate pillipartiide kollaažist, mida ei tajuta mängimise hetkel (ning mis seetõttu ei mõju ka kuulajale) ühtse tervikuna. Sel moel on aga muusika McFerrini arvates justkui liigestest lahti.
Ta püüabki dirigendina esile tuua just neid sisemisi sündmusi partituuris ja panna muusikuid kuulama seda, kuidas nende partiid on ühenduses, jälgima üksteise partiide interaktsiooni, vastastikust lõimitust, sest muusika on ju tegelikult tekstuur, umbes nagu kangas või kude. Kangas olevad mustrid peavad saama nähtavaks, õigemini kuuldavaks nii esitajaile kui publikule.

Õpitoas tuleb juttu ka Bobby McFerrini suhtumisest lavasse ja esinemisse üldse.
McFerrin: „Minu jaoks on lava platvorm seikluseks, see on minu teine kodu. Mul on terve teooria, et esinemine segab muusika tegemist, seepärast püüan mitte mõelda endast inimeste ees esinemas ja katsun musitseerida võimalikult sama moodi nagu vabal ajal ajaviiteks.“
Talle meeldib mõelda endale kui inimesele tänavalt, mitte kui inimesele teatrist või lavalt, seepärast tahab ta võimalikult viimasel hetkel lavale jõuda ning lavale astudes blokeerib ta enda jaoks publiku mõneks ajaks. Esialgu ei taha ta näha nägusid ega üldse mitte midagi, eelistades pimedust. Alles siis, kui ta on end laval mõnusalt sisse elanud ja tunneb, et kõik on hästi, pöörab ta tähelepanu publikule.

„Teate, sellega on umbes nii, et teie tulete töölt, väsitav päev selja taga, aga lapsed pole teid terve päev näinud ja kiljuvad: „Issi-issi-issi!“. Naine tuleb teile esikus vastu: „Kallis, mul on nii hea meel sind näha!“ Aga teie tunnete, et tahaks lihtsalt mantli varna visata ja veidikeseks diivanile pikali heita. Ma olen ka selline, kes tahab veidikeseks diivanile pikali visata, pärast saame mõnusalt koos aega veeta. Selline ma lihtsalt olen. Ma väldin sõna „esinemine“, sest esinemise sõnaga kaasneb selline… Teate, ma vihkan teadustamisi, esitlusi!“
Siinkohal deklameerib McFerrin valju ülespuhutud hääle ja tõusva intonatsiooniga, nagu mõni reklaamilugeja või õhtujuht: „Ladies and gentlemen, 10 time Grammy Award winner Bobby…!“
Õpitoa saal rõkkab naerust.
McFerrin: „Teate, ma vihkan seda! Seepärast ütlen alati: ei mingeid sissejuhatusi! Ma lihtsalt jalutan vaikuses lavale ja laulan, ei mingit teadustamist! Unustage see meelelahutuse osa ära, unustage kogu see hoplaa värk, mulle see ei meeldi.“

Küsimus: kas teil on olnud ebamugavaid kontserte, kus olete end halvasti tundnud, aga peate ikkagi laulma?
McFerrin: „Jaa, on küll. Mõnel kontserdil ma tunnen, et asjad ei tööta nii hästi, kui ma tahaksin. On kordi, kus tunnen, et mu hääl on nagu hõbe või elavhõbe ja võin teha, mida iganes tahan, kõik toimib hästi! Ja on õhtuid, kus mul on tunne, et mu suu on muda, kruusa ja betooni täis. Mu keel on nagu tinast tehtud ja miski ei tule välja.
Aga teate, mis mida siis teha? Pärast sellist õhtut tuleb lihtsalt lavalt alla astuda ja see maha jätta, olnul minna lasta. Pole mingit mõtet muretseda ega end halvasti tunda. See oleks raisatud energia.
Näiteks, vahel on saali akustika täiesti teie vastu. Peate kõvasti vaeva nägema, et sellest üle olla. Ja samas teises saalis tundub, nagu ei peaks ise üldse midagi tegema, sest kõik laulab: saal laulab, akustika laulab, teie laulate, rahvas laulab, tool, millel te istute, laulab; monitorid laulavad, mikrofonid laulavad, kroonlühter laulab ja nii edasi – kõik laulab!
Ja samas on olukordi, kus miski ei toimi. Aga mis sellest, te teete oma 90 minutit või 2 tundi ära ja siis on see tehtud, te jätate selle seljataha nii hästi kui suudate ja lasete sel lihtsalt minna.“

Küsimus: kas te olete alati sellesse niimoodi suhtunud?
McFerrin: „Ei ole. On olnud juhtumeid, kus ma astusin lavalt maha ja olin väga löödud. Seda juhtus viimati küll 25 või 30 aastat tagasi. Aga siis ma mõtlesin: no ei saa ju minna tagasi ja kõiki asju uuesti teha! Sellegipoolest leidus ikka inimesi, kes tulid lava taha oma imetlust avaldama, ükskõik kui halvasti ma end ka ei tundnud. Aga mina mõtlesin endamisi, et millest te ometi räägite!?“

Küsimus: Kas teil on olnud kunagi lavahirmu? Niisugust, et hetkeks te täiesti tardute hirmust?
McFerrin: „Oo jaa, on olnud hetki, kus ma olen olnud väga närvis. Näiteks siis, kui esimest korda dirigeerisin; siis kui laulsin Leonard Bernsteini 70. sünnipäeva auks; kui dirigeerisin esimest korda Viini Filharmoonikuid – jaa, kindlasti! Aga – ahh, teate (õhkab primadonnalikult, see kutsub esile naerupahvaku saalis) – meil on selliseid hetki, selles pole midagi valesti. Sest kui te niiviisi tunnete, siis tähendab see lihtsalt seda, et olete elus ja tahate, et teil läheks hästi.“