JK: Anton Goudsmit, pilgeni muusikat täis

30. aprill 2010

28. aprillil esines Vene Kultuurikeskuse sirbi ja vasaraga saalis Hollandi jazzgrupp The Plocktones. Instrumentaalansambli kunstiline juht – kui nõukaaegse nostalgia lainel edasi vallatleda – Anton Goudsmit nimetab ansamblit hellitavalt “oma lapsukeseks”.

Anton Goudsmiti särisev huumorisoon, erinevate stiilide valdamine ja mõnus kokkumäng kaasmuusikutega on vaid mõned põhjused, miks selle aasta Hollandi jazzmuusika mainekaim auhind Boy Edgar Prijs ulatati Goudsmitile kõigest kaks päeva enne Jazzkaare kontserti.

Ansambli The Ploctones mootori Anton Goudsmitiga vestles Katre Koit.

Saalist vaadates on ilmne, et Goudsmit on muusikat pilgeni täis ja see, mis ei mahu välja kitarrikeelte alt, otsib pidurdamatult väljapääsu kitarrimänguga kaasneva spontaanse kaasaümisemisena. Päris kahju hakkab, et tal pole küljes teist kätepaari.

Lugude vahele poetatud pajatusi kuulates, mille diapasoon kõigub muheda huumori saatel nii üles- kui ka allapoole vööd, tundub juba, et olen valmistanud intervjuuks liiga magedad küsimused – lavalt valitseb publikut väike, aga väga jube mees. Hiljem, festivali green roomis vesteldes tõden teatud kergendusega, et tavaolukorras pole Anton Goudsmit sugugi pöörane, vaid meeldivalt tasakaalukas vestluskaaslane.

Palju õnne maineka jazziauhinna puhul. Palun jagage oma värskeid emotsioone.
Tänan! Esimene reaktsioon oli – vau! Sain ju tänu auhinnale võimaluse teha teles akustilisel kitarril lühike soolokontsert. Seejärel tekkis moment, kui tähelepanu koorem muutus natuke liiga suureks. Aga kokkuvõttes mõjus auhind hästi ja muutis enesekindlamaks. Tänu sellele võtsin esmakordselt elus ette lühikese sooloesinemise. Olin varem esinenud ainult koos bändiga. Olen auhinna üle südamest õnnelik.

Millise hinde annate viie punkti skaalal äsjasele esinemisele?
Nelja. Esinesime paari päeva eest Boy Edgari auhinnagalal Bimhuisi saalis Amsterdamis ja klubibändina oleme harjunud rohkem kuiva akustikaga. Siinne saal on imeilusa akustikaga. Lausa liiga ilusaga, kui mängida näiteks folgi või rocki mõjutustega muusikat. Eriti sobib siinne akustika viiuli, klaveri ja saksofoniga. Mõned lood õnnestusid sajaprotsendiliselt – „050“ ja „Muchacha“ näiteks, teiste heli oli natuke ebatäpne.
Soundcheck sai tehtud tühja saaliga, aga publiku kohalolu muudab akustikat, nii et paar-kolm esimest lugu olid selles mõttes veidi problemaatilised, aga helitehnikud andsid endast parima ja edasi sujus kõik normaalselt.

Mis on suurim erinevus live-esinemiste ja stuudiotöö vahel?
Mängin publiku ees alati paremini kui proovis või stuudios. Ilmselt on põhjusteks nii publikust tulvav energia kui ka minu soov ennast tõestada. Stuudios on asi vastupidine – seal mängin vähem püüdlikult. Ma ei ole tegelikult mingi stuudiomuusik, eelistan iga kell live-esinemisi.
Üks asi, mis ma stuudiotöö kohta selgeks olen saanud, on see, et ei tasu hakata kohe igat lugu kriitiliselt üle kuulama. Muidu jäädki mingit kohta umber tegema ja muusika kaotab lõpuks igasuguse elu.

On teil bändis tööjaotuse suhtes palju vaidlemist?
Oh ei, muusikud on väga mõnus rahvas. Päriselt. Me pole nagu advokaadid (naerab).

