Kontserdikaja: JK: Andy Emleri oktett ning korrastatud kaos

27. aprill 2009

Nad võivad igast asendist, pea peal ja tagurpidi ka pille mängida. Nad ei püüa mingeid ilusaid meloodiaid teha, vaid lihtsalt seda, mis tuleb. See on seisundimuusika. Publikut küsitlesid Mari Hiiemäe ja Ivo Heinloo.

Reedese, 24. aprilli festivaliprogrammi kõige pöörasem esineja Andy Emler MegaOctet andis kuulama tulnutele võimsa energialaengu. Ansambel koosnes eranditult vaid täisprofessionaalidest, kes kasutasid muusika loomiseks sel määral eriefekte, et neid oleks jätkunud vähemalt viie tavalise kontserdi jaoks. Médéric Collignon demonstreeris oma uskumatut hääleulatust ning efektitses ülikiire vokaalimprovisatsiooniga. Oma spetsiaalsed efektisetid said ka kõik ülejäänud muusikud.

Publikult kogusid arvamusi Mari Hiiemäe, Ivo Heinloo ja Laura Paju.

Kalle (30), IT spetsialist:
Hullud prantslased, elasid ennast välja nagu tsirkuses, möllasid ja võlusid pillidest helisid välja. Šõupillimehed, kes tundsid ennast vabalt ja võtsid oma esinemisest viimast.

Kerttu (30) ja Kristel (27), elukestvad õppijad:
See oli täiesti lahe. Mulle jättis erilise mulje see, kuidas Andy ise fännas seda kõike, mida ta tegi. Hüppas lava peal ja elas kaasa. Nautis kõike. Mõnusad ja uued elemendid olid lugudes sees. See ei olnud nii klassikaline. Kahju, et nad ühte lisalugu veel ei teinud.

Kaupo (51), koolitaja:
Hea energia tekkis ja näo lõi naerule. Ma arvan, et niisugust muusikat on praegusel ajal hästi vaja. See äratab sisemise energia üles. Seejuures mängijad ei püüa mitte midagi päris perfektselt teha, vaid võtavad kõike maru vabalt. Nad võivad igast asendist, pea peal ja tagurpidi ka pille mängida. Nad ei püüa mingeid ilusaid meloodiaid teha, vaid lihtsalt seda, mis tuleb. See on seisundimuusika.
Nad igaüks said oma tähelepanu, kõik olid omamoodi staarid. Ses mõttes oli kontserdi ülesehituses kõik võrdselt jagatud ja tasakaalus, et kõik saaksid oma talenti näidata. Väga andekad mehed olid nad kõik.
Raske on neid mingisse kindlasse raami ja žanri suruda, eks see oli eksperimentaalne avangard-džäss. Ilma meloodiata, aga väga huvitavaid improvisatsioone ja eksperimente täis. Samas mitte nii keeruline, et eriharidusega kuulaja sellest aru ei saaks.
Rahvast oleks võinud saalis ikka rohkem olla, kahju, et pool saali oli tühi.

Peeter Rebane, muusik:
Mulle meeldib bänd, mis on harjunud koos mängima, seda on kuulda igast noodist, ja milles osalevad staarid. Iga mees käitub nii, nagu just teda oleks tuldud kuulama. Andy Emler ise jäi tagaplaanile. Muusika oli hästi võimas ja oleks teise kontserdi kohe otsa kuulanud.

Alari, õppejõud:
Ma olen ise küll muusikakauge inimene, aga mulle meeldis kõige rohkem see, et nad tohutult elavad oma muusikas. Ma olen trummarit ühe korra näinud Jazzkaarel, ta tundub olevat selline ekstaatiline inimene. Üldiselt suurepärane.

Mark, 21, Kunstiakadeemia tudeng ja harrastustrummar:
Ansambli kõik mängijad etendasid oma rolli. Ei olnud nagu tavaliselt, et tuleb soolo ja seda mängitakse, vaid tegemist oli tervikliku kontserdiga. Igal liikmel oli oma kindel roll täita ning kogu asi oli superäge. Eriti meeldis perkussionist.

Katariina, juht:
Seal oli nii palju positiivset energiat. Mingi hetk tabasid, et vaataks justkui filmi. Hästi palju erinevaid emotsioone käis läbi. Hästi lahe kontsert. Elamus oli võimas.

Reigo Ahven, löökpillimängija:
Nägin ainult algust ja lõppu, keskpaik jäi nägemata. Mulle õudsalt meeldis trummar ning väga meeldis ka mittetraditsiooniline inimhääle kasutamine, mis minu meelest väga spetsiifiline ja hästi äge oli. Inimhääl on ju väga paeluv asi. Mulle meeldis ka korrastatud kaose idee.

