JK: Anna-Mari Kähärä ei pea end promoma

24. aprill 2006

Anna-Mari Kähärä otsekohesus mõjub intrigeerivalt nagu ka tema muusika. Ester Eggert intervjueeris lauljatari.

Enne laupäeva 22. aprilli hilisõhtust kontserti Kunstiakadeemias on Anna-Mari Kähärä koos bändiga lahkelt nõus vahetama paar sõna Ester Eggertiga Jazzkaare veebitoimetusest.

Soome lauljatari jutt kulgeb otsekoheselt nagu ka tema isiksus. Liigsest pingest ei saa juttugi olla. Blondide lokkis juustega naisterahva ühes käes on suits, mis vestluse lõpuni jääbki süütamata ja teises valge leht eestikeelsete väljenditega, mida ta seosetus järjekorras ette loeb.

Anna-Mari Kähärä Soomes ja väljaspoolgi tuntud bändikaaslased on jutukuse poolelt küll tagasihoidlikumad, kuid siiski poetab nii mõnegi sõna vahele tunnustatud kitarrist Marzi Nyman ja õhtusel kontserdil pikalt rahvast naerutanud Zarkus Poussa.

Kus kuulsite te sõna „jazz“ esimest korda?
Sõna „jazz“ kuulsin ma oma kodus. Mu emale meeldisid väga vanemad asjad nagu Louis Armstrong ja Oscar Peterson ning tal olid mõned plaadid.

Mis on teie jaoks jazz?
Kähärä: Kindlasti vabadust. Ma arvan, et igasugune muusika on mingil määral jazz, kõik sõltub suhtumisest.
Jarmo Saari ja Zarkus Poussa: Jazz koosneb vabadusest. See on piiritlemata. Muusikat tuleb lihtsalt nautida.
Marzi Nyman: Jazz ei ole muusika, see on elustiil.

Mis on teie kaubamärk muusikas? Kuidas te ennast müüte? (Naer.) Ma ei müü midagi.

Inimesed lihtsalt ostavad? Jah, tõepoolest, ma ei pea selle peale mõtlema. Ma laulan tüdrukute bändis, siis on mul jazzi koosseis ja see tänane kooseis ning lisaks mängin Pekka Kuusistoga. Peale selle ma komponeerin, arranžeerin ja töötan teatris nii et mul on koguaeg palju tööd, mis vajab tegemist. Jazz on minu loomingut suuresti mõjutanud, aga ma ei tea kas see teeb minust jazzmuusiku. Ma ei tea kuidas seda sõna tõlkida, aga ma olen „pelimanni.“

Te olete võitnud soome publiku südame.
Jah, tõepoolest.

Kuidas te südame võitsite?
Tuleb ennast ümbritseda paremate muusikutega kui sa ise. Ja mul on bändis väga head muusikud. Igal neist on oma sooloprojektid. Igal ühel on oma bränd.

Kes või mis on teid muusikas kõige rohkem mõjutanud?
Võib-olla muusikud, soomlased, kellega ma koos mängin. Need inimesed kellega koos töötan.

Aga välismaalastest?
Ma ei ole eriti kellegi fänn. Aga kui ma peaksin ühe nimetama, siis oleks see Joni Mitchell.

On teil veel suuri kirgi peale muusika? Mida te teete kui ei tegele muusikaga?
Ma tahaksin rohkem reisida ja lähengi varsti Itaaliasse. Lisaks kirjutan palju luulet, mulle väga meeldib luule. Ja siis ma joonistan ja mulle meeldib teater.

Te kasutate kaasaegsete autorite nagu Charles Bukowski sõnu enda lauludes.
Jah, ma kasutan iga head luuletust. Autor pole oluline.

Pidades silmas Bukowskit, kas ta pole vahel veidi vallatu?
Jaa, see ei häiri mind. Ma ise olen ka vallatu. Me esitame kontserdil erinevaid asju nagu üks Frank Zappa lugu ja samas ka üks standard. Enamik on ikkagi minu looming, aga laulusõnu ma ei kirjuta.

Kas te olete enne Eestis esinenud?
Olen, koos ansambliga How Many Sisters. See oli millalgi 90ndatel.

Kas oli lihtne leida oma stiil muusikas?
Ma olin üsna vana, kui alustasin soololauluga. Enne laulsin ainult tüdrukutebändis ja siis üle 30selt alustasin omaette.

Kas jazz on Soomes populaarne?
Jah, ma arvan küll, aga jazz ei müü nii hästi. Väga raske on ainult sellega elatist teenida.

Kas noored inimesed kuulavad jazzi?
(Pöördub bändikaaslaste poole) Kas noored kuulavad Soomes jazzi?
Marzi Nyman: Nad vihkavad seda.
Kähärä: Ma ise ei ole enam nii noor ja ei tunne ühtegi noort inimest, aga arvan, et folkmuusika kõrval on see popp küll.

Milliste välismaiste muusikutega sooviksite te koos esineda?
Raske küsimus.
Zarkus Poussa: (Naerab.) Elvis Costello. Ma ei mõelnud seda tõsiselt.
Kähärä: Ei tulegi ühtegi meelde.

Olete te kunagi laulnud laevabändis?
Jah, kui ma olin 20, siis töötasin ühe aasta laeval, aga see ei olnud üldse minu moodi töö. Ometigi, olin siis väga vaene ja tahtsin osta süntesaatorit. Niisiis pidin töötama ja see oli väga raske teenistus. Nii palju purjus inimesi.

Mis te arvate karaokelauljatest?
See ei ole rumal. Mulle see ei meeldi, sest kui mul on vaba aega, siis ei taha ma laulda, sest see on töö. Olin just hiljuti Tokios ja kaaslased tahtsid karaoket laulma minna (uriseb).

Paljud muusikud ütlevad, et neile ei meeldi vabal ajal muusikat kuulata. Kuidas on teiega?
Kehtib ka minu kohta, kahjuks. Kui tööd on palju, tuleb pärast kuulata vaikust. Aga mulle meeldib kuulata live muusikat.

Kas te kasutate muusikat kirjutades ja komponeerides palju arvutit?
Jah, kasutan programmi nimega Sibelius kui teen partiisid kooridele ja orkestritele, aga kui teen midagi koosseisule How Many Sisters, siis kasutan vaid klaverit ja väikesti paberit, kuhu tähtsam üles märkida.