Kontserdikaja: JK: Aki Takase kelmikad vihjed ja ootamatud seosed

30. aprill 2007

Bändiliikmete muiged, silmside ja muhe kokkumäng jätsid mulje, nagu oleks muusikud helide kaudu üksteise üle nalja visanud. Publiku muljed toovad teieni Helene Urva ja Laura Paju.

Sarmikas jaapanlanna koos kolme bändikaaslasega naerutas publikut ühel viimastest tänavuse Jazzkaare kontsertidest laupäeva õhtul Estonia kontserdisaalis. Publiku seas oli märgata elevust. Aki Takase klaverimängus torkasid silma põnevad võtted: ta ei leppinud üksnes klahvidega, vaid sõrmitses ka keeli klaveri sees. Lisaväärtus selle kvarteti puhul oli kindlasti bändiliikmete omavaheline side – muiged, silmside ja muhe kokkumäng jätsid mulje, nagu oleks muusikud helide kaudu üksteise üle nalja visanud. Humoorikas ellusuhtumine ja vallatuid vihjeid täis muusikaline tekst kandusid üle ka publikule.

Publikut küsitlesid Helene Urva ja Laura Paju.

Hea panuse andis bandžomängija ning laulja Eugene Chadbourne, kes võis ilusalt laulult minna üle häälega lollitamisele, bluusiloo hevirokiks pöörata või lihtsalt väga üllatusliku koha peal oma bandžot tinistama hakata. Aki Takase tehniliselt väga keerulist klaverimängu iseloomustas erksus ja lendlev kergus. Ta oli uudishimulik ja eksperimenteeriv nagu Alice Imedemaal, aga võis heatahtliku improvisatsiooni kõrval ka müraga flirtida ning klaverikeeli nööriga tirima hakata.

Dmitri (25), disaini valdkonnast: „See oli väga muljetavaldav ja väga naljakas. Ma nimetaksin sellist kunsti „hulluks kunstiks,” see oli hullu kunsti tipptase! Väga hea! Me mängisime ja tantsisime kontserdi ajal… Nad ei mängi ju ebatavaliselt, aga nad näevad välja ebatavalised – nagu muinasjututegelased! Mulle tundus, nagu oleks laval loodud väga hea Hollywoodi filmi soundtrack.”

Indrek (42), tegeleb paljude asjadega: „See oli väga hea! Ma olen käinud väga palju Tafenau kontserte kuulamas, mulle saksofon väga meeldib. Aga see, kui hullult see mees mängib saksi! Ma ei jaga sellest tehnikast midagi, aga see ei ole normaalne, see lihtsalt ei ole normaalne! See on väga hea! See muusika on nagu „Alice Imedemaal,” see on midagi teistmoodi, nagu teine dimensioon. Väga super.”

Mari (33), muusika vallast, ja Timm (35), ei tegele muusikaga: „Mina olen ilgelt õnnelik, et ma siia sattusin, sest see ajas mind kõik õudselt naerma ja tekitas elevust ja pauerit. Masendus on peal ja tuju on kurb ja see lõbustas päris hästi. Nad on nii täis igasuguseid vihjeid. Nagu Priit Pärna multikas jookseks silma ees. Vahepeal on tõsine Nashville, siis keerab jälle ära, kreisi värk! Siit kild, sealt kild, mingi blues, mingi rag… Teatraalsed tüübid mulle õudselt meeldivad.”
„Mina ei tea muusikast mitte midagi, aga ma olen õnnelik, et mu naine on õnnelik. Ei, meeldis ka mulle kui muusikavõhikule. Pauer oli hea!”

Maia (50), arhitekt: „Meile väga meeldis! Sound oli eriline! Nende näod olid juba sellised heatahtlikud. Lihtsalt väga hea tunne tuli. Väga positiivne mulje.”

