JK avapidu: tantsulisest groove’ist ürg-heliorkaanini

25. aprill 2010

Lüüriliselt unelev trompet moondub meeletult pasundavaks elevandikarjaks … Artikli autor Marje Ingel osaleb jazzkaar.ee noore džässikriitiku konkursil.Jazzkaare avapidu tervitab tulijat juba Von Krahli ukse taga: Karsten Mathiesen on end sisse seadnud kõnniteel ja kilistab-kolistab trummikomplektil, tõstuk-käru metalsel raamil ja keldriakna metallvõrel. Karsten Mathieseni spontaansed ülesastumised on inimeste meelt lahutanud juba varemgi selle nädala jooksul, õhtu edenedes astub ta üles ka Von Krahli baaris.

Jazzkaare avapeo meeleolud toob lugejani Marje Ingel.

Esialgu aga tuleb Jazzkaare avapeo esimese kollektiivina publiku ette Lin’s System Von Krahli teatrisaalis. Ansambli käivitavaks jõuks on trombonist Eduard Akulin, kelle soolosid saab kuulaja nautida esimesest loost alates. Hea meel on näha, et lisaks suuremates koosseisudes osalemisele on ta taas leidnud võimaluse ka solistina lava esiplaanil särada. (Siinkohal meenub eelmisel Jazzkaarel Eestit väisanud Ray Andersoni ütlus, et trombonistina töö leidmiseks ongi sageli lihtsaim moodus ise bänd teha …)

Loomulikult pole Akulin ainus, kes selles ansamblis särada saab. Võimekate instrumentalistide kõrval astub vokaalsolistina publiku ette Marilin Kongo, kes tõestab veenvalt, et ta pole tantsulist muusikat mängivas kollektiivis vaid pilgupüüdjaks. Tema mahlakas hääletämber paitab kõrva, esitus on energiline ja maitsekas, doseerides publikuga suhtlemisse ka paraja annuse huumorit. “Meil on hea meel, et just meid valiti Jazzkaare peaesinejaks,” märgib ta kelmikalt, kommenteerides publiku ägedat heakskiitu väljendavat reaktsiooni.

Heade soolodega rikastavad lugusid Vladimir Võssotski klahvpillidel, Petteri Hasa trummidel ja Virgo Sillamaa kitarril. Viimast on Eesti jazzilavadel hiljuti päris palju näha olnud ning alati on tema mäng olnud stiilipuhas ja nauditav. Nii ka nüüd, üksteise järel võlub ta kitarrist välja küll vau-pedaaliga hakkiva improvisatsiooni, küll süntesaatori sound’iga gruuviva soolo.

Von Krahli baaris lõbustab kahe bändi vahel rahvast sooloetendusega Karsten Mathiesen. Siin-seal Tallinna tänavatel on tema etteasted juba kõlanud, sestap ei mängi üllatusmoment enam rolli, aga endiselt näib hästi töötavat tema “kiiksuga” huumorimeel, kui ta jaburalt kõlava lastesüntesaatori sämpli, kohapeal sisselauldud kiirerütmilise scat-vokaali ja kõikvõimalikel objektidel trummeldatud löökriistapartii kiht-kihilt üksteise otsa asetab ja korraga kõlama paneb. Igasuguseid fantaasiarikkaid kihilisi helilisi “võileibu” kombineerib Mathiesen veel ja veel ning küllap on asjasse segatud ka tubli tükk verbaalset huumorit, mis paraku saksa keelt mitteoskavaile kuulajaile kaduma läheb.

Kui Lin’s System’is kõlas mõnes loos kitarr nagu süntesaator, siis Jean Louis Trios kõlab trompet nagu kitarr. Omamoodi on kogu selle ansambli kõlapilt üks paras piltmõistatus: kui lavale ei vaataks ega jälgiks hoolega, mis pilli parajasti mängitakse, ei aimakski, et tegu pole kitarristidest koosneva hard rocki bändiga. Vastupidi, seda ansamblit kinnisilmi või ainult CD-lt kuulates ei oskaks ilmselt uneski aimata, missuguste instrumentidega päriselt tegemist on.

Publikule ei anta aega muusikasse sisse elada, vaid maetakse ta ainsa hetkega helimassiivi alla. Juba esimene lugu algab ägeda trummimatsu ja vinguva ulgumisega, mille allikaks on trompet. Läbi käiakse paljud žanrid hard rock’ist techno‘ni, kuid jazzini õigupoolest ei jõutagi. Ja pole võibolla vajagi, sest igale jazzifestivalile sobib täienduseks ja kontrastiks ka midagi muud.

Igal juhul on tegemist improvisatsioonilise muusikaga, mis kuulaja korralikult läbi raputab ja tema senised arusaamad sellest, mismoodi trompet või kontrabass kõlada võiks, elektrooniliste vahendite abil paigast põrutab. Jah, ka kontrabass ei tee selles bändis enamasti üldse mitte niisugust häält nagu me harjunud oleme. Avaloos otsib silm lavalt asjata klaverit, klaveri häält teebki hoopis kontrabass. Aga mitte kauaks, peagi lülitub kontrabass siksakilisi fraase mängiva kitarri rolli ja jääbki sellesse ossa suuremaks ajaks kontserdist.

Kummalisel kombel oskavad ekstsentrilised prantslased oma metsikut muusikat ka suurepäraselt taltsutada: imeväel lõpeb instrumentide hullumeelne möirgamine ja ruum täitub millegagi, mis oma rahus ja täiuses läheneb klassikalisele (kuigi võimendatud) tšellomuusikale.

Sama imepäraseid muutumistrikke tehakse terve kontserdi jooksul: lüüriliselt unelev trompet (ehtsa trompeti kõlaga) moondub meeletult pasundavaks elevandikarjaks, see omakorda vaibub üksikutest repliikidest koosnevaks tasaseks vabaks improvisatsiooniks ja nii aina edasi mööda muusika käänulisi ja ettearvamatuid teid. Reisijuhiks muusika-ekstremistid Jean Louis Triost.

Selle eest, et muusikafännid ebatavaliste rajaleidjate järel helidžunglisse päris ära ei eksiks, hoolitsevad DJ-d alumise korruse baaris. Tantsurütmide saatel talutatakse saalitäis rahvast pärast kontserti taas tuttavamatele radadele, kus kaasasammujate jälgedes on turvaline astuda.

Artikli autor Marje Ingel osaleb jazzkaar.ee noore džässikriitiku konkursil.

Vaata ka fotogaleriid

Jazzkaare avapidu 23. aprillil kell 22 Von Krahlis

Lin’s System koosseisus:
Marilin Kongo – laul
Eduard Akulin – tromboon, elektroonika
Vladimir Võssotski – klahvpillid
Virgo Sillamaa – kitarrid
Viljar Norman – bass
Petteri Hasa – trummid
Reelika Ranik – taustvokaal
Mariann Saar – taustvokaal
Hele-Riin Uib – löökpillid

Jean Louis Trio koosseisus:
Aymeric Avice – trompet
Joachim Florent – kontrabass
Francesco Pastacaldi – trummid

DJ Alexander Barck
DJ P Julm & DJ 3mil