Laura Paju:
Andy Emleri Megaoctet tuli lagedale natuke hullu ja rokkiva kavaga. Avangardimeelsust vürtsitasid peen prantsuse huumor ja varjatud paroodia. Kuigi ansamblijuht ise oli end märkamatult klaveri taha peitnud, kõnetas ta publikut varjamatu lõbususega. Ta ütles, et räägib inglise keeles, kuna ta prantsuse keelt ei oska, ja nimetas oma bändi kontserti „loomingu suursündmuseks” (main event of creation).
Andy Emleri Megaocteti muusika oli avangardne, kuid nende mängustiil polnud lõpmatuseni kriiskav ja pingeline. Prantslaste musitseerimises oli vaatamata atonaalsele taotlusele midagi kerget, liikuvat ja lõbusat. Just siis, kui hakkas tundma, et neli vaskpilli üürgavad väljakannatamatult, tuli Mederic Collignon lagedale lõbusa ja kompleksivaba vokaaltehnikaga. Tema improvisatsioonid olid nagu seestunud hõimlase häälitsused, kes teeb korraga järgi nii tablasid, saksofoni kui ka lindude keelt. Publik oli vaimustuses ja lausa rõkkas naerust.

Avangardsed numbrid vaheldusid Debussy ja Faure orkestrimuusikat meenutavate paladega, viidetes kohati ka maailmamuusikale. Tõelisteks pärliteks osutusid tuubamängija Francois Thuillieri ja saksofonistide Sellami, Pourquery ja Dehorsi soolod. Nad kasutasid ebatraditsioonilisi mänguvõtteid – pilli ei puhutud mitte niisama, vaid ka samal ajal lauldes ja susisedes.

Kontserdi lõpus tuli esitusele „Süit”, mis meenutas taas impressionistliku heliteost. Ootamatult keeras kogu kauniduse pea peale saksofonist Thomas de Pourquery soolo, kes lauldes ennastimetlevat soulihärrat järgi tegi. Nalja sai palju ja ei tundunudki imelik, kui bändimehed loo lõppedes jazzilinnud kinni püüdsid ja nendega lustides padjasõda pidama hakkasid.

Astra:
Mulle väga meeldis. Kui kuulan muusikat, siis ma ei mõtle tunnete peale, vaid jälgin energiat. Selles mõttes oli väga hea energiaga kontsert, igas mõttes progressiivne ja positiivne.

Aivar Kuusk, ürituste korraldaja:
Alustame sellest, et tegemist on väga heade muusikutega. Teiseks meeldib mulle see, kui muusikud suurt kunsti tehes ise lustivad ja suudavad asja huumoriga võtta. See oli minu meelest superlahe, ülimalt professionaalne. Kuulsin, et nad olid Prantsusmaal jazzi grand prix võitunud. Kurb on see, et inimesi oli vähe, üle poole saali jäi tegelikult tühjaks. Igasugused ootused mul kontserdi suhtes puudusid, aga kohapeal jäin väga rahule. Nad tegid sellist natuke hullumeelset asja, mis on hästi siiras ja ehe. Jazzmuusika puhul on väga oluline bändimeeste omavaheline klapp. Peab ütlema, Andy Emleri bändil oli väga hea sünergia.

Tuuli, humanitaar:
Mul on selline tunne, et tegemist on meestega, kes on juba pikka aega tegutsenud erinevates puntides. Siis on neil sellest villand saanud ja nad on otsustanud kokku tulla. Vahepeal oli selline tunne, et tõeline issanda loomaaed on laval. Nad olid hullud! Ma olen endiselt arvamusel, et nad olid ühe mängijaga midagi teinud, mõtlen seda, kes mängis erinevaid väikseid pille ja tegi häälitsusi [Mederic Collignon- toim]. Ma vaatasin, et igaüks oli neist nii proff, et muidu hoidis madalat profiili, aga soolo ajal andis endast kõik. Löökpillimängija liikus sujuvalt trummividinate juurest ksülofonimängule, täiesti uskumatu. Ostsin isegi plaadi – tavaliselt ma seda ei tee.

Mari, riigiametnik:
Tekitas väga palju erinevaid emotsioone. Esimene asi, mis pähe tuleb, on see, et see muusika oli igasugustest kammitsatest vaba. Tekkis kohe võrdlus saksa täpsuse ja organiseeritusega. Oli hea, et siin olnud seesugust organiseeritust. Samas ei tähenda see, et ei oleks olnud mingit süsteemsust – minu jaoks oli nende muusika siiski väga selgelt struktureeritud. Huvitav oli see, et mitme tasandi süsteemid põimusid omavahel ja moodustasid põneva terviku. Just see tegigi kontserdi huvitavaks, et see oli mitmetasandiline. Kohati tekkis kuulates väga vabastav tunne, aga kohati vaheldusid need meeleolud vihapursetega. Tundus, et see on tüüpiline prantsuse jazz, olid mingid tüüpvõtted, mida nad korduvalt kasutasid. Samas ma ei ole jazzi vallas väga adekvaatne hindaja. Aga mulle ikkagi meeldis. Kõige lahedam oli see tüüp, kes mängis oma häälega [Mederic Collignon – toim].

Andy Emler MegaOctet
24. aprillil 2009 kell 18.00
Vene Kultuurikeskuse suur saal
Koosseis:
Andy Emler – klaver
Laurent Dehors – tenorsaksofon, bassklarnet, torupill
Thomas de Pourquery – alt- ja sopransaksofon
Philippe Sellam – altsaksofon
Médéric Collignon – bugle, kornet, vokaal
François Thuillier – tuuba
Claude Tchamitchian – kontrabass
Eric Echampard – trummid

François Verly – löökpillid