Kas eelistate väikest või suurt publikut?
Sõltub. Näiteks täna saime suurepärase tulemuse ka saksofoniga kahekesi, selliseid lugusid oleks võinud isegi rohkem teha. Tavaliselt käib meil laval metsik andmine, esitame keerulisi rütme ja meloodiakäike. Kiidan siinkohal meie trummimeest, kes on fantastiline muusik ja suuteline mängima mida iganes.
Tänane kontsert oli akadeemilisem selles mõttes, et kõik istusid omadel kohtadel. Mulle meeldib, kui publik kontserdi ajal istub. Siis on võimalik nende poole pöörduda ja saada neilt ka jäägitut tähelepanu.

Olete pigem meelelahutajad või ajate laval oma asja?
Mõlemat. Meie eesmärk on protsessi nautida. Loomulikult on muusiku kohus anda laval endast parim. Samuti peame jälgima teisi bändi liikmeid ja publiku reaktsioone. Peame suutma hoida inimeste tähelepanu, meele järgi olemine pole esmatähtis. Publikule tuleb jätta mulje, mida nad saavad hiljem meenutada. Ja muidugi vastutab iga muusik ka oma isikliku arengu eest.

Mis on see miski, mis The Ploctones’i koos hoiab?
Esiteks muidugi muusika. Teiseks tõsiasi, et me ei esine koos kaugeltki mitte iga päev. Tunnen oma bändikaaslaste vastu sügavat austust. Suudame esitada peaaegu igasugust muusikat, nagu täna võis kuulda. Sosistamisest forte fortissimoni. Improviseerime pidevalt, muudame palade esitusjärjekorda jne. Mõistame üksteist poolelt sõnalt.

Kuidas Te kontserdiks valmistute või pärast esinemist lõõgastute?
Kõik sõltub sellest, milliste puntidega koos üles astume või kus kohas. Kui olukord lubab, võtan mõnikord väikse õlle, mingit rituaali mul küll ei ole. Tänane õhtu jätkub Hollandi saatkonna vastuvõtul, kust loodan pärast kehakinnitust vaikselt jalga lasta, et jõuda Barcelona-Interi mängu ajaks televiisori ette.

On teil suur fonoteek? Millist muusikat kodus kuulate?
Mina ei kogu muusikat, aga pojal on tõeliselt suur digitaalne fonoteek. Ta on alles 15, aga muusikat kuulab seinast seinani.

LP või CD?
LP sound on kahtlemata soojem ja elavam, selline mõnus vintage. Muusikat nullideks ja ühtedeks lahutades on paratamatu, et selle käigus läheb kaduma ka osa muusika hingest. Samas on digitaalsed helikandjad pagana mugavad ja kõrv harjub nendega ruttu.
Igal meediumil on omad head ja vead – võtame näiteks vinüülplaatide krõbina. Mis puhtast helist saab siin rääkida? Ometi tekib LPsid kuulates mulje, et muusikat esitatakse nüüd ja praegu. CDdega on seda feelingut vähem ja MP3 formaadi puhul on see pea olematu.

Kuidas Te ise muusika juurde jõudsite?
Mul oli 12. aastaselt klassivend, kes tavatses raadio saatel kitarri mängida. Tahtsin hirmsasti tema moodi olla ja nii jõudsingi muusika juurde. Väga äge oli mängida “koos” Jimi Hendrixi või Elvis Presleyga. Minu suurimateks mõjutajateks ongi inimesed, kellega koos musitseerin, neile kuulub minu imetlus. Maailmanimedest rääkides – Charlie Mingus näiteks, ka Sly & The Family Stone on väga vinged tegijad, päris palju kuulan Bachi. Ei eelista ühte stiili teistele, meeldib igasugune hea muusika.

Lõpetuseks: mis on see meloodiajupp, mis Teid mõnikord ette hoiatamata kummitab?
(Naerab) Üks Wayne Shorteri meloodia, vist „Unicorn“ on selle nimi, kui ma nüüd ei eksi. Ei ole ma seda kunagi esitanud, õppimisest rääkimata, ometi on see mul pidevalt huulil.

Uudista lisaks:
Publiku emotsioonid pärast The Ploctones’i kontserti
Fotod kontserdist

28. aprill 2010, Vene Kultuurikeskus
The Ploctones (Holland)
Efraïm Trujillo – saksofon
Anton Goudsmit – kitarr
Jeroen Vierdag – basskitarr
Martijn Vink – löökriistad