JK: Al Jarreau viimaks ometi Eestis, uskumatu!

24. aprill 2009

Naljaga pooleks avaldas Al Jarreau nördimust, et teda kutsuti festivalile alles nüüd, kuigi Jazzkaar on juba 20 aastat vana. „Ma tulen ja ütlen teile paar teravat sõna,“ ähvardas ta. Marje Ingel teeb ülevaate Estonias toimunust.

Kolmapäeval, 22. aprillil esines Estonia kontserdisaalis legendaarne muusik Al Jarreau. Tänavuse Jazzkaare üllatuskülaline täitis publiku ootused ja enamgi veel.

Publiku ja enda muljeid edastavad Marje Ingel ja Laura Paju.

Marje Ingel: Al Jarreau kontsert Estonia kontserdisaalis oli paljude jaoks unistuste kontsert. Oma silmaga näha ja kuulda kõike seda, milleks Al Jarreau on võimeline – see on privileeg. Kõik need vokaalimprovisatsiooni sähvatused, mida Jarreau suutis ka tantsulugude vahele pikkida, need sundimatud naljad ja tagasihoidlikkus…

Kärsitumad kuulajad oleks ehk oodanud, et Al Jarreau kohe kontserdi algul ohjad rohkem enda kätte võtab, kuid tundus, et vanameistrile lihtsalt meeldib tajuda end pillina orkestris, ta ei pea vajalikuks end alati esile tõsta.

Hääle kui instrumendi kasutamine, häälega mängimise võlu on Al Jarreau pärusmaa. Kontserdi lõpupoole sai ta hoo sisse ning alates oma legendaarsest tunnusloost „Take five“ oli ta oma improvisatsioonides lausa pidurdamatu. Ta pani kogu bändi mitmehäälselt kaasa laulma ning improviseeris selle taustal naljakat ninahäält kasutades.

Inimsüntesaatoriks kutsutud Jarreau on meister ka pillitämbreid matkima. Jazzistandardis „Midnight sun“ moondas ta oma hääle vibrafoni soundiks ning klahvpillimängija reageeris sellele momentaalselt, kasutades süntesaatori soolos vibrafoni tämbrit. Kontserdi lõpul tõestas Al Jarreau, et ta on ka räpi ja beatboxi-meister, kasutades mõlemat tehnikat oma improvisatsioonide rikastamiseks. Publik plaksutas talle püsti seistes.

Naljaga pooleks avaldas Al Jarreau nördimust, et teda kutsuti festivalile alles nüüd, kuigi Jazzkaar on juba 20 aastat vana. „Ma tulen ja ütlen teile paar teravat sõna,“ ähvardas ta ning tänas seejärel Jazzkaart jazzmuusikale truuks jäämise eest. „There’s more than MTV, you know,“ kommenteeris ta.

Laura Paju: Al Jarreau kontsert oli väga mitmekesine. Kuulda sai aeglaseid ballaade, jazzistandardeid, funky’t, bossa nova’t ja beatbox’i. Al Jarreau viis kuulaja vaimukate skättide maailma, imiteerides klaverit, bassi ja trumme. Kord oli ta laval kogu bändiga, kord väiksema koosseisuga. Tõeliselt suutsid rahva kaasa elama panna trummar Mark Simmons ja bassimängija Stan Sargeant, kes sooloetteastetega oma üliinimlikke mänguoskusi demonstreerisid.

Lisaks tuntud hittidele, nagu „Take Five” ja „Boogie Down”, tulid esitusele ka lisalood. Imeline oli popurrii paladest „Agua de Beber” ja „Mas Que Nada”, mille käigus ka rahvas kaasa laulma pandi. Publik oli vaimustuses ja saatis vanameistri lavalt kestvate ovatsioonide saatel.

Marju Kuut, laulja:
Oli fantastiline muidugi. Just see, et need lood, mis plaadi peal on tehtud nii, et kõik inimesed ostaks (mis tähendab seda, et seal on rõhk meloodial ja seal ei ole midagi sellist, mis siin live’na tuli), olid live’is. Live’ina saab ta kõike kasutada ja teha just seda, mida ta ise naudib kõige rohkem, ja saab selle inimeste ees läbi teha. Mis ta seal üksipäini proovis teeb, on teine asi, eksole, aga just selles mõttes, et rahva ees kõiki oma oskusi näidata. Kõik see, mida ta teeb, on ju alati uus, ega ta ei õpi pähe midagi. Ta niivõrd valdab kõiki pille, tähendab, ta teab täpselt, kuidas mingi pill mängib ja seda on ju kuulda sellest, mismoodi ta fraseerib, eksole.