Jaan (18), mängib klaverit ja õpib ajakirjandust: „See on muusika, mis teeb õnnelikuks. Võib-olla teda ei tohiks nii palju korraga mängida, aga ta teeb väga-väga õnnelikuks. Ma arvan, see on see teatav kaootilisus ja otsekohesus, mis selles muusikas on, ta ei ole läbi mõeldud. Ta ongi suunatud selle lihtsuse poole. Ilma mingi konkreetse mõtteta. Mulle jäi silma klaverimängija väga spetsiifiline tehnika. Muidu oli pillimäng nagu pillimäng ikka.”

Marju, vabakutseline: „Muljed on nii värsked, ei saa nii kohe öelda. Väga lõbus seltskond oli, väga lõbus. Raske on niimoodi pauhti! midagi öelda. Neil oli kava ja stiil juba selline lõbus.”

Paul (29), muusik: „See oli teatud ajastu muusika. Fats Waller, kelle loomingut ka esitati, on 30-ndatest või 40-ndatest? Umbes II maailmasõja ajal ja enne sõda ka. Ma kujutan ette, et Saksamaal oli ka see muusika. Kõik bändiliikmed elavad ka ju Saksamaal.”

Andres (27), kitarriõpetaja: „Minu jaoks oli see lahe, et oli segatud 20-ndate ragtime´i ja tänapäeva free-jazz’i. Sellist asja ma polnud varem kuulnud, väga huvitav. Sellest on kahju, et tromboonimängija ei jõudnud kohale. Ma vaatasin ekstra pärast pileti pealt, kas ma lugesin valesti, et kas oligi kvartett, aga kvintett oli. See oli minu jaoks puudus saundipildis. Aga hästi vedasid välja, õpetlik oli vaadata, kuidas nad toime tulid.”

Sirje, Tehnikaülikooli spetsialist: „Väga meeldis, rõõmus oli. Oli väga hea, kuigi niisugune Ameerika stiil oli tunda. Igaüks eraldi oli professionaal, just see meeldis. Nad ise tohutu suure mõnuga mängisid, see kandus endale ka üle. Nagu üks poiss seal ütles, et see muusika teeb õnnelikuks.”

Rain, müügimees: „Minul on see esimene Jazzkaare kogemus, aga väga huvitav. Tänane üritus oli selles suhtes tore, ei oleks nagu oodanud midagi sellist, nii põnevat asja. Minule väga meeldis, väga teretulnud lähenemine standarditele.”

Kristi, üliõpilane: „Tekitas sädeleva mulje. Vokaalesitus oli lausa super! Kuigi ma ei ole varem kuulanud, ma ei tea, kas see on võimalik, aga paar laulu tundusid isegi tuttavad. Pianist, kes vahepeal improviseeris, see oli üllatav, ma ei saanudki täpselt aru, kas ta mängis klaveri keeltega või mis ta täpsemalt tegi. Ma varem ei olegi sellist asja kuulnud. Ma olen võib-olla raadiost juhtunud kuulma midagi sellist. See meenutas mulle vanemat filmimuusikat. Aga nende käsitlus jättis isegi parema mulje, sest see oli modernsem. Oli näha, et nad ise tohutult nautisid seda ja nad ise tahtsid uuendada ja edestada jazzi.”

Margit & Moonika, loodusteadlased: „Väga mitmekesine kontsert. Hästi positiivne. Nad esinesid nii mitmekülgselt, et ei muutunud kuidagi monotoonseks. Uus ja värskendav lähenemine. Seal oli kõike, väga vaheldusrikas. Üsnagi humoorikas ja lõbus oli ka. Tutvustust lugedes võis tunduda, et kui pillidest on esindatud ainult klaver, siis ehk jääb veidi ühekülgseks. Kuid iga muusik sai ennast näidata seal, ei olnudki nagu mingit juhtivat pilli. Tõesti on selline tunne praegu, nagu oleks mitmel kontserdil korraga käinud.”