JK: Aki Takase keetis muusikalise kompoti

29. aprill 2007

Raske otsustada, kas Aki Takase Tallinna-kontserdi näol oli tegemist geniaalsuse või naljaga. Ilmselt sõltub see iga üksiku kuulaja oma arvamusest. Kontserti interpreteerib Ester Eggert.

Tänavuse Jazzkaare üks viimastest kontsertidest kõlas 28. aprillil Estonia Kontserdisaalis kesise publikuhulga ees. Kogunenud rahvale esitas jaapanlannast pianist Aki Takase koos kaaslastega tõlgendusi Fats Walleri loomingust.

Kontserdiülevaade Ester Eggertilt.

Pianistina ongi Aki Takase keskendunud legendaarsete laulukirjutajate muusika omapärasele arranžeerimisele. Jaapani ühiskonnas päris tavapärane nähtus, läänemaailmast erinevate mõjude ülevõtmine ja nende jõuline sobitamine oma kultuuriga ei kipu aga alati liiga tõsiselt välja kukkuma. Tulemus on ja jääb maitse asjaks.

Igal juhul võib Fats Walleri loomingu taolist tõlgendamist pidada julgeks sammuks. Tegemist on ju ometigi laialt tunnustatud 20. sajandi USA pianisti ja laulukirjutajaga, kelle sulest pärinevad sellised meistriteosed nagu “Ain’t Misbehaving” ja “Honeysuckle Rose”, mis kuuluvad vaieldamatult tänaste jazzistandardite hulka.

Takase muusikaline väljendus jättis tagasihoidlikult öeldes humoorika mulje. Loodetavasti oli see taotluslik. Kokku segati kõike – bluusi, ameerika kantrimuusikat, freejazz’i, kõrtsimuusikat jne. Õigupoolest oli koosseis juba väliselt üpris hämmastav: Aki Takase klaveril nagu soliidne koduperenaine, Rudolf Mahall bassklarnetil – veidi kulunud jazzmuusik, Paul Lovens trummidel kui muusik mõnest vanemast põlvkonnast ja loomulikult ehtne rahvalõbustaja Eugene Chadbourne oma laulu, bandžo ja kitarriga.

Taoline kompott muutis ansambli helilise pildi veidi õrnaks. Soovinud oleks laval näha ka näiteks kontrabassi. Takase mängus peegeldusid eelkõige kõrged noodid ja nende hirmutavalt kiire mängimine. Vahele võinuks ju ometi eksida mõni mahlakam akord. Vahepeal kasutas pianist ka ettevalmistatud klaveri meetodit, „pillates“ pilli sisse erinevaid esemeid, mis muutsid instrumendi kõla tavapäratuks.

Rudolf Mahalli esitus jäi lihtsalt kahvatuks. Tema mängus kippus nappima emotsiooni. Ja muidugi Eugene Chadbourne’i vokaal – kähe hääl, humoorikad sõnad – vähemalt naljakas.

Raske otsustada, kas Aki Takase Tallinna-kontserdi näol oli tegemist geniaalsuse või naljaga. Ilmselt sõltub see iga üksiku kuulaja oma arvamusest. Tuleb siiski tunnistada, et esitus oli vähemalt meeldivalt humoorikas.

Aki Takase 28. aprillil kell 20.00 Estonia Kontserdisaalis

Aki Takase – klaver
Eugene Chadbourne – vokaal, bandžo, kitarr
Paul Lovens – trummid
Rudolf Mahall – bassklarnet