Jah, ma kahjuks ei ole saand teda kunagi varem live’is näha. Ma ütlen, et Eesti, see on üks fantastiline koht selles mõttes küll, et siin saab selliste artistide kontserdil niimoodi nina vastu lina olla, ma istusin esimeses reas. Et sa näed kogu seda miimikat ja sa tunned seda fiilingut, noh sa oled seal sees, eksole. Aga välismaal on ju nii, et esinejad on nii kaugel traadi taga, siis on ju parem vaadata kodus televiisorist hoopiski.

Oo, üle mõistuse. Ma olen tema eluagne fänn, absoluutselt. Kui ma Rootsi läksin (no kust ma varem teada võisin, Eestis ei olnud ju teda tollal olemaski) siis jah, sõbrad tutvustasid sedasorti muusikat ja – vau! Momentaanselt! Kõik need lood olid mul peas ja on siiamaani, vast viimased võibolla ei ole enam, sest uut muusikat on nii palju peale tulnud, sa ei jõua nagu jälgida seda kõike. Aga jah, kõik tolle aja lood on. Siin oli muidu ka väga palju selliseid, millest ma ei teadnud, kas ta on neid plaatidel teinud või mitte. Võibolla ta on Euroopa publiku jaoks teinud neid aeglaseid lugusid, nagu „Väike prints“ või mis ta oli seal, jah, aga ta teeb omamoodi.Võibolla et külmemale publikule siis tehakse hoopis teistsugune repertuaar. Nad teevad alati seal Ameerikas hoopis oma, seal läheb kohe käima funk ja nii edasi. Selle sees, selle raames ta teeb ju niikuinii kõik selle oma, mis tal sees on, eksole. Mul tuleb sõnadest puudu!

Kai (arst) koos kaaslasega:
Ma ei mäleta enam hulga aega sellist väga mõnusat kontserti, mis tõesti sunnib unustama absoluutselt kõik halva ja raske ja annab niisuguse emotsiooni, et uskumatu. Kui midagi on fantastilist, siis see on fantastiline! Kõik!

Ingrid Lukas, laulja:
Elamus on nii värske, et raske on kohe nii äkki sõnu koguda ja leida. Meeldis, et kontserdi õhkkond oli väga südamlik, muusikute vaheline suhtlemine oli sõbralik ja üksteist respekteeriv, samas professionaalne ja täpne, kõik oli ideaalselt paigas, klappis. Väga sümpaatne oli, et Al Jarreau ei püüdnud domineerida, näidata, et „mina olen siin boss,“ ta jättis palju ruumi soolodeks ka teistele muusikutele.

Tiiu Kirsipuu, skulptor:
Suurepäraselt mõjus, väga hästi. Jah, väga tore oli. Mul ei olnud ootusi. Mulle meeldib jazz, jah, aga mitte konkreetselt tema. Ma ei ole terve selle jazzumaailmaga üldse nii hästi kursis, et teda fännata. Aga lihtsalt põhimõtteliselt oli väga tore.

Hain Hõlpus, klahvpillimängija:
Elamus muidugi oli positiivne, aga võibolla… Osalt muidugi see kontserdisaal on selline, mis ei sobi eriti sellise muusika nautimiseks (kui on võimendatud ja on trummid mängus). See pole muidugi muusikute süü, aga siin ongi raske sellist muusikat teha. Kui sa oled harjunud teistsuguse saundiga, siis on raske seda siin saalis kuulata, mille tõttu võibolla ka sellised paueriga lood natuke kannatavad. Aga küll olid väga ilusad ballaadid, need väikse koosseisuga, akustilise kitarriga.

Nüüd Al Jarreau kohta. Muidugi ta on selline nostalgiahõnguline, sest enamik kuulajaid on kindlasti neid plaate kunagi kuulnud, 20 aastat tagasi vist. Ja siis oli ta ju maailmas ikkagi, ütleme, absoluutne tipp. Praegu muidugi see selles mõttes enam kedagi ei üllata, et neid tippe on temast paremaid, alates kas või Bobby McFerrinist, neid on väga palju. Kui nii mõelda, siis just see nostalgia hõng on vist see, miks inimesed tulevad kuulama.
Muidugi oli hea, aga oleks võind isegi veel parem olla. Algus oli kuidagi… mina isiklikult küll ei saand väga hästi aru, seal võibolla olid võimenduslikud probleemid ka. Ei läind nagu asi minu jaoks kõlama, mina istusin küll suhteliselt taga, tagant kolmandas reas, võibolla ka sellest on see tingitud. Aga üldiselt muidugi kontsert oli positiivne. Oli sekka uusi lugusid ja oli vanasid ja huvitavaid arranžeeringuid mõnedest tuntud lugudest ja muidugi võib rahule jääda. Ei oska nagu muud midagi öelda. Ütleme siis niimoodi, et šokki, positiivses mõttes väga suurt šokki, et piltlikult kulmude peal oleks ära roomand siit, ei olnud. Oli väga hea kontsert, aga on olnud paremaid kontserdielamusi ka, mis on jätnud suurema mulje. Aga see sõltub erinevatest asjadest, võibolla istekohtadest ka või meeleolust.

Al Jarreaud ei olnud ma live’is varem kuulanud, plaate küll, jah, enamust, peaaegu kõiki vist. Viimasel ajal on ta vist üks neist artistidest, kes on teinud ka niiöelda oma come-backi mingil määral. Aga just siis, kui tema väga populaarne oli, 70ndatel-80ndatel vist, siis mina olin just sellises puberteedieas, ja siis mulle ta küll väga meeldis. Stiililiselt läheb ta soft-jazzi alla, ta ei ole „padujazz“. Nagu tal nende auhindadegagi on, tal on popi kategoorias ja tal on ka jazzis, ta ikkagi miksib neid stiile. See on nagu easy-listening inglise keeles („kergesti kuulatav“). Kui on artiste, kes on väga „padud“, siis ei jõua väga kaua kuulata, kuna sa ei jõua lihtsalt, aju ei jõua nii kaua kaasas käia. See on ikkagi popjazz tegelikult, sellepärast.paljudele kuulatav.

Eve Pärnsalu, laulja ja õppejõud Otsa-koolis:
Mul ei olegi palju midagi öelda. Rõdul ei kuulnud midagi. Seda võib öelda, et lihtsalt artist läheb kaduma, kui sa istud rõdul, kus ei näe ega kuule. Kui ma ei näe, on see üks asi, siis ma tean, et ta ikkagi on olemas ja kuulen head sound’i. Aga kui ma ei kuule ka mitte midagi… See saali häda. Võimendustehnika kohta ei saa nagu öelda, et see on halb. Ei viitsinud nagu punnitada ka ja välja kuulata. Selleks, et neid tehnilisemaid nüansse kuulda, oleks pidanud spetsiaalselt keskenduma ja välja kuulama. Aga see oleks nõudnud ekstra pingutust. Umbes tund aega kuulasin, siis tulin ära.
Muidu väga tore oli. Kui tuli see kuulutus, et ta tuleb, siis mul oli küll selline tunne, et uskumatu! Siis ma kohe kindla peale ostsin pileti, see oli ainuke kontsert, mille pärast ma kindlasti tahtsin kuulama tulla. Aga ma olen vähemalt rahul, et ma nägin ta ära.

Tiina, kinnisvaramaakler: Mul ei ole sõnu, lihtsalt fantastiline! Tegelikult ma juba pikemat aega hindan Al Jarreau muusikat. Tänasel kontserdil võis kuulda ka teistsuguseid lugusid, mida tal plaatide peal ei ole ja mida ma polegi varem kuulnud. Loomulikult mängisid nad ka mõningad vanu klassikud. Näiteks see viimane lugu oli eriti hea [A.C. Jobimi „Mas Que Nada” – toim.] Mulle üldse meeldib bossa nova tema esituses. Tunnen ennast tõeliselt privilegeerituna, et sain siin olla. See oli kontsert, mida ma kindlasti poleks vahele jätnud.

Ene Nael, klavessiinimängija:
Mulle väga meeldis. Muidugi ta on juba sellise kaliibriga staar, et tal on nii suurepärane bänd, kes annab endast maksimumi ja rohkemgi veel. Seetõttu oli väga põnev jälgida, mis laval toimus. Tundus, et ta ise ka väga naudib oma olemist. Sattusin vaatama tema kodulehele ja nägin, et tema esinemisgraafik on tihe. See tähendab ainult head füüsilist vormi ja valmisolekut iga kord publikuga suhelda. Mul oli umbes sama mulje, kui siis, kui Dave Brubeck oli Linnahallis. Siis ma mõtlesin ka, et ta on ju nii vana, aga ikka tegutseb ja annab aktiivselt plaate välja. Kui mõni sellise kaliibriga staar siia satub, siis kohalik publik on vaimustuses. Mulle endale meeldis kõige rohkem vabaimprovisatsioon. See on just see, mis kõiki muusikuid huvitab – kui ollakse noodist vaba ja lähtutakse antud olukorrast.

Tõnis Kuusk, trummar:
Mulle meeldis see, kuidas Al Jarreau laulis. Ta ei lähtunud lihtsalt meloodiast, vaid laulis gruuvides, selline hoopis teistsugune lähenemine. Al Jarreau ütles oma kontserdil alguses, et ta soovib, et kõik läheksid tema kontserdilt hea tuju ja energiaga minema ja täpselt nii oligi. Ta suutis oma ülesande täide viia. Tegelikult oli Al Jarreau juba kuu aega tuuril olnud ja Eesti kontsert oli üks viimastest. Vaatasin koduleheküljelt, et päev hiljem pidi ta veel Taanis esinema. See näitab minu arvates ülimat professionaalsust. Tänasel kontserdil meeldisid mulle kõige rohkem energilised hittlood „Agua de Beber”, „Mas Que Nada” ja „Boogie Down”.